WFH

Mõne päeva pärast olen ma kas väga õnnelik või väga pettunud.

Täpselt nädal tagasi aga pidi mul olema üks väga tähtis tööintervjuu. Olin seda kaks nädalat oodanud ja valmistunud hoolega, sest taaskord oli antud mulle üks case lahendada ja presenteerida. Roll ja ka valdkond ise on minu jaoks hästi huvitavad ja ma tõesti tahaksin seda tööd. Üldplaanis aga olen ma nüüdseks nii paljudesse kohtadesse kandideerinud, et nad on kõik ammu peas sassis ja tihti ei mäleta ma pärast lõunal enam hästi, kuhu ma hommikul kandideerisin. Isegi siis, kui olen selleks eraldi oma CV-d ja kaaskirja kohendanud.

Nädala eest aga jäi Kõhutantsija haigeks just selleks ajaks. Eelneval õhtul hilja oli selge, et ta ei ole lasteaiavormis ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Õnneks sobis Lemmikule ka sel päeval kodust töötamine, sest muidu oleks eriti raske olnud. Mul oli ju vaja veel viimase minuti ettevalmistusi teha ja siis kuskil rahus ja vaikuses tund aega digitaalset kohtumist pidada. Ma ise olin ka veidi tõbine, aga see mind tavaliselt ei takista.

Hommikul oli mul niisiis vaja üks laps lasteaeda õigeks ajaks saada ja teine tahtis eriti palju tähelepanu. Otsustasin tema tassi kohe ennetavalt täita ja kulutasin väärtuslikku intervjuu ette valmistuse aega, et teha hoopis tema soovil linnutoitu ja siis viia seda sihtgrupile. Jälgisime veel mõnda aega mängu ja asi oli kontrolli all, aga emme-emme ei lõppenud ära. Vahepeal leidis mu jalg veel kuskilt kassikaka üles ja siis selgus, et mu presentatsioonitarkvara ei tööta nii, nagu peaks. Õnneks ma siiski testisin seda ja jõudsin varuplaani käiku lasta. Kuna aga nii Lemmik kui laps olid kodus, siis ei saanud ma ju tavapäraselt diivanil intervjuud pidada ega ka kontorisse pageda. Lõpuks õnneks mu kallis kaasa seadis tööle enda kõrvale minikontori läpakaga, kus jooksmas Elsa ja Anna film. See töötas. Õnneks mul on päris palju juba haigete laste kõrvalt töötamise praktikat ja suudan ootamatustega päris hästi kohaneda, aga meil on vedanud ka, et neid päevi pole olnud väga palju või siis oleme võrdsete vanematena suutnud need ära jagada sobivalt.

Intervjuu läks ka üsna hästi ja tagasiside oli väga positiivne, kuigi mõningaid küsimusi ma ei osanud oodata ega ka kohe vastata, aga tundub, et siiski leidsin piisavalt relevantseid näiteid oma karjäärist, et tõestada oma kompetentsi ja sain edasi viimasesse intervjuuvooru. Õigemini tuleb mul veel kaks järjestikust intervjuud ja siis taustakontroll, aga loodetavasti on need pigem formaalsused ja oluliste inimestega tutvumised. 

Ma olin nii õnnelik ja olen siiani nii elevil, aga samas ka ju ettevaatlik, sest I've been burned before. Ma ju ei teadnud, kui palju konkurrente mul on ning kuidas neil läheb, aga õnneks tundus, et potentsiaalse otsese ülemusega klappis hästi ja see töö sobiks mulle väga hästi, pakkudes samas huvitavaid õppimisvõimalusi ning ka võimalust teadmisi rakendada. Ja ma ei jõua oodata, et tunda end taas professionaalselt vajalikuna. 

Nii imelik, et mu koondamisuudis tuli peaaegu kaks aastat tagasi ja kuigi ma pole just väga pikalt, käed rüpes, kodus istunud, mõjub see enesehinnangule ning ka edaspidistele karjäärivõimalustele nii halvasti. Lisaks elu justkui seisab ja ma tunnen end nii kehvasti, et ei suuda ei endale ega lastele hetkel lubada sellist elu nagu tahaksin ning näiteks vabalt reisimise aken hakkab lähitulevikus sulguma. Mu muidu väga mõistev kaasa ei saa aru minu sellest leinast. Aga juba augustist hakkab kool ja seega järgmised 15 aastat tänu kahele lapsele saame me reisida vaid vaheaegadel, kui see on väga kallis või siis riskime karistustega. Kuhu küll tervelt kaks aastat on kadunud - ma hästi ei mõista. Alles olid mul ju väikesed lapsed ja kõik veel ees, aga see vaip tõmmati ikka päris jõhkralt alt ära. Ma tean, et ma ei ole selles situatsioonis üksi ja mul on läinud paremini kui paljudel, aga lugesin just täna, et Rootsi töötuseprotsent on hetkel normaalse 4% asemel 12,5%, mis on ikka jõhker. Kõik hoiavad kümne küünega oma kohtadest kinni ja on raske mitte olla kade nende peale, kellel siiski hästi läheb. Samas ma ju tean, et mul on palju pakkuda tööturule ning saaksin hakkama nii paljudes erinevates rollides. Lihtsalt ootan oma võimalust ja teen endast hetke parima, et sellest kinni haarata. Õnneks on hetkel lootust taas nii töö kui ka ühe laheda kõrvalprojekti osas, aga sellest mõni teine kord.

Tööotsimise seiklustest

Nii kahju, et kehvadest kogemustest ei saa ausalt ja avalikult rääkida, sest võid endale jalga tulistada. Kes siis julgeb palgata kedagi, kes julgeb rääkida ka halbadest asjadest!? Mina aga tahaks. Sest kuidas muidu peaks õppima? Kui mitte nemad, siis ma ise, et ma samu vigu ei kordaks. Kõik ju igavesti meeles ei püsi.

Ehk siis mõned näites sügisest.

1

Värbaja helistab mulle hilisel pärastlõunal ootamatult. Tahab kokku leppida lühikese esimese intervjuu, mida nad üldse intervjuuks ei loegi. Ma ei tea, mis see siis on. Nemad kutsuvad screeninguks. Lepime kokku aja ühel päeval kümne ja üheteistkümne vahel. No okei. Juhtumisi on lapsed ka sel päeval kodus, nii et istutan nad ligi pool tundi varem teleka ette süümekatega, et ise veel valmistuda. Jõuan päris põhjalikult valmistuda ja leida juba võimalusi parandusteks - asjad, mida saaksin päriselt ära teha. Kell saab 10:30 ja ikka vaikus. Saadan sõnumi igaks juhuks. Värbaja helistab ca 10:40, räägime 10 minutit ja mul ei ole hea tunne. Kui küsin, millal oodata tagasisidet, siis ta ei julge midagi lubada. Muide, tegu on suure ja tuntud rahvusvahelise firmaga. Järgmine kord kuulen neist vähemalt kuu aega hiljem, kui standard äraütleva emaili saan.

2

Olen hästi põnevil ühe ettevõtte ja töö osas ja saangi intervjuule. Teen seda püüdlikult Rootsi keeles. Olen enne ka värbajast sõbrannaga harjutanud, kes kiidab mu keeletaset. Mul on kogemusi ja oskusi piisavalt rolli jaoks, aga siis saan üsna kiirelt eitava vastuse selgistusega, et mul ei ole konsultandikogemust ja üht-teist veel. Aga mul on. Töökuulutus läheb uuesti üles, sest nad selgelt ei leidnud kedagi paremat. Kirjutan sealsele juhile uuesti, selgitades lahti, kuidas ma täpselt vastan kõigile nende soovidele, aga vastust ei tulegi.

3

Kandideerin põnevasse ettevõttesse ja saan kutse AI-intervjuuks. Minu esimene ja nii põnev. Kusjures töötab väga hästi ka vestluse formaadis ja teeb hea kokkuvõtte mu mõtetest. Mul soovitati see kiiresti ära teha, sest nad liiguvad jooksvalt edasi, kui leiavad sobivad inimesed. Rohkem ma neist ei kuule mitu kuud. Siis läheb kuulutus taas üles uue lingiga, aga täpselt sama sisuga. Otsin ja ei leia kusagilt ühegi inimese kontakti. Lõpuks lähenen LinkedIni kaudu ja näen, kuidas nende personali ja kultuuri juht kiitleb, kui hea tööriist neil on ja kuidas see annab võimaluse absoluutselt igal kandidaadid intervjuule pääseda. Nii tore, aga nad oleksid võinud enne läbi mõelda, kas nad jõuavad ka need intervjuud läbi vaadata. Ja kui mitte rohkem, siis minimaalselt äraütlev kiri saata.

4

Saan varahommikul võõralt numbrilt telefonikõne. Ühendus on ekstreemselt paha, nii et ma ei saa arugi, kes ja kust helistab. Helistan tagasi ja on parem. Ta küsib kohe, kas olen ikka rollist huvitatud. Ma pean üle küsima, kust ta helistab. Saades selgust, vastan jah. Siis ta küsib, kas mul on küsimusi. Kõne tuli ju ootamatult, nii et mul polnud üldse aega ette valmistuda, aga õnneks mul on hea süsteem ja leian kõigu pealt kuulutuse ning küsin mõned asjalikud küsimused. Selgub ka, et kuigi kuulutus on inglise keeles ja fookusega välisturgudele ning kuskil pole seda mainitud, oodatakse mult ka rootsi keeles sisuloomist. Ma siiani ei tea, kellega ma täpselt rääkisin ja kas ta arvas, et see ettevõte ja roll on ainsad, kuhu ma üldse kandideerinud olen ning peaksin käigu pealt kõike teadma ja mäletama.

5

Kandideerin ühte firmasse, aga pakun end teise rolli ja nad soovivad kohe intervjueerida. Lepime aja kokku ja valmistun hoolega. Poolteist tundi enne intekat firma esindaja saadab meili, et tal tuli mindi ette ja leiame uue aja. Siis on kaks päeva vaikus. Kirjutan ise, et end meelde tuletada, aga ei saa ühtegi vastust veel viis päeva. Saan aru, et mind on ghostitud. Siis aga järsku ilmub ta taas välja ja ütleb, et neil on plaanimuutus, aga mu taust väga meeldib talle ja ta peab mind meeles. Elame näeme. Iseenesest oleks hästi äge ettevõtmine.