Kas te olete kunagi armastanud kedagi nii üliväga, et lepite selle pärast asjadega, millega ei arvanud end eales leppivat? Ja kas see on õigustatud? Muidugi, kompromissid on hädavajalikud. Aga kui teine pool ühtegi ei tee? Kui tunned end ühel hetkel maailma kõige õnnelikumana ja järgmisel tõmmatakse mingi nõmeda vabandusega vaip jälle jalge alt ära. Mida siis teha? Kas ei olegi happily ever after, vaid on happily until next time?
Eile tegin uue rekordi. Olen jälle natuke nutma hakanud. Õnneks sai mõned kuud puhkust. Nüüd sain aga ühel päeval kahe isase pärast nutta, sest R otsustas taas mu elust läbi hüpata. Ja ükskõik, kui lühikesed ta põiked ka ei ole või kui hästi ma ka end nende ajal kontrollid püüan, ma olen nõrk. Loodetavasti mitte nii nõrk, et ennast jälle tahaplaanile panna ja taas heaks ingliks hakata. Ta tahab kohtuda. Ehk näost näkku vabandust paluda!? Ma ei tea, kas olen selleks veel valmis või mitte, sest sisemuses on ikka suured mõrad, aga ehk ongi ainus võimalus neid parandada mõned lahtised otsad kokku siduda?
Neid sõnu kirjutades voolavad taas mõõda mu põski pisarad, sest ta H tahtis rääkida ja jättis mu tühjalt ootama. Samas tema sõbrad soovitavad mul edasi liikuda. Nad muidugi ei tea kõike. Aga ma olen nendelegi kallis. Ja see, kelle arvamus kõige rohkem loeb, on kadunud. Taas. Et tulla hiljem mingi vabandusega stiilis: unustas end telekat vaatama, jäi magama ja ei kuulnud telefonigi. See teeb ju haiget.
Ma peaksin praegu elu eest tööle keskenduma, sest homseks õhtuks peab veeb valmis olema, aga ma ei suuda. Mis vahet seal on? Kellele see ikka loeb? Saan ehk mõne verbaalse pai, aga elus on teisigi asju. Olulisemaid. Ja hetkel tunnen end taas veidi nagu uksematt. Selle erandiga, et lubasin meie asjad meie vahel hoida ja nüüd kogun igasugust negatiivsust endasse. Positiivsust ka. Aga kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse vahel?
Eile tegin uue rekordi. Olen jälle natuke nutma hakanud. Õnneks sai mõned kuud puhkust. Nüüd sain aga ühel päeval kahe isase pärast nutta, sest R otsustas taas mu elust läbi hüpata. Ja ükskõik, kui lühikesed ta põiked ka ei ole või kui hästi ma ka end nende ajal kontrollid püüan, ma olen nõrk. Loodetavasti mitte nii nõrk, et ennast jälle tahaplaanile panna ja taas heaks ingliks hakata. Ta tahab kohtuda. Ehk näost näkku vabandust paluda!? Ma ei tea, kas olen selleks veel valmis või mitte, sest sisemuses on ikka suured mõrad, aga ehk ongi ainus võimalus neid parandada mõned lahtised otsad kokku siduda?
Neid sõnu kirjutades voolavad taas mõõda mu põski pisarad, sest ta H tahtis rääkida ja jättis mu tühjalt ootama. Samas tema sõbrad soovitavad mul edasi liikuda. Nad muidugi ei tea kõike. Aga ma olen nendelegi kallis. Ja see, kelle arvamus kõige rohkem loeb, on kadunud. Taas. Et tulla hiljem mingi vabandusega stiilis: unustas end telekat vaatama, jäi magama ja ei kuulnud telefonigi. See teeb ju haiget.
Ma peaksin praegu elu eest tööle keskenduma, sest homseks õhtuks peab veeb valmis olema, aga ma ei suuda. Mis vahet seal on? Kellele see ikka loeb? Saan ehk mõne verbaalse pai, aga elus on teisigi asju. Olulisemaid. Ja hetkel tunnen end taas veidi nagu uksematt. Selle erandiga, et lubasin meie asjad meie vahel hoida ja nüüd kogun igasugust negatiivsust endasse. Positiivsust ka. Aga kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse vahel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar