märts 31, 2025

Kuidas ma jälle peaaegu taevast alla kukkusin

Meil oli veidi erilisem nädalavahetus. Kuna ma juba homme asun uues kohas tööle ja oi, kuidas mulle meeldivad kevaded ja uued algused, siis tahtsime kasutada võimalust ja enne veel mingi minireisi perega teha. Googeldasin end tuimaks ja ikka ei leidnud ühtegi head varianti, kuni ükskord keset ööd abikaasa äratas mind mõttega, et aga läheme hoopis suusatama.

Ma olin nagunii tahtnud sel talvel lõpuks ometi lastega suusatama jõuda, aga korralikku lund ei tulnudki. Ma ei näinud mõtet mitmepäevasel suusareisil, sest arvasin, et aega päriselt suuskadel saame hiljem kokku lugeda minutites. Nii laste kui enda pärast, sest ma pole just teab mis sportlik ja kuigi mulle meeldib mäesuusatamine, olen ma seda vaid paar korda proovida saanud ja sedagi kümme aastat tagasi. Arvasin, et paari tunniga oleme surmväsinud nagunii ja miks siis kulutada vähemalt sama palju aega kuskile suusakuurorti reisimisele? Vähemalt Rootsis on neid jalaga segada.

Nüüd aga broneerisime endale ekspromt neljapäevase suusapuhkuse märtsi viimasteks päevadeks. See pole siin midagi imelikku, sest reklaamid jooksevad soovitusega munadepühasid suusamäel veeta ja sel aastal on need aprilli teises pooles. Naljakas,a ga siin tavaline.

Igatahes, mõeldud tehtud, end vaeseks makstud. Õnneks tundus, et saame seda endale taas lubada.

Neljapäeva hommikul asusime teele lähima suusakuuurortini Romme Alpini. Olen seal kunagi ühe päeva veetnud, aga ei mäletanud eriti midagi. See üllatas mind aga väga positiivselt. Meie hotell oli väga nunnu suurte avarate rustikaalsete saalide, sepistatud puidust lühtrite ja elava tulega. Meie tuba aga vaatas otse lastemäele ja meil oli lai aknalaud, kus chillida. Mulle need nii meeldivad. Ruumi oli ka nii, et tapab ja suusakeskusele omaselt oli igas toas oma kuivatuskapp. Lisaks oli neil hiiglaslik mängutuba ja rikkalikud hommikusöögid.

Üsna naljakas oli minna kaheksa plusskraadiga suusatama ja püüdsin teel lahti lasta mõttest traditsioonilise suusapuhkuse osas. Päike säras ja põllud olid kuldsed. Ainus lumi oligi mäe peal ja seda tänu kahuritele, aga päevade edenedes jäi seda ka aina vähemaks, sest selgus, et tolles keskuses oligi hooaja viimane nädalavahetus ja nad ei vaevunud juurde tegema.

Esimesel päeval panime kotid tuppa, läksime otse suusalaenutusse ja mäele. See kõik võttis muidugi aega, nii et meie lastega veetsimegi mäel ehk tunni või kaks ainult ja Lemmik sai viimase tunni suurtel mägedel üksi hullata. Ta ju mägedes üles kasvanud, mitte nagu mina sealt lapikust Eestist. Meie peres ei olnud suusatraditsiooni ka.

On üsna kummaline, kui sa pole isegi kindel, kuidas suusad jälga käisid või kuidas nendega liigelda ja siis pead esimese asjana mitte ainult enda vaid ka väikeste inimeste eest vastutama. Mingil imekombel ma aga ei kukkunud üldse. Vähemalt mitte viimase päevani.

Triibu sai üsna ruttu asjale pihta ja hakkas nautima. Ta tegi paar tiiru issiga ja hakkas kohe iseseisvalt nööpliftidega mäkke sõitma. Alla tuli ta muidugi sirgjoones, aga pea horisontaalsetel lastemägedel ei olnud sellest hullu. Kiirus oli mõnus ja püüdsin talle veidi nippe jagada, kuidas pidurdada, keerata, kukkumise järel suuski tagasi jalga panna jne. Kõhutantsijaga liikusime mini travelaatoril ja ta nõudis, et üles saaks minna ilma suuskadeta ning alla käest kinni. Mulle sobis, kuna ma ei usaldanud esialgu ennastki ja üsna raske oli last tõsta ja ise püsti püsida, kui travelaator hoopis teise libedusastmega plastikuks ja siis kohe lumeks üle läks. Päike aga paistis ja nii mõnus oli paljakäsi ja softshelli hõlmad lahti mäel olla. Eelistan seda krõbekülmale selgelt. Paar ringi ja Kõhutantsijal oli isu täis. 

Me vahetasime lapsi ja siis sain mina ka Triibuga nööpliftiga veidi kõrgemale sõita ja teda turvata. Sain teada, et lapsed hoiavad tihti oma vanema suusakepist kinni ja siis sõitsimegi nii koos, kuigi ma veidi kartsin teda kogemata turvamise asemel pussitada. Kõik läks aga hästi ja õhtul vaatasime me veel huviga, kuidas suured lumesahad järskudel mägedel ronivad ja lund siluvad.

Teisel päeval aga oli hoopis hall ilm ja lumi jäine ja libe. Isegi mul oli siis hirm lastemäest alla sõita ja Triibu kukkus paar korda ning läks endast välja, et ta ei saa hakkama. Samas alla jõudmise ajaks oli juba tuju hea ja läks kohe uuesti liftijärjekorda. Muidugi leidis ta kohe omale ühe sõbra, kes oli veel vaid neljane ja pani sealt jäisest mäest sirgjoones ilma keppideta alla. Ta olla kolmeselt lausa mustadel mägedel käinud ja see on mitu taset minu omast kõrgemgi.

Kui teise päeva hommikul oli kõik hirmus, siis pärastlõunaks oli Triibu jõudnud juba esimese rohelise mäeni ja harjutasime seal poole kõrguse pealt alla tulemist. Taas suht sirgjoones ja meie keppidest kinni hoides. See oli hea trenn endale, sest pidin ju pidurdama pidevalt kahe eest. Hiljem, kui ta juba ise julges, siis mina sõitsin seal ikka slaalomit. Triibu aga rõõmustas, et issi ta sinna julges viia ja siis, et emmega saab eriti kiiresti sõita. Peamiselt seetõttu, et emme ise ei saanud hästi pidama :) Aga jälle see koht, et ma ei saanud kordagi enne üksi proovida, kui pidin koos lapsega mäge vallutama. 

Teise päeva lõpupoole sain mina ka paar korda üksi suusatada, aga julgesin vaid selle sama väikse rohelise mäe tippu minna ja sealt korra alla tulla. Oli nii järsk ja libe, et järgmised korrad piirdusin Triibu tasemega.

Kolmanda päeva hommikul oli nii lahe, kuidas Triibu oli vahepeal arengus oma julgest sõbrast mööda läinud ja nüüd teda sinna rohelisele mäele kaasa kutsus. Neil oli ka väiksem laps peres ja samamoodi vanemad muudkui pendeldasid kahe lapse vahet. Seega lubasin, et kui ta tahab, siis võib ta koos meiega sinna mäkke tulla. Kui me siis aga liftini jõudsime, üllatas ta mind öeldes, et vajab mu abi liftiga. Ma olin näinud, et osa vanemaid lükkas lapsi lifti peal üles, aga Triibu oli ju algusest peale ise liftiga sõitnud. Ega siis midagi. Null ettevalmistust ja haarasin nööbi, aga ei jõudnud seda veel oma pepu alla vedada, kui see juba meid vedama hakkas. Mul oli ühes käes enda ja kahe lapse suusakepid ja teises nööp ning enda ees see võõras laps, keda ma siis oma kehaga edasi lükkasin. Ossa, kui raske see oli. Mu käsi siiani valutab, aga lahti ju lasta ei saanud. Üle mõne künka minnes hoidsin küll vaid viimaste tahtejõuriismetega kinni, et mitte koos võõra lapsega liftiteel alla kukkuda. Aga saime hakkama. 

Triibu põrutas ees mäest alla ja meie uus väike vapper sõber oli järsku hoopis skeptilisem. Alla me koos siiski jõudsime üsna edukalt, aga järgmisel ringil koos oma issiga tuli ta oluliselt ettevaatlikumalt. Samas lapsed on ikka julged, sõites sirgjoones ja ilma keppideta. Samas kepid kaotaksid nad suure tõenäosusega ära ning kasutavad neid ainult hoo juurde tegemiseks.

Pärast paari pooliku mäe sõitu hakkas Lemmik ise minema üles välja ja Triibu sai iseseisvust harjutada koos loaga issit poolel teel oodata või ise alla sõita. Veidi hiljem siis proovisin mina ka nii, aga ühel hetkel nägin, et Triibu sõitis oma peatusest liftiga mööda ja alarmkellad läksid tööle veidi. Ta ju tegi seda omaalgatuslikult ja mina olin temast tükk maad tagapool paralleelliftireas ega saanud kuidagi aidata. Ma ei teadnud, kas ta magas oma "peatuse" maha või tahtiski kõrgemale minna. Lootsin vaid, et ta sõidab lõpuni, sest sinna vahele jäi veel üks peatus ja mina poleks saanud sinna appi minna oma reast.

Igatahes ta tuligi täitsa üles ja sealt edukalt alla ka, ise nii rahul endaga. Proovisime teise korra veel ja siis ma kukkusin esimest korda, proovides teda veidi edasi tõmmata, aga polnud midagi hullu.

Järgmisena tegime võikupausi ja nii oligi iga päev lõunasöögi asemel. Käigupealt midagi kõhtu ja tagasi mäkke, kes jaksas. Pärast sööki otsustas Lemmik, et viib Triibu päris mäe otsa rohelisele rajale toolliftiga ja mina jäin Kõhutantsijat keelitama, et ta ikka ka vähemalt paar sõitu teeks. Lemmik oli teda õlgadest toetades paar korda siiski sanud ta minimäest üles ja alla, aga ta üldse ei tahtnud rohkem. Ilm aga oli taas ilus ja ma keeldusin temaga tuppa minemast enne, kui ta vähemalt kolm korda minuga lastemäele tuleb. Saime kokkuleppele. Ta oli täitsa tubli ja sõitis lausa neli korda mäest alla, lastes lühidalt isega käest lahti ja küsidest rohkem kiirust. Iseseisva sõiduni me aga ei jõudnudki.

Poisid aga vallutasidki paar suurt rohelist mäge ja Triibu oli vaimustuses. Ta räägibki nüüd, et terve mägi oli kõige ägedam ja me oleme nii rõõmsad, et ta nii palju edenes ja seda nautis, aga meid ausalt ei üllata. Ta ongi selline sportlik iseõppija, kes läbikukkudes pisarateni vihastab, aga siiski tihti uuesti tahab uusi asju proovida.

Ma olin iseendaga võidelnud, et kas ma julgen ka üksi suuremale mäele minna ja kaldusin ei poole. Ikkagi kümme aastat vanem ja ettevaatlikum. Kui aga Triibu ära käis, siis ma ei saanud ju kehvem olla. otsustasin vapruse kasuks ja seadsin sammud üksi toolliftile. 

Hetkel, kui ma sinna jõudsin, oli vist enamikul lõunapaus ja mitte kedagi peale minu sinna teel ei olnud. Küsisin töötajalt üle, kas igal pool on ikka sildid, et ma kogemata mingile karmile rajale ei satuks ja ta kinnitas, et on. Istusin äärmisele toolile ja siis algas mu elu hirmsaim sõit. See tõusis nii kõrgele ja värises igast postist möödudes ning mina istusin seal üksi lahtisel toolil. Mul tekkis täielik paanika ja tegin hingamisharjutusi, hoides kramplikult end vastu tooli seljatuge ning ühe käega käepidemest kinni, aga see tundus nii hull ja ma ei saanud aru, kuidas küll Lemmik julges seda koos lapsega teha. Allakukkumine tundus vägagi tõenäolise võimalusena, aga mul ei olnud mingit võimalust sealt ka ära saada, kui ma just ei tahtnud kümmekond kui mitte rohkem meetrit lumele, puudesse või kividele hüpata. Kaalusin oma ellejäämise võimalusi täiesti tõsiselt. Jätkuvalt olin täitsa üksi. Ei olnud kedagi minu ees, taga ega vastutulevates liftides. Mõtlesin veel, et kuidas ma küll üldse ei mälesta kümne aasta tagusest ajast seda terrorit ja kuidas keskmistel toolidel istujad veel on, ilma kuskilt kinni hoidmata.

Umbes kaks kolmandikku teed sõitnuna, märkasin enda peakohal mingeid aasasid ja hakkasin mõtlema, et äkki siis keskmised hoiavad sealt kinni, kuigi see ei tundunud üldse mugav. Ja siis plahvatas. Nägin, et saan sealt terve piirde endale ette tõmmata ja muidugi tegingi seda. Edasi hingasin kergendusega, aga needki olid sellised lõdvad ja ei käinud lukku. Lapsed võivad sealt alt vabalt välja voolata.

Kui kohale jõudsin, siis olin nii läbi, et kukkusin pisikesel laskumisel lihtsalt ümber ja töötaja tõstis mu püsti. Kirjutasin Lemmikule oma seiklustest ja pisarad hakkasid lihtsalt voolama. Järsku ei tundunud tervest mäest alla suusatamine üksi enam üldse keerulisena võrreldes sellega, mida liftis üle elasin. Ma ei saa siiani aru, miks need toed automaatselt alla ei tule ega lukustu või miks ei ole seal nt kõlareid, mis teavitaksid, kuidas ma pean käituma. Ehk oli kuskil enne lifti mingi silt, mida ma ei märganud, aga ma ei saa ju olla ainus algaja. Kuidas seal inimesed kogu aeg surma ei saa!? Minu halb õnn oli muidugi ka see, et ma sattusin sinnna täitsa üksinda, aga see oli jõhker. Ma nutsin veel pärast hotellitoas ka ja polnud palju puudu, et suudleksin maad. Minu langevarjuõnnetus muidugi ei aidanud kaasa. Või siis aitas. Paanikale. Aga nüüd pean minema. Ja järgmisel aastal ma kohe kindlasti ei unusta.

märts 20, 2025

See kauaoodatud päev

Ma sain koondamisuudise märtsi alguses kaks aastat tagasi. Kaks aastat!!! See on nii suur osa elust. Kõhutantsija ei olnud siis veel kaheaastanegi ja nüüd on kaks korda vanem. 

Sellest ajast alates olen otsinud uut kohta ja lootnud, et leian huvitava töö toetavas keskkonnas. Vahepeale jäi ka ca üheksa kuud kooli ja kolm kuud töist praktikat ettevõttes, mis tundis kui unenägu ja millesarnast ma ei olnud enne kogenud, aga ka see jäi kahjuks lühiajaliseks. Alates juunist olen otsinud täiskohaga tööd. Võiks ju arvata, et kui ei käi tööl ega koolis ja lapsed saavad siiski 30 tundi nädalas lasteaias käia, siis on mul aega maa ja ilm ning kui kaua see otsimine ikka aega võib võtta? Ma olen ju kogenud, tark, töökas ja sõbralik. Samas elu justkui seisab. Kodu pole nii korras kui võiks. Ei saa teha igasuguseid toredaid asju, milleks töö ajal aega pole, sest töötuna ei ole raha või siis vähemalt oleks targem seda mitte asjatult kulutada. 

Lisaks ei luba kohalik töötukassa näiteks riigist üldse lahkuda. Olen aga tänulik, et eurooplasena Rootsis ei pea ma muretsema, et mind kolme kuu pärast riigist välja visatakse. Ei taha ettegi kujutada seda stressi, kui näiteks kogu pere heaolu koondamise tõttu ohtu satub. Hetkel on Rootsis töötustase vist Euroopa kõrgeim oma üle kümne protsendiga. Igasugused mitte kiireloomulised asjad aga ootavad ikka tegemist, sest tuleb oma aega maksimaalselt tööotsimisele ju kulutada. Savi puhta pesu mägedest või ümbertöötlemisse minemist ootavatest asjadest. Savi ka uuest passist, kui nagunii kuhugi minna ei saa. 

Vahepeal tundus juba, et jõudsin nii lähedale ja õnnehormoonid hullasid. Ma jõudsin väga põneva töökandideerimise finaali ja olin saanud väga-väga positiivset tagasisidet. Seda on mu elus juhtunud ennegi korduvalt ja ma püüan end hoida, et mitte liiga valusalt kukkuda, aga seekord oli ikka väga valus teiseks jääda. Mitte fakti enda pärast, vaid seetõttu, et sain reede õhtupoolikul mittemidagiütleva emaili, et valiti keegi teine. Ei mingit selgitust. Sooviti küll kokku leppida uut vestlust, et arutada mingit muud rolli, aga selle kohta ka ei saanud ma ühtegi detaili. Nii ma siis marineerisin terve nädalavahetuse oma pisarates. Reede õhtu oli ikka tõeline madalpunkt. Nutsin voodis tunde ja mõtisklesin, milleks üldse elada ja miks ma kellelegi ei meeldi. Samas andsin endale aru, et mul on ju mu suurepärane pere, aga ilma nendeta... ma ei tea, kaua ma suudaksin niimoodi. Ma olin kurb, kuri, ahastuses, põnevil, püüdsin säilitada lootust selle teise rolli osas, aga samas polnud üldse kindel, et ma suudaksin enam nende samade inimestega koos töötada, kõrvuti sellega, kelle nad lõpuks valisid. 

Õnneks oli meil nädalavahetus sotsiaalseid tegevusi täis planeeritud. See aitas mu vaimset tervist lappida. Esmaspäeval veel lükati vestlust edasi mitu tundi ja sain veel marineerida ning mõttes harjutada, mida ma neile öelda tahan. Ma sain ikka nii väga haiget. 

Lõpuks jõudis kätte see kohtumine ja mind aitas see palju. Minu ees vabandati siiralt ja selgitati, et nad ei olnud kunagi plaaninud minuga nii käituda ja olid tahtnud minuga alles sel kohtumisel arutada uut rolli ja teavitada oma otsusest esimese rolli osas. Nad olid valinud kellegi, kes oli teinud täpselt sama asja samasuguses valdkonnas. Tundub nagu turvaline valik ja see oligi ju nende valik. Samas ma ei mõista, miks nad siis üldse mind nii kaua kaasa tirisid. Mina aga olin neile kõigile meeldinud ja nad lootsid, et ma olen huvitatud ühest teisest rollist. Kuulsin nüüd sellest lähemalt ja siis paluti mul kannatlikult oodata, kuni ametlik rollikirjeldus valmis saab, aga mingeid lubadusi ei jagatud ega ka väga selget infot, et mis edasi saab ja kui paljudega ma konkureerima peaksin.

Minu süda tõmbab siiski rohkem selle esimese rolli poole, kuigi see uus roll annaks mulle palju õppimisvõimalusi ja laseks mul proovile panna oma oskusi ning keskenduda teemadele, mida ma armastan. Samas see on palju tehnilisem ja rohkem müügile orienteeritud.

Igatahes, möödus veel kümmekond päeva ja siis ma võtsin ise ühendust nendega. Vaikuses möödus veel viis päeva. Ma vahepeal sain õnneks veel paaris kohas intervjuudel käia ehk siis tundus, et päris lootusetu olukord ei ole.

Siis aga hakkasid asjad kiiresti minema. Me rääkisime potentsiaalse otsese ülemusega rollist täpsemalt ja mulle pakuti võimalust kohtuda veel mõne inimesega, et paremini aru saada nende ettevõtte toimimisest. Nüüd sain teada ka, et nad ei plaanigi kuulutust avaldada. Hoidsin hinge kinni, aga tekkis lootus, et nad tõesti tahavadki mind. Järgmine kohtumine läks ka hästi ja eile sain sealt tööpakkumine. Ja mitte ainult! Väga väärika palgaga pakkumise, mida ma ei julgenud lootagi. Sain veel veidi seda kõrgemaks ka kaubelda. Lisaks rohkem puhkust kui esialgu lubati. 

Eile oli mul vist küll naeratus kõrvuni pool päeva. Nad veel tahavad rääkida mu referentsidega, aga täna sain ma juba ka lepingu allkirjastamiseks. Ehk siis, minu esimese aprilli nali on uus töö. 

Ma lubasin endale ammu, et kui lõpuks tööle lähen, siis teen sellest otsimisest statistikat ka.

Enne kooliminemist kandideerisin kuskile 50-60 kohta. Viimase üheksa kuu jooksul olen kandideerinud üle 180 ametisse. Umbes täpselt sama palju on ka tiitleid, millele olen kandideerinud, mis illustreerib mu meelest päris hästi, kui subjektiivne turundusvaldkond on. Kuskil 25 firmaga jõudsin ma intervjuudeja testideni. Mitu korda kusjuures olid intervjuud samal päeval kahega. Umbes 75 töö osas ootan ma jätkuvalt mingisugustki tagasisidet. See on isegi hästi juba.

Igatahes, ma olen nii palju pettuda saanud, et olen jätkuvalt valvel, aga samas on ka suur kergendus ja tunne, nagu saaksin hakata taas elama. Koos kogu perega.


veebruar 24, 2025

WFH

Mõne päeva pärast olen ma kas väga õnnelik või väga pettunud.

Täpselt nädal tagasi aga pidi mul olema üks väga tähtis tööintervjuu. Olin seda kaks nädalat oodanud ja valmistunud hoolega, sest taaskord oli antud mulle üks case lahendada ja presenteerida. Roll ja ka valdkond ise on minu jaoks hästi huvitavad ja ma tõesti tahaksin seda tööd. Üldplaanis aga olen ma nüüdseks nii paljudesse kohtadesse kandideerinud, et nad on kõik ammu peas sassis ja tihti ei mäleta ma pärast lõunal enam hästi, kuhu ma hommikul kandideerisin. Isegi siis, kui olen selleks eraldi oma CV-d ja kaaskirja kohendanud.

Nädala eest aga jäi Kõhutantsija haigeks just selleks ajaks. Eelneval õhtul hilja oli selge, et ta ei ole lasteaiavormis ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Õnneks sobis Lemmikule ka sel päeval kodust töötamine, sest muidu oleks eriti raske olnud. Mul oli ju vaja veel viimase minuti ettevalmistusi teha ja siis kuskil rahus ja vaikuses tund aega digitaalset kohtumist pidada. Ma ise olin ka veidi tõbine, aga see mind tavaliselt ei takista.

Hommikul oli mul niisiis vaja üks laps lasteaeda õigeks ajaks saada ja teine tahtis eriti palju tähelepanu. Otsustasin tema tassi kohe ennetavalt täita ja kulutasin väärtuslikku intervjuu ette valmistuse aega, et teha hoopis tema soovil linnutoitu ja siis viia seda sihtgrupile. Jälgisime veel mõnda aega mängu ja asi oli kontrolli all, aga emme-emme ei lõppenud ära. Vahepeal leidis mu jalg veel kuskilt kassikaka üles ja siis selgus, et mu presentatsioonitarkvara ei tööta nii, nagu peaks. Õnneks ma siiski testisin seda ja jõudsin varuplaani käiku lasta. Kuna aga nii Lemmik kui laps olid kodus, siis ei saanud ma ju tavapäraselt diivanil intervjuud pidada ega ka kontorisse pageda. Lõpuks õnneks mu kallis kaasa seadis tööle enda kõrvale minikontori läpakaga, kus jooksmas Elsa ja Anna film. See töötas. Õnneks mul on päris palju juba haigete laste kõrvalt töötamise praktikat ja suudan ootamatustega päris hästi kohaneda, aga meil on vedanud ka, et neid päevi pole olnud väga palju või siis oleme võrdsete vanematena suutnud need ära jagada sobivalt.

Intervjuu läks ka üsna hästi ja tagasiside oli väga positiivne, kuigi mõningaid küsimusi ma ei osanud oodata ega ka kohe vastata, aga tundub, et siiski leidsin piisavalt relevantseid näiteid oma karjäärist, et tõestada oma kompetentsi ja sain edasi viimasesse intervjuuvooru. Õigemini tuleb mul veel kaks järjestikust intervjuud ja siis taustakontroll, aga loodetavasti on need pigem formaalsused ja oluliste inimestega tutvumised. 

Ma olin nii õnnelik ja olen siiani nii elevil, aga samas ka ju ettevaatlik, sest I've been burned before. Ma ju ei teadnud, kui palju konkurrente mul on ning kuidas neil läheb, aga õnneks tundus, et potentsiaalse otsese ülemusega klappis hästi ja see töö sobiks mulle väga hästi, pakkudes samas huvitavaid õppimisvõimalusi ning ka võimalust teadmisi rakendada. Ja ma ei jõua oodata, et tunda end taas professionaalselt vajalikuna. 

Nii imelik, et mu koondamisuudis tuli peaaegu kaks aastat tagasi ja kuigi ma pole just väga pikalt, käed rüpes, kodus istunud, mõjub see enesehinnangule ning ka edaspidistele karjäärivõimalustele nii halvasti. Lisaks elu justkui seisab ja ma tunnen end nii kehvasti, et ei suuda ei endale ega lastele hetkel lubada sellist elu nagu tahaksin ning näiteks vabalt reisimise aken hakkab lähitulevikus sulguma. Mu muidu väga mõistev kaasa ei saa aru minu sellest leinast. Aga juba augustist hakkab kool ja seega järgmised 15 aastat tänu kahele lapsele saame me reisida vaid vaheaegadel, kui see on väga kallis või siis riskime karistustega. Kuhu küll tervelt kaks aastat on kadunud - ma hästi ei mõista. Alles olid mul ju väikesed lapsed ja kõik veel ees, aga see vaip tõmmati ikka päris jõhkralt alt ära. Ma tean, et ma ei ole selles situatsioonis üksi ja mul on läinud paremini kui paljudel, aga lugesin just täna, et Rootsi töötuseprotsent on hetkel normaalse 4% asemel 12,5%, mis on ikka jõhker. Kõik hoiavad kümne küünega oma kohtadest kinni ja on raske mitte olla kade nende peale, kellel siiski hästi läheb. Samas ma ju tean, et mul on palju pakkuda tööturule ning saaksin hakkama nii paljudes erinevates rollides. Lihtsalt ootan oma võimalust ja teen endast hetke parima, et sellest kinni haarata. Õnneks on hetkel lootust taas nii töö kui ka ühe laheda kõrvalprojekti osas, aga sellest mõni teine kord.

veebruar 06, 2025

Tööotsimise seiklustest

Nii kahju, et kehvadest kogemustest ei saa ausalt ja avalikult rääkida, sest võid endale jalga tulistada. Kes siis julgeb palgata kedagi, kes julgeb rääkida ka halbadest asjadest!? Mina aga tahaks. Sest kuidas muidu peaks õppima? Kui mitte nemad, siis ma ise, et ma samu vigu ei kordaks. Kõik ju igavesti meeles ei püsi.


Ehk siis mõned näites sügisest.

1

Värbaja helistab mulle hilisel pärastlõunal ootamatult. Tahab kokku leppida lühikese esimese intervjuu, mida nad üldse intervjuuks ei loegi. Ma ei tea, mis see siis on. Nemad kutsuvad screeninguks. Lepime kokku aja ühel päeval kümne ja üheteistkümne vahel. No okei. Juhtumisi on lapsed ka sel päeval kodus, nii et istutan nad ligi pool tundi varem teleka ette süümekatega, et ise veel valmistuda. Jõuan päris põhjalikult valmistuda ja leida juba võimalusi parandusteks - asjad, mida saaksin päriselt ära teha. Kell saab 10:30 ja ikka vaikus. Saadan sõnumi igaks juhuks. Värbaja helistab ca 10:40, räägime 10 minutit ja mul ei ole hea tunne. Kui küsin, millal oodata tagasisidet, siis ta ei julge midagi lubada. Muide, tegu on suure ja tuntud rahvusvahelise firmaga. Järgmine kord kuulen neist vähemalt kuu aega hiljem, kui standard äraütleva emaili saan.

2

Olen hästi põnevil ühe ettevõtte ja töö osas ja saangi intervjuule. Teen seda püüdlikult Rootsi keeles. Olen enne ka värbajast sõbrannaga harjutanud, kes kiidab mu keeletaset. Mul on kogemusi ja oskusi piisavalt rolli jaoks, aga siis saan üsna kiirelt eitava vastuse selgistusega, et mul ei ole konsultandikogemust ja üht-teist veel. Aga mul on. Töökuulutus läheb uuesti üles, sest nad selgelt ei leidnud kedagi paremat. Kirjutan sealsele juhile uuesti, selgitades lahti, kuidas ma täpselt vastan kõigile nende soovidele, aga vastust ei tulegi.

3

Kandideerin põnevasse ettevõttesse ja saan kutse AI-intervjuuks. Minu esimene ja nii põnev. Kusjures töötab väga hästi ka vestluse formaadis ja teeb hea kokkuvõtte mu mõtetest. Mul soovitati see kiiresti ära teha, sest nad liiguvad jooksvalt edasi, kui leiavad sobivad inimesed. Rohkem ma neist ei kuule mitu kuud. Siis läheb kuulutus taas üles uue lingiga, aga täpselt sama sisuga. Otsin ja ei leia kusagilt ühegi inimese kontakti. Lõpuks lähenen LinkedIni kaudu ja näen, kuidas nende personali ja kultuuri juht kiitleb, kui hea tööriist neil on ja kuidas see annab võimaluse absoluutselt igal kandidaadid intervjuule pääseda. Nii tore, aga nad oleksid võinud enne läbi mõelda, kas nad jõuavad ka need intervjuud läbi vaadata. Ja kui mitte rohkem, siis minimaalselt äraütlev kiri saata.

4

Saan varahommikul võõralt numbrilt telefonikõne. Ühendus on ekstreemselt paha, nii et ma ei saa arugi, kes ja kust helistab. Helistan tagasi ja on parem. Ta küsib kohe, kas olen ikka rollist huvitatud. Ma pean üle küsima, kust ta helistab. Saades selgust, vastan jah. Siis ta küsib, kas mul on küsimusi. Kõne tuli ju ootamatult, nii et mul polnud üldse aega ette valmistuda, aga õnneks mul on hea süsteem ja leian kõigu pealt kuulutuse ning küsin mõned asjalikud küsimused. Selgub ka, et kuigi kuulutus on inglise keeles ja fookusega välisturgudele ning kuskil pole seda mainitud, oodatakse mult ka rootsi keeles sisuloomist. Ma siiani ei tea, kellega ma täpselt rääkisin ja kas ta arvas, et see ettevõte ja roll on ainsad, kuhu ma üldse kandideerinud olen ning peaksin käigu pealt kõike teadma ja mäletama.

5

Kandideerin ühte firmasse, aga pakun end teise rolli ja nad soovivad kohe intervjueerida. Lepime aja kokku ja valmistun hoolega. Poolteist tundi enne intekat firma esindaja saadab meili, et tal tuli mindi ette ja leiame uue aja. Siis on kaks päeva vaikus. Kirjutan ise, et end meelde tuletada, aga ei saa ühtegi vastust veel viis päeva. Saan aru, et mind on ghostitud. Siis aga järsku ilmub ta taas välja ja ütleb, et neil on plaanimuutus, aga mu taust väga meeldib talle ja ta peab mind meeles. Elame näeme. Iseenesest oleks hästi äge ettevõtmine.

jaanuar 28, 2025

Kirjad Kahele Triibule 78

Sa said 6!!!

Kuidas? Juba!!!

Me tähistasime seda hunniku LEGO-pidudega, nagu sa olid soovinud juba vist pool aastat. Esimest korda käisite te ka sama vana eesti sugulasega üksteise pidudel ja kutse esitasid sa talle umbes nii: Tule mu LEGO-peole ja anna mulle Lego! ja Lego sa said. Jubepalju, aga sinu meelest ikka mitte piisavalt.

Sul on vist ühtlasi mingi arenguhüpe jälle, sest esimest korda elus solvud sa täiesti, kui arvad, et keegi naerab su üle ja võid täitsa nutma hakata mingite pisiasjade peale. Samas oled sa suureks kasvanud - 117cm ja 22,5kg ning kolisid uude autotooli - esimesse, milles istud näoga sõidu suunas - ja sulle nii meeldib see.

Su lemmikvärv on kuldne, kuigi täna loetlesid lemmikutena ka sinist, rohelist, roosa ja lillat. Viimased kaks on tagasi üle mõne aja. Enam pole nõmedad tüdrukute värvid.

Su parimad sõbrad on Walter, Mateo ja Filip, kuigi viimast näed sa harva pärast seda kui ta lasteaeda vahetas. Ehk aga kohtute taas järgmisel aastal koolis, sest sa said just sisse meie piirkonna poppi kooli. Napilt. Sest me avastasime viimasel hetkel, et nende süsteem on üks väheseid siis riigis, mis teistega ei suhtle ehk siis seal oli meie kolme aasta tagune aadress, mis mängib suurt rolli koha saamisel. Õnneks su emme on õppinud paremini enda ja teie eest seisma ja tegin kohe neile kõne. Olin juba arvanud, et ju siis lihtsalt ei mahtunudki rohkem kui käputäis lapsi peale nende enda lasteaia omade, aga juba selle paariminutilise kõne ajal saadeti meile kohapakkumine. Jee! Ma veel ei tea, kas see jääb meie lõplikuks valikuks või kas üldse saab valikut olema, aga ma nüüd rahulik, et vähemalt on sul kuskile kodu lähedale koht olemas.

Sa veel ei taha kellekski saada. Kui, siis ralliautojuhiks.

Sa tead ka, et issi töötab arvutitega ja emme kaitseb teid, lapsi. See oli nii armas tõlgendus. Muidugi ainult siis, kui ma parajasti pole nõme emme mõnel suvalisel põhjusel.

Sa oled naljakas. Ükspäev teatasid õele, et marshmallows come from planet Mars. Ma täitsa näen su loogikat seal. Ega ma ka hästi tea, kust nad tulevad või kuidas.

Sulle meeldib kodus olla. Tegelikult meeldib seigelda ka, aga sa ei taha tavaliselt kodust lahkuda.

Sa tahad, et me sulle tihti loeksime, aga ise loed ainult sunniviisiliselt pealkirju, kui seal liiga pikki sõnu pole.

Sa hakkad iseseisvuma. Ükspäev lubasite taas meil minna issiga kohtingule ja kui tagasi tulime, siis küsisid spontaanselt: kas teil oli tore? Meil oli vanaisaga väga tore.

Sa oled ka hakkanud meile armastust avaldama sõnadega, aga selle füüsilised väljendused teevad tihti haiget.

Sa ei lase keskkonnal dikteerida oma käitumist. Savi, kui mitu sõpra hüüab sind või teeb midagi. Kui sa ei taha, siis sa lihtsalt ingoreerid neid. Ma küll eelistaksin, et sa vähemalt terele vastaksid.

Sa mängid hetkel kõige rohkem muidugi Legoga ja oma uute robotputukatega ning ka Hubelino kuulirajaga ning sa oled super tubli ehitaja. Selle instruktsioonid tunduvad mullegi üsna keerulised.

Ja sa oled jätkuvalt kaisukas, kes ei taha üksi magada, kuigi täna öösel magasid oma voodis üksi hommikuni. See oli üsna eriline suure lapse värk.

Igatahes, sa oled üks me lemmikutest!

Armastan,
Emme

november 20, 2024

Kirjad Kahele Triibule 77

Tere, mu putukas!

Mu enam mitte nii pisi, aga kaissu mahud ikka.

Sul tuligi esimene hammas ära ja sa oled nii uhke selle üle. Iga päev vaatame, kuidas uus kasvab ka. Ja saime emaili, et sa oled esimesse kooli koha saanud, nii et see pull hakkab ka pihta, aga esialgu oleme veel ülbed, aga strateegilised ja lükkasime selle pakkumise aastaks edasi, sest see kool on meie vana kodu juures ja praegusele on lähemal ka asjalikke alternatiivne.

Ise oled sa aga nagu alati - vägedejuhataja.

Eile, kui ma sulle lasteaeda järgi tulin, rivistasid sa parasjagu kümmet rühmakaaslast kahte ritta, nooremad ette ja vanemad taha ja sina, hoides liikluskoonust kui ruuporit käes, dresseerisid neid üheskoos soovima palju õnne sünnipäevaks. Sünnipäev oli su heal sõbrannal, aga tema oli koju käinud. Teie harjutasite hoopis sinu jaanuaris tulevaks sünnipäevaks. Vahepeal sa kamandasid nad uue koha peale laua peale ja panid koonuse puudevahele nagu kaamera ning siis te kõik koos "tegite pilti".

Küsisin sul hiljem sel aastal esimest korda, keda sa sel korral sünnipäevale kutsuda tahad ja sina lugesid üles need lapsed, kes harjutanud olid. Puuduvad lähedased sõbrad aga listi ei mahtunud. Sa oled nii naljakas vahel ja ma veidi kadestan su loomulikke juhigeene.

Öösiti aga tuled ja poed sa ikka mulle võimalusel kaissu ja täna hommikul ei tahtnudki kaisust välja tulla.

Sa oled hakanud ka palju joonistama ja täitsa arusaadavad elukad ja esemed on su piltidel nüüd. Üleeile joonistasid sa elevandi ja kilpkonna ja dinosauruse ja liblika sõbranna kaardi peale ning nõudsid siis, et me aitaksime sul kirjutada, et Triibu tegi selle kaardi. Lihtsalt Triibult ei sobinud. Seejärel aga keeldusid sa oma ilusat kaarti ära kinkimast ja tegid mingi lihtsama asemele.

Nalja teed sa ka. Eile, kui su õel nina veidi verine oli, siis sa ütlesid talle, et ta ei tohi nina nokkida, sest kollid on ökad, aga veri on veel ökam.

Eile tegime me ka sel aastal esimest korda piparkooke ja te olete juba nii asjalikud. Mul polnudki pärast närvid krussis, sest te saate juba väga hästi aru juhendamisest ning ei jookse naljalt kuuma pliidi poole. Seega eile õhtusöögiks ja täna hommikusöögiks olidki teil piparkoogid.

Igatahes, kiire update tehtud.

Armastan sind!

Emme

oktoober 14, 2024

Kirjad Konnapoegadele 2

Tere, mu putukad!

Ma lihtsalt pidin tulema siia ütlema, et ma ei ole valmis. Ärge kasvage nii kiiresti!

Muidugi on sellel kasvamisel ka plusse. Te olete palju iseseisvamad ja saate iseendaga paremini hakkama. Te mõlemad lausa ütlete meile vahel, et ärge tulge või ärge vaadake näiteks pissil käies. Samas teisel hetkel tahate te abi millegagi, mida juba ammu ise oskate ja teete. Või poete nii sügavale kaissu, et ma mingil hetkel pean oma voodist põgenema, et veidi liikumisruumi saada või asendit vahetada.

Eile aga tulid sa, Triibu, mu juurde, ise nii õnnelik, ja sosistasid, et su hammas loksub. Sinu esimene. Millegipärast mõjub see mulle nii tugevalt. Selge suure lapse tunnus. Paar nädalat tagasi käisime me ka esimesel kooli avatud uste päeval, sest vähem kui aasta pärast lähed sa ju kooli ja kui sa oleksid kaks nädalat vanem, siis oleksid juba selle aasta augustis läinud. Sina ei taha ja mina ei ole ka valmis, kuigi seda ma sinu kuuldes öelda ei saa. Välja näidata kuidagi teisiti ka mitte. Päevad on meil vahel pikad, aga aastad mööduvad ruttu. 

Ma just avastasin, et see on meil ju ka viimane aasta, kui saame ise oma päevade üle otsustada. Ei ole koolikohustust ega ebasobivale ajale sunnitud puhkuseid. Ma ju mäletan, kuidas ma ise lapsena vaheaegu ootasin, aga vanemana ei suuda veel välja mõelda seda logistikat, kuidas nii palju vabu päevi saada ja soovitatavalt koos kogu perega. Sel sügisel, kui ma tööl ei käi, on mul ju palju vaba aega, aga vähe raha ja ikka ei saa me neid päevi maksimaalselt ära kasutada. Huvitav, kas te kunagi tunnete puudust igasugustest tegemata jäänud seiklusparkidest jms. Loodetavasti ikka jõuame me ühel hetkel neid ka rohkem külastada. Lottemaal olete te igatahes juba püsikliendid. Rootsi omadest aga ei tea me midagi.

Ka Kõhutantsija muudkui kasvab. Paar päeva tagasi tahtsid sa üksi õue minna, aga su viie ja poolene vend hakkas alles sel suvel üksi aias mängimas käima ja sina oled alles kolm. Varsti kolm pool. Ma ei taha sinust ilma jääda ega ka vangi minna. Igatahes sel päeval sa küsisid venna käest, kas ta oleks sulle lapsehoidja ja tema ütles lahkelt jah. See oli nii tore ja armas, aga sellegipoolest ei saanud ma lubada teil kahekesi minna. See vastutus ei oleks venna suhtes aus. 

Meie lapsepõlves olid meil joodikutest naabrid, kelle umbes sama vanad lapsed olid õues üksi ja siis meie, paar aastat vanemad, hoidsime neil kohusetundlikult silma peal. Keegi ei käskinud peale oma südametunnistuse. Kui meil oleks aiaga piiratud eramaja, siis ma ehk lubaksin teid kahekesi õue natukeseks, aga mitte nii, et tänavale jooksmine on ainult kättevõtmise asi ja ka piiratud aias tahaksin teil silma peal hoida, et te mõnele halvale inimesele ette ei jääks.

Igatahes, täna hommikul sain teada, et Kõhutantsija kolib paari nädala pärast Triibuga ühte lasteaiarühma taas. Iseenesest on see tore, aga see tähendab, et mu kolmene läheb koolieelikute rühma ja seal on ju palju suuremad lapsed. Kusjuures minu pisike ei saa kõige väiksem seal enam olema. Mõned sõbrannad lähevad ka õnneks kaasa ja kõige vanem laps on su oma vend, kes on täielik liider ja saab sind vajadusel aidata ja kaitsta. Seal on ka hästi toredad õpetajad, aga väga palju lapsi ja mulle just meeldis, et sel aastal loodi keskmistele lastele oma grupp. Sina saad seal vähem kui kolm kuud olla, sest nii palju väikseid tuleb peale. Su vend oli peaaegu aasta vanem suurte laste gruppi kolides. Suures plaanis ei ole ju aasta midagi erilist, aga kui teil ongi turjal vaid paar aastat, siis võivad need vahed üsna drastilised olla. Loodetavasti muretseb mu ema süda asjatult ja sinu jaoks saab see suurte rühma kolimine tore olema.

Muidu aga olete te jätkuvalt mu lemmikinimesed, kelle isiksused aina rohkem välja kujunevad. Te väljendate enda tundeid aina rohkem vabatahtlikult. Nimelt Triibu armastab mind rohkem kui meie maja ja Kõhutantsija rohkem kui kakat, pissi ja puuksu. Meil on üksteise kaisus nii hea ja te olete nii naljakad. Täna Triibu seletas õele, kuidas lehed on rohelised, kui vihma ei saja ja kollased, kui sajab palju. Samuti oli Rootsi vanaisal siin sünnipäev ja teie otsustasite omaalgatuslikult otsida talle kodust midagi vana kingituseks. No muidugi. VANAisa ju :)

Kõhutantsija küsib ka tihti nüüd, millal me taas Eestisse läheme ja lõpuks on jõulupiletid taas ostetud, aga varem me vist küll ei jõua kahjuks.

Igatahes, sain mure ära kurdetud. Kallid olete!

september 11, 2024

Kirjad konnapoegadele

 Tere, mu kallid! 

Ma olen sel aastal nii kehv blogija olnud, et ma siis juba parem kirjutan teile mõlemale korraga. 

Nüüdseks olete te mõlemad kõvad keskmised. Ei ole meil siin enam beebisid ega pea me muretsema väga pisiasjade suhu toppimise eest. Samas Kõhutantsija, sina hoolitsed ikka selle eest, et ma oma jõu- ja ka aeroobse trenni kätte saaksin ja lased end üsna palju süles tassida. Triibut ma enam väga ei jaksa ega julge tassida. Kui sa ise ilusasti kinni hoiad, siis küll, aga kui te näiteks diivanil magama jääte, mida juhtub päris tihti, siis palun oma selja huvides issil su voodisse viia.

Teil on nii palju huvitavaid mõtteid ja tegevusi. Vahel koos, vahel eraldi. Kõhutantsija on ikka see, kes hea meelega jagab ja Triibu see, kes pigem suure Peetri rolli täidab, aga näiteks täna hommikul lubasid sa, Triibu, lausa oma algatusel õele ka mingi pärliplaadi lasteaias teha ja andsid ühe juba valmis olevatest talle. Sa pakkusid talle ka lahkelt mõnda veel, mis veidi katki olid läinud, öeldes, et ta võib need omale saada, sest sina ei taha neid. Asi seegi.

Kui te olete sõpradega koos, siis vastupidiselt loogikale, on meil tavaliselt lihtsam, sest siis te lihtsalt mängitegi mõnusasti üksteisega meil seljas elamise või pahanduse tegemise asemel. Samas aga on meil jätkuvalt tore koos seigelda, uusi asju avastada ja muidu mängida. Ma usaldan teid aina rohkem, sest te ei jookse enam nii, pea laiali otsas, ringi, et ma peaksin pidevalt kartma, et te end ära tapate. Samas eks neid hetki ikka on. Näiteks vahel kambavaimus on vaja minu eest ära joosta ja vahel ka üle tee.

Kuigi teile väga meeldib tavaliselt seigelda, siis kodust välja saamine on see, mis mulle halle karvu genereerib. Igal hommikul on sõda ja Triibu, sina vist ei lähekski kunagi kodust ära, kui sul see valik oleks. Kõhutantsija, sina aga oled alati valmis kaasa tulema minuga, sest ma olen jätkuvalt su lemmik inimene ja see on nii tore. Te mõlemad aga vahel ütlete meie tülidest hoolimata, et armastate ainult mind. Ma muidugi loodan ja arvan, et te tegelikult ikka armastate teisi meie pere liikmeid ja oma vanavanemaid ka, aga ma saan aru, et te ju ei näe neid kõiki nii tihti ja eesti vanaisa nägugi ei tule enam meelde. See on olnud tema enda valik ja sellest on mul kahju, aga tema ju kaotab sellest ise kõige rohkem.

Igatahes, te olete juba päris iseseisvad. Triibu mängib nüüd lõpuks hea meelega vahel koduhoovis sõpradega ilma meieta või on mõnel sõbral külas omaette. Kõhutantsijat ei ole mina ise veel valmis üksi jätma, aga koos suure vennaga võib isegi mõelda. Hiljuti on paaril korral juhtunud ka nii, et te olete valinud kahekesi koju jäämise mõneks minutiks minuga koos asjade ajamise asemel. Ma siis muidugi turvan kodu ära ja pargin teid tavaliselt teleka ette, sest siis te ei liigu ega tee lollusi nii kergelt. See tähendab, et ma saan korraks naabermaja poodi lipata või autost asju tuua. Varsti ehk isegi sorteeritud prügi lähimasse prügipunkti viia. Millal te küll nii suureks saite?

Ma väga armastan ka teiega üks ühele aega. Näiteks, kui me voodis jutustame igasugustest asjadest Kõhutantsijaga ja sa pikad põnevad jutud maha räägid. Triibuga me küll kahjuks saame vähem sellist aega, aga see-eest saad sa issiga rohkem koos olla. Teie uus lemmikhobi on sulgpalli mängimine ja sa oled selles üllatavalt osav. Samas ka mitte. Kõik pallimängud on ju sinu teema. Isegi üks treener oli sind märganud ja kiitnud. Samas trenni jaoks oled sa veel liiga noor. See-eest aga oled sa saanud viimastel nädalatel proovida superkangelaste trenne - ma ei osanud sulle paremini selgitada, mida taekwondo ja karate tähendavad ja tundub, et mõlemad meeldisid sulle. Eriti jalaga poksikoti löömine. Esmapilgul tahtsid sa ka tagasi minna, aga tänaseks oled ümber mõelnud. Me ei sunni sind. Ei ole mõtet nii palju raha tuulde visata, kui sa ei taha minna ega naudi seda. Sul on veel palju aastaid aega igasuguseid asju katsetada ja oma lemmikud leida.

Suvi oli meil hästi mõnus. Veetsime taas kuu aega Eestis, käisime palju rannas ja hängisime sõpradega. Nii suur kontrast on selle aastaga, kui Kõhutantsija beebi oli ja Triibu oli pöörane kahene. Ma lihtsalt ei saanud teiega üksi randa minna, sest kartsin kohutavalt teist ilma jääda. Nüüd aga võime paljajalu koduuksest välja astuda ja jalutada ranna mängukatele või otse vette. Triibu ehk põrgatab korvpalli või lausa läheb mängib sellega väljakul üksi meist veidi eemal aga nähtaval ja te mõlemad naudite jalgupidi vees olemist, aga üleni märjaks tegite end vaid ühel korral, kuigi väga nautisite seda. Teil on ka kummalgi oma mereklaasi kogu ja Triibul on seal eriti hinnalisteks asjadeks veest välja tulnud telliskivide tükid.

Te olete tõelised eestlased, kes armastavad kohukest ja küüslauguleibu, aga ka rootsaslikult maksapasteeti ja verikäkki ning hapupiima krõbinatega ning kibuvitsa kisselli.

Triibu on hakanud vaidlema minuga eesti keele üle, et kuidas ikka üks või teine sõna käib ja millal. Ebareeglipärased sõnad on ikka rasked ja läbi ning otsas põhjustavad segadust, aga suures plaanis räägite te vabalt mõlemas keeles ja Triibu on hakanud ka inglise keelt purssima. Suve uus sõna oli davai vene keeles. Naabritüdruk, kellega te nüüd lähedaseks saanud olete ja pidevalt käest kinni ning üksteisel külas käite, räägib oma emaga viipekeelt ja õpetab seda ka sulle. Nii lahe on see keeltemix, kus me elame.

Triibu on nüüd lasteaias vist kõige vanem ja pooled su sõbrad läksid sel aastal juba kooli. Sina aga kooli minna ei taha, aga huvitud sellest, kuhu kooli sa lähed. Samas aga ei paista sa neid sõpru lasteaias igatsevat. Lihtsalt mängid rohkem teistega ja ikka on nii, et lasteaeda jõudes hüüavad kohe mitu häält su nime. Nüüd lihtsalt veidi teine seltskond.

Kõhutantsija hoiab veidi madalamat profiili, aga su bestikas on jätkuvalt Stella ja sa loetled veel mitmeid nimesid oma sõpradena. Õpetajaid ka. Hiljuti kutsuti esimest korda ka just sind külla mängima ja me teised vist pressisime end kutseta kaasa, nagu hiljem selgus, aga on tore, et sul on ka oma sõbrad nüüd ja kindlasti edaspidi saategi te vahel kumbgi lihtsalt oma sõpradega mängida ja huvidega tegeleda. Koos on ju tore, aga me kõik väärime ka oma aega. Sa oled jätkuvalt suur kaisukas, aga ka aina iseseisvam ja julgem ning osavam. 

Eile ronisid sa esimest korda vist köie toel päris järsust teest üles liumäe juurde. Ka potitrenniga on suured edusammud lõpuks ja sa armastad millegipärast õues pissimist. Püksi enam väga tihti ei tule õnneks, aga alati peavad mul siiski varuriided kaasas olema. Sa tahaksid ka proovida venna kombel superkangelaste trenne, aga kahjuks sul veel ei lubata. Niisiis pead leppima takistusradade, mängukate ja muu sellisega, aga ma luban, et kui sina oled viiene, siis saad sina ka juba rohkem asju teha.

Ma armastan teid mõlemaid pooleks ja olen nii tänulik, et te olemas olete.

Emme

juuni 20, 2024

Kirjad Kõhutantsijale 39

Vau! Ma ei taibanudki, et ma nii ammu bloginud ei olnud. Päris naljakas oli nüüd üle lugeda, mida ma sulle üle poole aasta tagasi kirjutasin. Mõned asjad on samad, aga enamus on ammu ununenud. Seega kirjapanemisel on jätkuvalt suur väärtus.

Igatahes, sa said siin hiljuti kolmeaastaseks. Sa olid alates oma venna sünnipäevast seda oodanud ja muudkui uurinud, et millal ometi sinu sünnipäev tuleb ja väga raske on kaheaastasele selgeks teha, mida neli kuud tähendab. Lõpuks aga jõudis kätte see päev või õigemini periood, sest nagu ikka, oli meil mitu pidu kahes riigis.

Sa olid oodanud väga kakakooke, sest su vend sai sünnipäevaks neid ja lubasin sulle ka mingi versiooni teha, kui sa vähemalt nädal aega ilusasti potil käid. Jah, see potitrenni teekond on olnud ekstreemselt pikk ja nüüd kevadel hakkas paistma lõpuks tunneli otsast valgus ja umbes pooltel päevadel ei tule sa enam lasteaiast koti märgade riietega koju, aga siiski-siiski. Igatahes sünnipäevaks tegin sulle toorkreemikattega cupcake'e, millest osad olid pruunid ehk kakakoogid ja teised lumivalged, sest sa valisid peo teemaks Elsa ja Anna ja Olofi Frozenist. Nad on hetkel su suured lemmikud. Nemad ja ükssarvikud millegipärast. Cupcake'e aitasid sa hea meelega teha ja kaunistada, aga süüa kahjuks ei tahtnudki. Oli siis tegemiserõõm lihtsalt.

Kui aasta tagasi sain su vahel kleite kandma ainult väga erilistel puhkudel, siis nüüd oled sa oma algatusel täielik kleidi ja roosa fänn. Sa said jõuludeks omale mängu meigiasjad, mida sa armastad. Need ei anna mingit värvi välja, aga kõik näeb välja nagu päris ja sa oled ehmatanud päris mitmeid oma kärtspunase MAC'i tooteid meenutava huulepulgaga ning ahhetama pannud teisi oma oskusega, ripsmetuššiga ripsmeid kammida. Ilma peeglita. Mina küll ei oskaks. Taaskord see on vaid tühi tuub ja puhas hari, aga näeb nii tõepärane välja. Vahel aga jääb mänguasjadest väheks ja sa nõuad ikka minu päris meigiasju, aga issi saab siis täitsa pahaseks ja ega ma ka ei tahaks veel, et sa kosmeetikat kasutama hakkad. Sa oled ise ka nii ilus ning vahel näed vaeva ja värvid end üle kere vildikatega ära.

Lõpuks ometi on su juuksed ka kasvama hakanud. Mõnda aega rokkisid sa looduslikku mulletit, aga nüüd saan sulle korralikke prantsuse patse teha ja sa küsid tihti Elsa ja Anna patse, vastavalt siis ühte või kahte, ning näed nendega üliarmas välja.

Sa oled jätkuvalt hästi heatahtlik ja abivalmis, aga vahel tuleb sul ette ka tõeline krutskinägu ning testid piire ja hea ongi. Ega sa muidu vist oma venna seltskonnas ellu ei jääks. Samas te mängite nüüd juba üsna edukalt koos ka, mis annab meile issiga mõne minuti hingetõmbeaega. Eriti, kui teil on veel mõni laps külas. Ebaloogiline aga kuidagi on rohkemate lastega tihtipeale lihtsam. Seda küll aga mitte hommikuti, kui on kiire ja ma lähen närvi, sest ma ei taha teile kümme korda öelda sama asja - pane palun X selga/jalga. Peseme nüüd hambad ära. Sa ju tead, et iga päev peab. Jah, päiksekreemi ka, et päike ei hammustaks. Ei, nõgesekõrvetuse koht ei vaja plaastrit. Seda viimast küll vaid eile, aga plaastrifännid olete te mõlemad ja ostame neid nüüd hulgi, sest iga punane täpp vajab üht Bamse või Pokemoni või Mighty Pupsi plaastrit.

Sa oled ikka väga iseseisev ja vist üks vähestest mudilastest, kes ammu lõikab iseenda küüsi ja kusjuures üllatavalt edukalt. Samas meeldib sulle palju kaisutada ja musitada. Ükspäev, kui ma juba voodis pikutasin, tulid sa ja panid oma pea minu kõrvale ning hakkasid mulle lihtsalt pai tegema. See oli nii armas.

Viimase aastaga oled sa muutunud ka füüsiliselt palju osavamaks ja nüüd vurad juba üsna edukalt väikse jooksurattaga, hüppad palju ja ronid igal pool. Hiljuti avastasid enda jaoks ka suuremate liumägede võlu, mis on tore, aga mitte just ideaalne kombinatsioon alati koos potitrenniga. Ma usun, et sa arvad ära, mis hiljuti juhtus ja ei hakka seda siia lahti kirjutama.

Sulle meeldib vannis ja basseinis käia ning sa oleksid vist eelistanud ise venna asemel ujumistrennis käia. Ehk teeme sügisel proovi sinuga.

Ja sa räägid nüüd nii palju ning kasutad vahel 8-9 sõnalisi lauseid täis väljendeid nagu igaks juhuks, põnev, üllatus... Tunnen ennast su jutus tihti ära. Küsi mult kunagi. Olen parimad palad ka kirja pannud oma telefoni.

Sa said sünnipäevaks nukumaja, aga sellest sa eriti ei hooli. Ehk kunagi hiljem. Hetkel lubad sa ainult Stellal sellega mängida. Ta on üks sinu kolmest parimast sõbrast lasteaias ja sel aastal said sa ise valida, keda tahad oma peole kutsuda. Tegime neile koos kutsed ja sa kutsusid ka õpetaja Ida, kes kahjuks ei saanud tulla, aga väga hindas su kutset. Kingituseks said sa muidugi portsu Elsasid ja Annasid erinevates formaatides.

Oleme hakanud ka sulle taskuraha andma ja erinevalt su vennast paned sina üsna lahkelt ka annetustepurki raha. Ülejäänu eest saad ise valida, mida osta ja eelmisel nädalal oli sinu kord ka taararaha omale saada. Selle ning oma taskuraha eest ostsid sa ühe väikese beebi, kes joob ja siis käib potil. Ehk aitab see ka sinul potiga paremateks sõpradeks saada. Sa ju selgelt oskad seda ammu kasutada, aga sellegipoolest on see olnud vaevaline teekond ning mul enam ei olegi mingeid ootusi, millal see läbi peaks saama. Ükski ekspert ka ei anna mulle mingit tähtaega.

Kahjuks on sul ka üks tervisemure viimase aastaga tekkinud. Su nahk. Aina suurem osa su kehast on kare ja punane ning sügelev vahelduva eduga ja me ei tea, mis seda põhjustab. Saame vaid sümptomeid leevendada. Õnneks varsti saame ka lastearstiga sellest rääkida.

Muus plaanis oled sa eeskujulik kolmeaastane. Teised emmed on kandedad, sest sa oled enamasti hästi chill laps, kes saab paljuga ise hakkama, ei kakle ja aitab vabatahtlikult ka teisi. Lasteaiast tulevad ka koju ainult kiidusõnad ja su õpetajad on kangelased, et nad ka alla ei anna potitrenniga, mis nüüdseks juba 10 kuud kestnud. Kolme päevaga mähkmevabaks ei ole selgelt sinu teema. Aga kui see on suurim probleem sinuga, siis saad ise ka aru, et sa oled üks suurepärane väike inimene.

detsember 01, 2023

Kirjad Kahele Triibule 76

Tere, poja!

Sa oled juba peaaegu viieaastane ja ma pean taas vabandama, et sulle nii harva kirjutan siia, aga loodetavasti saad sa selle võrra rohkem minuga koos aega veeta.

Möödunud suvel õppisid sa siiski rattaga sõitma ja selleks läks vaja ainult laenatud suuremat ratast ning ühte vihmast ilma ja viit minutit õues. Sa olid nii õnnelik! Alguses pidime aitama sul kohalt minema saada iga kord, kui sa peatusid, aga järmisel päeval tahtsid sa minust kiiremini liikuda ja see oli piisav motivatsioon, et ise õppida startima. Mina muidugi sain kõvasti muretseda, sest sa suundusid tiheda liiklusega Paldiski maantee suunas ja ma isegi ei näinud sind enam.

Sa oled jätkuvalt Mr Popular. Kui me lasteaeda hilineme, siis su 3-4 lähimat sõpra juba ripuvad värava küljes sind oodates ning hüüavad su nime. Sina ise kõigi teredele isegi ei vasta, aga me töötame viisakuse kallal. Ühel su bestikatest tuleb varsti sünnipäevapidu, kuhu sa oled väga oodatud ja kuulsime, et ta tahtis printsessipidu, aga kuna sulle printsessid (ja millegipärast väidetavalt ka superkangelased hetkel ei meeldi), siis tuleb printsesside ja dinosauruste pidu. 

Sa otsid ka täiskavanutega kontakti ning omal moel hoolitsed oma väikeõe eest andes talle kaasa soovitusi, nagu stopp ütlemine, kui ta midagi ei taha. 

Te mängite juba päris ilusasti kahekesi koos. Või kutsute meid issiga korda-mööda kakajunniks vms. Või ehitate onni. Või viskate kõik padjad-tekid meie voodilt maha, et seal hüpata. Meil on üks selline mäng, kus ma teid voodisse pikali puhun, mis on hitt.

Me leiutasime hiljuti koos sinuga ka teise mängu, mis sulle väga meeldib - liim. See käib nii, et kui üks ütleb liim, siis teine liimub tema vastu. Iga kord, kui taas liim öeldakse, siis surutakse end rohkem üksteise vastu. Üks tõsine kalli-mäng on.

Sa oled hakanud ka rohkem Legodega mängima ja meie rõõmuks ise oma fantaasia põhjal ehitama. Üks päev ehitasid sa nii toreda jalgadega auto, sest rattaid vist ei olnud käepärast.

Sa teed lasteaias palju pärlikäevõrusid ja viimasel ajal ka pärlipilte. Järsku on teemaks Pokemonid, Minecraft ja transformerid, keda sa sünnipäevaks tahad, kuigi sa pole kunagi ühtegi nende multikat vms näinud.

Meil algas jõuluaeg ja sa oled väga tähelepanelik, jälgides, kuidas päkapikud meile sisse kolivad ja mida nad täpselt iga päev kaasa võtavad. Muidugi lisaks ka sussiteema. Sel aastal toovad nad sulle Legosid jupikaupa ja sul on vahel nii kiire, et hakkad kohe uutest tükkidest midagi ehitama selle asemel, et neid vanadega kokku panna nagu võiks.

Sa naudid lund ja meil on hetkel ideaalsed lumised talveilmad. Sellel aastal esimest korda. Sa hüppad hunnikust hunnikusse, lased liugu neis väikestes sõiduteelt ära lükatud mägedes ja vead oma kelku ringi. Ka mägesid sa ei karda ning hea meelega vead ka õde tema kelguga. Meile on muidugi korralik trenn teid mõlemaid vahepeal kelkudel vedada, sest õde keeldub jagamast sinuga.

Sa armastad jätkuvalt oma nõbu. Kõhutantsija niisamuti ja me käisime hiljuti kõik koos Eestis, mis oli teie jaoks hästi tore ja tema jaoks vist üsna väsitav, sest puhkust te talle ei anna. 

Meil on tekkinud ka mõnus reedeõhtune filmivaatamise traditsioon, mil me sööme snäkke ja kaisutame diivanil. Sel nädalal on sul eriti põnev, sest issi ostis sponaanselt telekamängud ja sina oled või sees, oodates, millal sa saad taas oma uut puuviljatetrist mängida. Eile aga olid sa kaua üleval ja vaatasid, mida issi mängib. Sa olid nii armas, küsides, miks kõik teised tegelased seal nii vihased on ja kus toredad tegelased on. Mulle küll väga ei meeldi, et sa issi mänge vahel näed, aga ma loodan, et issi jälgib lähemalt, mida sa näed. Sa oled küll juba uskumatult suur, aga siiski veel minu väike poja ja ma tahan kaitsta sind kõige halva eest.

Viimasel ajal harjutame sinuga ka lugemist. See läheb sul paremini siis, kui on lihtne ära arvata nt pildi allteksti, aga sa üllatasid mind näidates, et oskad ka kirjatähti hiljuti. 

Kiisudega olete te ka hetkel täitsa sõbrad ja oskate hoolivalt ringi käia. Minuga veidi vähem, aga võtan seda armastuse märgina, et te mul pidevalt otsas ronite ja võitlete, kes mulle sülle mähub. Teie meelest alati te mõlemad ei mahu, aga sa oled olnud vägagi kannatlik õega, kes on väiksem ja rohkem minuga. Ma siis püüan alati võimalusel ka sulle lähedust pakkuda nii palju, kui sa tahad. Ning räägin teile iga päev mitu korda, kui palju ma teid armastan. Ma tahan, et te selles kunagi kahtlema ei peaks.

Mulle meeldib, et sinuga saab juba arutada igasuguseid asju, aga püüan meeles pidada, et küsiksin sinult üle, kui kahtlen, kas sa ikka saad kõigest aru. Nt mõnest vanamoodsast sõnast.

Sa aga jätkuvalt tahad palju meiega koos mängida ning nõuad seda. Samuti ei taha sa kusagile ilma meieta jääda ja üllatud, et teised vahel tahavad. Ega ma samas kaeba ka, et teid nt hommikuti tavaliselt oma kaisust leian, kuigi ma viimasel ajal tihti ei märkagi, millal te sinna tulete. Hommikul lihtsalt loen tibusid kokku voodist :)

Kokkuvõtteks sa oled igati tubli ja tragi, parajalt kange, aga õpetajate hinnangul seltskondlik ja hooliv ning ka mõistlik. Sul ongi vaba voli end kodus vabamalt väljendada, sest see peabki olema sinu jaoks igati turvaline koht ja meie sinu isikud, kes küll vahel mõne asja peale pahandavad, aga sind alati armastavad.

Kallid!

Emme