Meil oli veidi erilisem nädalavahetus. Kuna ma juba homme asun uues kohas tööle ja oi, kuidas mulle meeldivad kevaded ja uued algused, siis tahtsime kasutada võimalust ja enne veel mingi minireisi perega teha. Googeldasin end tuimaks ja ikka ei leidnud ühtegi head varianti, kuni ükskord keset ööd abikaasa äratas mind mõttega, et aga läheme hoopis suusatama.
Ma olin nagunii tahtnud sel talvel lõpuks ometi lastega suusatama jõuda, aga korralikku lund ei tulnudki. Ma ei näinud mõtet mitmepäevasel suusareisil, sest arvasin, et aega päriselt suuskadel saame hiljem kokku lugeda minutites. Nii laste kui enda pärast, sest ma pole just teab mis sportlik ja kuigi mulle meeldib mäesuusatamine, olen ma seda vaid paar korda proovida saanud ja sedagi kümme aastat tagasi. Arvasin, et paari tunniga oleme surmväsinud nagunii ja miks siis kulutada vähemalt sama palju aega kuskile suusakuurorti reisimisele? Vähemalt Rootsis on neid jalaga segada.
Nüüd aga broneerisime endale ekspromt neljapäevase suusapuhkuse märtsi viimasteks päevadeks. See pole siin midagi imelikku, sest reklaamid jooksevad soovitusega munadepühasid suusamäel veeta ja sel aastal on need aprilli teises pooles. Naljakas,a ga siin tavaline.
Igatahes, mõeldud tehtud, end vaeseks makstud. Õnneks tundus, et saame seda endale taas lubada.
Neljapäeva hommikul asusime teele lähima suusakuuurortini Romme Alpini. Olen seal kunagi ühe päeva veetnud, aga ei mäletanud eriti midagi. See üllatas mind aga väga positiivselt. Meie hotell oli väga nunnu suurte avarate rustikaalsete saalide, sepistatud puidust lühtrite ja elava tulega. Meie tuba aga vaatas otse lastemäele ja meil oli lai aknalaud, kus chillida. Mulle need nii meeldivad. Ruumi oli ka nii, et tapab ja suusakeskusele omaselt oli igas toas oma kuivatuskapp. Lisaks oli neil hiiglaslik mängutuba ja rikkalikud hommikusöögid.
Üsna naljakas oli minna kaheksa plusskraadiga suusatama ja püüdsin teel lahti lasta mõttest traditsioonilise suusapuhkuse osas. Päike säras ja põllud olid kuldsed. Ainus lumi oligi mäe peal ja seda tänu kahuritele, aga päevade edenedes jäi seda ka aina vähemaks, sest selgus, et tolles keskuses oligi hooaja viimane nädalavahetus ja nad ei vaevunud juurde tegema.
Esimesel päeval panime kotid tuppa, läksime otse suusalaenutusse ja mäele. See kõik võttis muidugi aega, nii et meie lastega veetsimegi mäel ehk tunni või kaks ainult ja Lemmik sai viimase tunni suurtel mägedel üksi hullata. Ta ju mägedes üles kasvanud, mitte nagu mina sealt lapikust Eestist. Meie peres ei olnud suusatraditsiooni ka.
On üsna kummaline, kui sa pole isegi kindel, kuidas suusad jälga käisid või kuidas nendega liigelda ja siis pead esimese asjana mitte ainult enda vaid ka väikeste inimeste eest vastutama. Mingil imekombel ma aga ei kukkunud üldse. Vähemalt mitte viimase päevani.
Triibu sai üsna ruttu asjale pihta ja hakkas nautima. Ta tegi paar tiiru issiga ja hakkas kohe iseseisvalt nööpliftidega mäkke sõitma. Alla tuli ta muidugi sirgjoones, aga pea horisontaalsetel lastemägedel ei olnud sellest hullu. Kiirus oli mõnus ja püüdsin talle veidi nippe jagada, kuidas pidurdada, keerata, kukkumise järel suuski tagasi jalga panna jne. Kõhutantsijaga liikusime mini travelaatoril ja ta nõudis, et üles saaks minna ilma suuskadeta ning alla käest kinni. Mulle sobis, kuna ma ei usaldanud esialgu ennastki ja üsna raske oli last tõsta ja ise püsti püsida, kui travelaator hoopis teise libedusastmega plastikuks ja siis kohe lumeks üle läks. Päike aga paistis ja nii mõnus oli paljakäsi ja softshelli hõlmad lahti mäel olla. Eelistan seda krõbekülmale selgelt. Paar ringi ja Kõhutantsijal oli isu täis.
Me vahetasime lapsi ja siis sain mina ka Triibuga nööpliftiga veidi kõrgemale sõita ja teda turvata. Sain teada, et lapsed hoiavad tihti oma vanema suusakepist kinni ja siis sõitsimegi nii koos, kuigi ma veidi kartsin teda kogemata turvamise asemel pussitada. Kõik läks aga hästi ja õhtul vaatasime me veel huviga, kuidas suured lumesahad järskudel mägedel ronivad ja lund siluvad.
Teisel päeval aga oli hoopis hall ilm ja lumi jäine ja libe. Isegi mul oli siis hirm lastemäest alla sõita ja Triibu kukkus paar korda ning läks endast välja, et ta ei saa hakkama. Samas alla jõudmise ajaks oli juba tuju hea ja läks kohe uuesti liftijärjekorda. Muidugi leidis ta kohe omale ühe sõbra, kes oli veel vaid neljane ja pani sealt jäisest mäest sirgjoones ilma keppideta alla. Ta olla kolmeselt lausa mustadel mägedel käinud ja see on mitu taset minu omast kõrgemgi.
Kui teise päeva hommikul oli kõik hirmus, siis pärastlõunaks oli Triibu jõudnud juba esimese rohelise mäeni ja harjutasime seal poole kõrguse pealt alla tulemist. Taas suht sirgjoones ja meie keppidest kinni hoides. See oli hea trenn endale, sest pidin ju pidurdama pidevalt kahe eest. Hiljem, kui ta juba ise julges, siis mina sõitsin seal ikka slaalomit. Triibu aga rõõmustas, et issi ta sinna julges viia ja siis, et emmega saab eriti kiiresti sõita. Peamiselt seetõttu, et emme ise ei saanud hästi pidama :) Aga jälle see koht, et ma ei saanud kordagi enne üksi proovida, kui pidin koos lapsega mäge vallutama.
Teise päeva lõpupoole sain mina ka paar korda üksi suusatada, aga julgesin vaid selle sama väikse rohelise mäe tippu minna ja sealt korra alla tulla. Oli nii järsk ja libe, et järgmised korrad piirdusin Triibu tasemega.
Kolmanda päeva hommikul oli nii lahe, kuidas Triibu oli vahepeal arengus oma julgest sõbrast mööda läinud ja nüüd teda sinna rohelisele mäele kaasa kutsus. Neil oli ka väiksem laps peres ja samamoodi vanemad muudkui pendeldasid kahe lapse vahet. Seega lubasin, et kui ta tahab, siis võib ta koos meiega sinna mäkke tulla. Kui me siis aga liftini jõudsime, üllatas ta mind öeldes, et vajab mu abi liftiga. Ma olin näinud, et osa vanemaid lükkas lapsi lifti peal üles, aga Triibu oli ju algusest peale ise liftiga sõitnud. Ega siis midagi. Null ettevalmistust ja haarasin nööbi, aga ei jõudnud seda veel oma pepu alla vedada, kui see juba meid vedama hakkas. Mul oli ühes käes enda ja kahe lapse suusakepid ja teises nööp ning enda ees see võõras laps, keda ma siis oma kehaga edasi lükkasin. Ossa, kui raske see oli. Mu käsi siiani valutab, aga lahti ju lasta ei saanud. Üle mõne künka minnes hoidsin küll vaid viimaste tahtejõuriismetega kinni, et mitte koos võõra lapsega liftiteel alla kukkuda. Aga saime hakkama.
Triibu põrutas ees mäest alla ja meie uus väike vapper sõber oli järsku hoopis skeptilisem. Alla me koos siiski jõudsime üsna edukalt, aga järgmisel ringil koos oma issiga tuli ta oluliselt ettevaatlikumalt. Samas lapsed on ikka julged, sõites sirgjoones ja ilma keppideta. Samas kepid kaotaksid nad suure tõenäosusega ära ning kasutavad neid ainult hoo juurde tegemiseks.
Pärast paari pooliku mäe sõitu hakkas Lemmik ise minema üles välja ja Triibu sai iseseisvust harjutada koos loaga issit poolel teel oodata või ise alla sõita. Veidi hiljem siis proovisin mina ka nii, aga ühel hetkel nägin, et Triibu sõitis oma peatusest liftiga mööda ja alarmkellad läksid tööle veidi. Ta ju tegi seda omaalgatuslikult ja mina olin temast tükk maad tagapool paralleelliftireas ega saanud kuidagi aidata. Ma ei teadnud, kas ta magas oma "peatuse" maha või tahtiski kõrgemale minna. Lootsin vaid, et ta sõidab lõpuni, sest sinna vahele jäi veel üks peatus ja mina poleks saanud sinna appi minna oma reast.
Igatahes ta tuligi täitsa üles ja sealt edukalt alla ka, ise nii rahul endaga. Proovisime teise korra veel ja siis ma kukkusin esimest korda, proovides teda veidi edasi tõmmata, aga polnud midagi hullu.
Järgmisena tegime võikupausi ja nii oligi iga päev lõunasöögi asemel. Käigupealt midagi kõhtu ja tagasi mäkke, kes jaksas. Pärast sööki otsustas Lemmik, et viib Triibu päris mäe otsa rohelisele rajale toolliftiga ja mina jäin Kõhutantsijat keelitama, et ta ikka ka vähemalt paar sõitu teeks. Lemmik oli teda õlgadest toetades paar korda siiski sanud ta minimäest üles ja alla, aga ta üldse ei tahtnud rohkem. Ilm aga oli taas ilus ja ma keeldusin temaga tuppa minemast enne, kui ta vähemalt kolm korda minuga lastemäele tuleb. Saime kokkuleppele. Ta oli täitsa tubli ja sõitis lausa neli korda mäest alla, lastes lühidalt isega käest lahti ja küsidest rohkem kiirust. Iseseisva sõiduni me aga ei jõudnudki.
Poisid aga vallutasidki paar suurt rohelist mäge ja Triibu oli vaimustuses. Ta räägibki nüüd, et terve mägi oli kõige ägedam ja me oleme nii rõõmsad, et ta nii palju edenes ja seda nautis, aga meid ausalt ei üllata. Ta ongi selline sportlik iseõppija, kes läbikukkudes pisarateni vihastab, aga siiski tihti uuesti tahab uusi asju proovida.
Ma olin iseendaga võidelnud, et kas ma julgen ka üksi suuremale mäele minna ja kaldusin ei poole. Ikkagi kümme aastat vanem ja ettevaatlikum. Kui aga Triibu ära käis, siis ma ei saanud ju kehvem olla. otsustasin vapruse kasuks ja seadsin sammud üksi toolliftile.
Hetkel, kui ma sinna jõudsin, oli vist enamikul lõunapaus ja mitte kedagi peale minu sinna teel ei olnud. Küsisin töötajalt üle, kas igal pool on ikka sildid, et ma kogemata mingile karmile rajale ei satuks ja ta kinnitas, et on. Istusin äärmisele toolile ja siis algas mu elu hirmsaim sõit. See tõusis nii kõrgele ja värises igast postist möödudes ning mina istusin seal üksi lahtisel toolil. Mul tekkis täielik paanika ja tegin hingamisharjutusi, hoides kramplikult end vastu tooli seljatuge ning ühe käega käepidemest kinni, aga see tundus nii hull ja ma ei saanud aru, kuidas küll Lemmik julges seda koos lapsega teha. Allakukkumine tundus vägagi tõenäolise võimalusena, aga mul ei olnud mingit võimalust sealt ka ära saada, kui ma just ei tahtnud kümmekond kui mitte rohkem meetrit lumele, puudesse või kividele hüpata. Kaalusin oma ellejäämise võimalusi täiesti tõsiselt. Jätkuvalt olin täitsa üksi. Ei olnud kedagi minu ees, taga ega vastutulevates liftides. Mõtlesin veel, et kuidas ma küll üldse ei mälesta kümne aasta tagusest ajast seda terrorit ja kuidas keskmistel toolidel istujad veel on, ilma kuskilt kinni hoidmata.
Umbes kaks kolmandikku teed sõitnuna, märkasin enda peakohal mingeid aasasid ja hakkasin mõtlema, et äkki siis keskmised hoiavad sealt kinni, kuigi see ei tundunud üldse mugav. Ja siis plahvatas. Nägin, et saan sealt terve piirde endale ette tõmmata ja muidugi tegingi seda. Edasi hingasin kergendusega, aga needki olid sellised lõdvad ja ei käinud lukku. Lapsed võivad sealt alt vabalt välja voolata.
Kui kohale jõudsin, siis olin nii läbi, et kukkusin pisikesel laskumisel lihtsalt ümber ja töötaja tõstis mu püsti. Kirjutasin Lemmikule oma seiklustest ja pisarad hakkasid lihtsalt voolama. Järsku ei tundunud tervest mäest alla suusatamine üksi enam üldse keerulisena võrreldes sellega, mida liftis üle elasin. Ma ei saa siiani aru, miks need toed automaatselt alla ei tule ega lukustu või miks ei ole seal nt kõlareid, mis teavitaksid, kuidas ma pean käituma. Ehk oli kuskil enne lifti mingi silt, mida ma ei märganud, aga ma ei saa ju olla ainus algaja. Kuidas seal inimesed kogu aeg surma ei saa!? Minu halb õnn oli muidugi ka see, et ma sattusin sinnna täitsa üksinda, aga see oli jõhker. Ma nutsin veel pärast hotellitoas ka ja polnud palju puudu, et suudleksin maad. Minu langevarjuõnnetus muidugi ei aidanud kaasa. Või siis aitas. Paanikale. Aga nüüd pean minema. Ja järgmisel aastal ma kohe kindlasti ei unusta.