Peenraha paberkandjal ja palju muud nalja

Ehk siis on aeg rääkida lähemalt, mida ma hiljuti Rootsis tegin.

Juba mõnda aega tagasi otsustasin hetke emotsiooni ajel liituda UNICEFi vabatahtlike meeskonnaga - ei mäleta, kas rääkisin sellest juba või mitte. Pärast kummaliselt pikka vaikust aga potsatas mu postkasti kutse seminarreisile Soome ja Rootsi, mis oli juba kruiisilaeval veedetava nädalavahetuse mõttes paljulubav.

Siiski, võtsin asja tõsiselt, plaanides reaalselt organisatsiooni sisse elada, teistega tutvuda ja ehk endale sobiv ülesannegi leida - ja registreerisin end täiesti üksi kolmepäevasele reisile. Seitsmekuise India-reisiga võrreldes on see muidugi nohu, aga nagu hiljem avastasime, siis ei olnud ma sugugi ainus, kes täiesti uude olukorda ja seltskonda sattumise pärast veidi pabistas.

Algus oligi imelik. Olles sunnitud end esimese laeva väljumise ajaks unise peaga sadamasse toimetama varem, kui tahaks meenutadagi, sõitsin muidugi õigest peatusest mööda, sain jala tagasi kõmpida ja kuna olin unustanud üles kirjutada kontaktisiku telefoninumbri, siis pidin ka mõne nurjunud katse õige seltskonna leidmiseks tegema.

Kõik algas väga eestlaslikult - iga uus omaette mõnes nurgas konutamas, näol kaitsemask, mis pidi väljendama ülimat enesekindlust ja huvipuudust. Mind hakkas see mäng aga varsti närvi ajama ja häiris veidi ka see, kuidas asja organiseerijad ei pidanud oluliseks ennastki tutvustada alguse lihtsustamiseks. Seega võtsin julguse kokku ja hakkasin ise lähimate inimestega tutvust tegema. Mulle tundus, et olingi sattunud kuidagi omaealiste hoolitsetud tüdrukute või tibide - kuidas tahate - keskele. Veel olid seal end mugavalt tundvad vanad kalad ja kohmetud isased. Igal juhul üldse mitte see seltskond, mida vaimusilmas ette olin kujutanud. Ei olnud seal ainult üks vana kamp ega ka lasteaed. Küll aga oli isegi üks imikuga pere ja umbes sama palju first timereid kui vähemalt viieaastase kogemusega inimesigi.

Üsna kohe tekkisidki ka esimesed positiivsed tutvused, kellega koos istuda, süüa ja linna peal vaba aega veeta. Ei läinud ka üldse kaua südamepuistamisteni. Sellele aitas kaasa ka maailma väikseim kahekümnele inimesele mõeldud konverentsiruum, kus ma käinud olen ja kus me nagu kitsas sokis paar tundi kinni olime. Laua tagant ei saanud püstigi ilma meeskonna ühtsete pingutusteta, aga see selleks.

Soomes pidime külastama sealset unicefi esindust. Võite pakkuda, kumb ja kui palju naabermaa omast suurem on:P Seal oli palju õhku, hubane koosolekunurk, plastiliiniloomad, pidevalt valmis glögi ja palju muud. Kahjuks aga kiirustati meid sealt arusaamatul põhjusel juba vähem kui tunni pärast minema.

Ma küll üldse ei tahtnud, et sellest järjekordne Helsingi-Stockholmi shopingureis saaks, aga üsna nii ta siiski läks. Me lihtsalt ei suutnudki mingit head alternatiivtegevust välja mõelda. Kahjuks jäin juba Soomes ka haigeks. Tuli kallale mingi kole kõhutõbi, mille tõttu keset linna lõualuud pidi üles ronivate külmavärinatega maadlesin ja juba kõige hullemaks valmistusin, aga õnneks oskasid apteekrid kohe õiget asja anda ja edasi läks rohtude peal juba nii, nagu polekski haige. Tore muidugi, et ma Indias ebasteriilsusega mitte ei kohanenud, vaid selle asemel hoopis ülikorralikes põhjamaades ka nüüd lambist kohe haigeks jään.

Õhtul aga sai laevas nii palju nalja, et ma hästi ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda ja tantsida sai. Veetsime paar tundi ühel organisatsiooni tutvustaval seminaril, kus kahjuks eriti targemaks ei saanud ja seejärel läks rootsi lauas söögiorgiaks, kus kala ujus lihale mõeldud veinikastmes, sest see lihtsalt ei mahtunud mujale taldrikule, lihapalle sai konjakisinepisse kasta ja kollane kalamari pudises üle lookas taldriku ääre kingadele. Eks üheks põhjuseks oli ka vabalt saadaval olev vein ja see, et kõik oli kinni makstud, aga sellist natuke piinlikku uusrikka tunnet ei ole ammu olnud. Ometi üritasin ju end rootsi lauas tagasi hoida ja mitte üle süüa.

Hiljem sai aga juba poest alkoholi juurde osta ja kuidagi sai meie väiksest kajutist peokeskus. Olin saanud endale väga toreda toakaaslase, kellega järjest ühiseid omadusi avastasime ja tema oligi kõiki meie juurde kutsunud. Pärast liikusime edasi laeva klubisse, kus esimesed end juba superstaariks joonud olid ja teised järgi jõuda üritasid.

Meiega oli kaasas üks piltilus noor neiu, kes teadis ise ka väga hästi, milline võim tal meestele on ja oma võlud täies mahus õhtul mängu pani. Kõigil teistel oli huvitav ja lõbus jälgida seda jahipidamist. Kel iganes oli mõni peoaksessuaar, see tolle meie peokuningannale ka loovutama pidi. Viimane aga jõudis vist õhtu jooksul küll kõigi klubides olnud karvaste ja sulelistega tutvust teha.

Mingil hetkel liitus meiega kiisu - purupurjus soome noormees leopardimustrilistes retuusides, saba taga. Otseloomulikult oli peovaimul vaja seda pidevalt sikutada ja tunnistan ausalt, et korra andsin ka ise teiste nõudmisele järgi ja proovisin ise, kuidas ka tundub.

Tantsisime nagu meeletud. Laev kõigutas korralikult, aga see dikteeris lihtsalt mõningaid tantsusamme ega seganud peaaegu üldse. Oli siiski üks hetk, mil laine mind ootamatult tasakaalust välja viis ja üllatuslikult kiisust jätkus veel härrasmeest, kes kiljuva minu kinni püüaks.

Meid oli nii palju, aga seltskond tantsuplatsil vaheldus pidevalt. Tantsisin kuni pidu lõppema hakkas, olles kogunud endale hulgaliselt fänne. Näiteks ühe mürakaru, kelle rütmitu taju ja lainete kiuste embuses oli päris tore ühe loo jagu keerutada. Ega ta vist muidu poleks mind rahule jätnudki.

Üsna õhtu alguses selgus, et ka meie endi seltsis on üks tantsulõvi. Üks kolmest Ilja'st, kes meie kahekümneliikmelisesse seltskonda ära mahtusid:D Küll ta tegi poognaid ja pulli ja ühel hetkel tekkinud omanikutunde ajel tõmbas mind ka teiste juurest ära põhjendusel, et nood ei oskavat üldse tantsida. Kui ta siis millalgi mind aga vampiirimoodi kergelt hammustas ja lavaäärsetelt kõlaritelt Batmani kombel rahva sekka hüppas, siis olime juba naerukrampidesse suremas. Enam eriti naljakas ei olnud aga siis, kui õhtu lõpus üritas purjus poiss mind iga hinna eest kõlaritele tõsta. Mida ma ei tahtnud. Aga ta ei andnud alla ka enne, kui ümber kukkus. Oh well...

Õhtu jooksul sattus aga paar korda minuga tantsima ka üks täitsa nunnu soome poiss. Tema ja kiisuga oligi kokkuvõttes kõige toredam. Ka siis, kui millalgi keset ööd avastasin, et tekkimas võib olla deja vu'lik ebameeldiv olukord, mille tõttu ma oma kajutisse minna ei saa, ja üksi tagasi tantsima läksin. Samas neid, kes keset tantsu suudluseks lähenesid, sai korduvalt lausega: I have a boyfriend eemale peletatud. Keda kergemini, keda raskemini eks.

Mingil hetkel sai mind vist juba pikalt taga otsinud kaaslastega lepitud, arusaamatused lahendatud ja taas koos edasi lõbutsetud. Kuni nemad suitsetamas käisid, istusin mina laeva trepile ja kohtusin seal veel mitmete noormeestega, kes kõik millegipärast arvasid, et peaksin soome keelt või vähemalt rootsi keelt puhuma ja püüdsid erinevate pickup line'idega minu juures heasse kirja saada. Mingil hetkel aga hakkas minust seal mööduma ka too nunnukas, kel siis püksisäärest kinni haarasin ja kes siis edasi aitas mul üht laeva peatreppi blokeerida. Ta oli juba enne täiesti siiralt käskinud mul Helsingisse sattudes endale helistada ja lubanud mind seal igati aidata. Mida ma ei võtnud eriti tõsiselt, sest ta ei tulnud selle peale, et me võiksime taolise tegevuse jaoks vähemalt üksteise nimesid ja numbreid teada ja pealegi, ma olen hõivatud, aga muidu ehk.... Igatahes trepil vaiksemas õhkkonnas jutustades sain vähemalt ta nime teada ja ütlesin ka kõvasti välja esimese pähe tulnud mõtte. Et nagu põhjapõder. Noh sest tema nimi oli Niko ja mulle väga meeldib multikas Niko-nimelisest põhjapõdrast. Tema aga võttis seda kui mingit eriti karmi kriitikat ja püüdis kordi ja kordi mulle selgeks teha, et not like the raindeer. Mulle tegi see vaid nalja. Aga siis tiris keegi mu taas kuhugi ära.

Öö aga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Mu toanaabrile oli meie enda väiksest seltskonnast austaja tekkinud. Tema ise noormehest nii vaimustuses ei olnud, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel jäi too ööseks meie tuppa.

Mina suundusin tantsimast tulles joonelt duši alla ja veidi keeruline oli siis, kui avastasin, et ma ei olnud rätikut sinna kaasa võtnud. Tol korral päästis noormees mind hädast. Pärast aga oli vastupidi - kuid vindiga olukord. Tema suundus ka pesema ja unustas samuti rätiku maha. Mina aga olin juba voodisse magama keeranud.

Nii ta siis väljus duširuumist, kellegi teise rätik strateegiliste kohtade ees. Siis aga selgus, et ülemise voodi juurde kuuluvat rätikut ei saa kuidagi vaid ühe käe abil kätte. Ma pidin naerust püksi tegema tekkinud täbara olukorra ees. Nii ma siis pugesin peadpidi teki alla ja lubasin kimbatuses noormehel rätikul alla vajuda lasta - kõik selle nimel, et ta kahe käega tegutseda saaks.

Mingil hetkel veel jõudis ta bokserite väel uksel kõõluda ja kaamerale poseerida ning poole viie paiku olime kirjust õhtust ja naermisest - enam ei teagi täpselt, mille üle - nii väsinud, et kukkusime vist korraga ära.

Teine reisipäev Rootsis oli magamatuse tõttu natuke karm. Aga mul ei olnud mitte kõige hullem. Nt too tantsulõvi oli ärganud oma toa põrandal jopes ja saabastes. Mis on eriti kummaline, sest tal ei olnud neid õhtul vajagi olnud. Ilm oli ka tohutult kole ja vihmane. Ma ei ole kunagi varem sellise koerailmaga Rootsis käinud. See tõmbas aga totaalselt vee peale ideele linna peal jalutada ja lihtsalt ilusaid pilte teha. Ometi Stockholmis oleks nii palju teha ja näha. Seega varjusime taas peatänava säravatesse kaubanduskeskustesse.

Esialgu ei äratanud ükski hilp minus erilist huvi. Pigem hämmastasid paljud müügil olevad kummalised asjad ja tundub, et ma ei olnud ainus eestlane, kes lõbustas end pigem arvamismänguga, kes küll taolisi asju kannaks. Lõpuks aga, kui olin teiste järel ootamisest tüdinenud, sattusin täpselt oma maitse järgi H&M nurka ning kulutasin masendavalt palju raha paarile asjale, mida kindlasti ka päriselt kandma hakkan. vähemalt tean, et raha läks asja ette. Oli neid aga vaja? küsimus jääb.

Sain ka osa vajalikust sugulaste jõulupeo loosikingist. Kingituste Rootsist ostmine oligi tegelikult mu ainus shopingueesmärk. Aga see ei saanud üldse mitte selline, nagu olin plaaninud. Nimelt tulin sealt kuidagi tagasi terve snuusiblokiga. Olin küll plaaninud vaid paar populaarsemat osta, kuid müügimees lõi terve rulli kassast läbi ja ma ei viitsinud selle summa pärast vaidlema hakata. Vähemalt tegi see kingisaaja õnnelikuks ja kogu sugulasteseltskonnal oli nalja kui palju, võin etteruttavalt öelda.

Teiseks õhtuks olime kui märjad kassid. Oli taas üks seminar ja siis sain elus esimest korda korraks tekilt Ahvenamaad piiluda. Pidasime tantsulõviga maha ka pikema India-teemalise vestluse, sest selgus, et suundume mõlemad üsna samal ajal sinna. Ka pidutsemisjaksu ei olnud enam nii palju, kuigi kõik oleksid nagu tahtnud. Õhtu aga ei läinud enam nii hästi käima - ükskõik, kuidas me ka ei proovinuks. Mingil hetkel andsin alla ja tulin ära tuppa. Mulle nii meeldib, kui mugav on laevadel pidutseda. Jookse "kodu" vahet kasvõi sada korda. Nunnut poissi ka kahjuks enam ei näinud ja just siis, kui valmistusin magama minema, sai alguse hoopis üks huvitav vestlus kahe reisikaaslasega, kellest ühega enne sõnagi vahetada polnud jõudnud. Nimelt arutlesime probleemsete ja kriminaalsete lastega tegelemise võimaluste üle. Nii sai varsti jälle kell neli.

Viimane päev oli aga juba üsna piinav. Olles kaks päeva pidevalt üle söönud, plaanitust kordades rohkem alkoholi tarbinud ja raha raisanud ja samas kahetsusväärselt vähe organisatsiooni ja selle eestvedajate kohta teada saanud, oli nüüd kohutavalt raske väsimusega võidelda. Ometi tuli meil veel laeva vahetada, sadamas ärkvel püsida ja abitult pealt vaadata, kuidas üks purupurjus mees end eskalaatorist alla teadvusetuks oli kukkunud ja keda nüüd turvad ükskõiksel pilgul, käed rinnal risti, kiirabi saabumiseni valvasid. Mind vist jääbki kummitama hirm, et kas temaga sai ikka kõik korda. Me ei jõudnudki arste ära oodata. Samas pidid sealsed purjus inimeste kukkumised täiesti igapäevane nähtus olema. Paljud meist nägid ka seda õnnetust ise pealt. Mina õnneks mitte. Mul tuli vaid õige aja saabudes tema kõrvalt trepist üles ronida, justkui inimene ei lebakski seal samas kuidagi väändunult maas. Ta oli neile juskui vaid rike, mille tõttul eskalaator peatati. See oli kummaline kontrast meie hoolimiseteemaliste seminaridega.

Laevale mineku koridoris aga tervitas meid toreda üllatusena aga akordioniga Pipi, keda me keegi küll oodata ei osanud. Ignoreerisime laevarestorani sööjatele reserveerimise silte ja vajusime lötsti ühe suure laua taha. Mõned meist magasid seal samas laua ääres, mina aga kuulasin Pipi kontserti ja mängisin meiega kaasas olnud imetubli imikuga, kes terve reisi vaid rõõmsalt lalises ja ka igavad seminarid nututa üle elas. Mingil hetkel meenus mulle ka, et tean tema naerupallist ema ammusest ajast. Ühiseid tutvusi tuli aga välja veelgi. mis aga kõige tähtsam - toreda reisi lõpuks sain palju ägedaid uusi tuttavaid. Ehk ajapikku selgub ka minu koht organisatsioonis...

Vabandust segapudrunduse eest!

Jõulud olid liigagi rahulikud

Väljas möllab korralik torm, aga minu elus on vastupidiselt häiriv vaikus. Kui kahe õhtuga said jõulupeod Annika pool ja Tabasalus peetud, siis edasi veetsin kaks päeva täitsa üksi. Ei tea, kas see ongi väikese pere viga või on asi minus? Veetsin veel ekstra aega ema kodus, aga mis kasu sellest oli, kui tema ise tööl oli? Välja arvatud suur telekas, kust sai kõik jõulufilmid ära vaadata. Seda osa tõesti nautisin.

Peod olid ka toredad. Annika juures ristiema ja teistega vaikselt liha nosides nt. Ma küll ei tea, kas peaksin kingituseks saadud hiigelsokkide peale solvuma või iseenda peale kuri olema, et kui neid lõpuks jalga proovida söandasin, siis ei paistnudki katastroofilist ärauppumist kusagilt. Vastik hiiglane olen. Ja ema muidugi kinkis mulle ka numbri poolest hiiglaste hommikumantli, mis just ka maha ei voola. Nii vastik tunne on mõelda, et kas pärast kogu trenni ja korralik olemist jne olen ikka hiiglane? Teised paistavad ju selles veendunud olevat ja see ei aita just enesehinnangule kaasa. Samas ju kogu sisemus karjub, et saage aru. Ma ei ole paks!!! Võib-olla võiks olla veidi paremas vormis, aga mitte kellegi ei ole õigust mulle selle kohta ei otseseid ega kaudseid vihjeid teha! Ja H oli ka imelik, sest pooled korrad, kui talle helistamise võimalust kasutasin, väitis ta, et on liiga kiire ega võtnud isegi viit minutit minuga rääkimiseks. See ei jäänud ka mu emale märkamata, aga olen tänulik, et ta ei kommenteerinud.

See selleks. Traditsiooniline sugulaste pidu oli hästi armas. Sai end üles lüüa ja selle puhuks ekstra ammu ostetud ehteid eksponeerida:) Kuna Peedu pakkus välja, et sõidab ise, siis sain rahulikult Annuga veini juua ja väikse sugulasega mängida. Üldse oli üks väga titaderohke nädal. Oli hea meel näha, et minu tehtud jõulukingitus pakkus kõigile palju nalja ja avastamisrõõmu. Seega mul ei olegi kahju, et see võis hinna poolest teiste omi kordades ületada. Sain ka ise imearmsa aksessuaar-salli omanikuks ja lähemad paistsid teatripiletite üle rõõmustavat.

Kahjuks aga said jõulud juba läbi ega ega midagi erilist ei olegi rohkem välja tuua sellest. Ehk veel minu enda väikest jõulupidu möödunud teisipäeval, mil sai end põrsaks süüa ja koos palju vahuveini juua ja piparkooke glasuurida ning sain ka mõned ootamatud väiksed kingitused. Ja kingitused mulle meeldivad, te teate. Ei tahaks väiklane olla, aga on ikka suur vahe, mida kingitakse. Kas tunned ära, et see ongi just see, mida tahtsid või vajasid, aga ei osanudki tahta või on tegu suvalise nurgapoe nänniga, mis sind kohe kuidagi ei puuduta. Seekord oli nii seda kui teist. Aga rohkem ma ei täpsusta. Suuremad soovid tuleb aga ikkagi ise kuidagi vist ellu viia.

Kellel aga on veel puhkus, siis soovin mõnusat aastalõppu!

Eesti ja Slovakkia - nagu kaks tilka vett

Olen taas eelmise nädala kajastamise lainel, nii et kes ei taha teada, hoidku eemale!

Algas see väga shopinguhõngulise pühapäevaga, mis mu juba eos pankrotiradadele viis. Seda hoolimata esimesest suuremast palgast. Pigem selle kiuste. Igatahes, käisime Aivariga jõulukingitusi otsides mööda poode, aga leidsin ühest Kristiine noortepoest riidehilbu, mis hoopis jaanuari lõpus kingi mõõdu omandab. Nimelt on tegu ühe ööpesu esemega, mille Indiasse kaasa võtta plaanin ja millest ehk teiselegi rõõmu jätkub.

Müüjad aga seda ei teadnud. Seega sai üsna palju nalja, kui läksin uurima, kas neil on minu suurusest ka teist varianti, sest proovitu oli juba veidi räsida saanud. Tüdrukud siis itsitasid kassas, püüdes välja mõelda, kuidas seda pitsist läbipaistvat öösärgikut kutsuda, et teise poe müüjatelt ka selle olemasolu kohta küsida. Kui aivar siis, kes pärast peaproovi oli väga nõus, et selle ära ostma pean, käis välja, et tegu on jõuluvana seksika abilise riietusega, siis kasvas itsitamine turtsatusteks ja kohati lausa laginaks. Oh well... polegi ammu poes punastanud.

Igatahes, lõpuks tulin ära ikka selle sama veidi kipaka variandiga ja müüjad soovisid meile naeruste nägudega ilusat õhtut. See tegi omakorda meile nalja.

Päeva mahtus aga ka üks ekstravagantsem seiklus. Nimelt otsustasin, et kui juba, siis juba ja ostan siis ühtlasi karvased käerauad, mis naljaga lubatud said, ära. Kahjuks ei olnud neid selles nunnus uues Solarise poes ja tuli ikka lähimasse urkapoodi sisse astuda. Ma küll ei tahtnud, aga ei jäänud muud üle, kui linna keskväljaku valgust kartvasse asutusse sisse astuda. Vähemalt oli seal soovitu olemas - kohe mitmes variandis.

Niisiis proovisime ühte ja teist, kuni üks neist mu käe ümber kinni jäi. Ja kohe nii kinni, et seda ei aidanud avada ei turvanupp, võti ega jõud. Müüja juba vabandas igati, et sellist asja pole küll veel kunagi juhtunud. Aivar pani kõik oma oskused mängu, aga võti käis vaid ringi ja mina kõõksusin naerust, sest no kellega siis veel nii juhtub, et ta tõenäoliselt kõige avalikumas sekspoes käeraudadesse kinni jääb. Oleks siis, et neil olnuks ketiga pehmed rauad, aga ikka korralik metall ümbritses mu rannet.

Nii me siis veetsimegi seal ehk kümme minutit kõiki variante katsetades, kuni see lõpuks sama ootamatult, kui sulgunudki oli, ise avanes. Mõistagi see paar jäi poodi, aga tema lähisugulased tulid ikka kaasa ja nüüd jääb vaid loota, et neid ühegi riigi turvakontroll lennujaamas ära ei korja relva pähe. Ehk punane karv veenab neid minu sõbralikkuses ja heas tahtes? Oh well...

See aga oli alles nädala algus. Ees ootas kingitustemaraton. Muideks, ühtegi oma kingitust ostetud ei saanudki. Aga kokku tuli panna ja ära pakkida 66 kinkekorvi. Arvan, et mul on potentsiaali logistikuks saada, sest kõikide detailide paika panek ja errorite kiuste õnnestumine võis ikka juuksed halliks ajada. Aga hakkama me saime. Õnneks kolleegid aitasid veidi.

Ka eraelu oli tihe. Lubasin kiire nädala kiuste võõrustada üle pika aja ühte surfarit - seekord Islandil vabatahtlikupõlve lõpetanud slovaki noormeest. Ta tuli nagu tigu oma kehakaalu jagu pampe tassides ja ei olnud just õnnelik, et mu profiil ei rääkinud midagi liftita majas neljandal korrusel elamisest, aga hakkama ta sai.

Üritasin veeta temaga koos võimalikult palju aega. Tegime loomulikult vanalinnaringi, ta õpetas mind pimedas pildistama ja jõime koos maitsvat glögi. Õhtul kohtusime ka ühe norrakaga, kes samuti öömaja oli otsinud ja kellele lubasin vähemalt süüa pakkuda, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et slovak enne minu juurde jõudis, sest see põhjamaalane oli üsna kummaline.

Kui slovak oli igati easygoing, siis uus tüüp oli tema vastand. Ta paistis justkui pettunud olevat, et oli endale ette kujutanud, et meil on suurem pidu minu vanalinna majas, aga selgus, et tegelikult vaid meie kolm ja vanalinnast jupp maad eemal. Lisaks selgus, et ta on pankrotis, mis tähendas, et tegime talle põhimõtteliselt õhtu välja ja tema algne plaan vein kaasa osta läks ka vett vedama. No okei. See ei tapnud mind, aga ta oli lihtsalt nõme oma peenutsemisega. Enda meelest oli ta kindlasti väga viisakas, aga kõrvalt oli kummaline vaadata, kuidas ta järjest teavitas meid, et seda ta rohkem ei taha ja toda lõpuni ei söö. Samas tagasisides lubas jälle tulla oma koogijääke millalgi hävitama. Nojah... võib-olla lihtsalt me inimestena ei klapi.

Slovakk aga oli suureks üllatuseks. Ma ei suutnud ära uskuda, et neil on ka kodus olemas nii piparkoogid kui verivorstid, martsipan kui kohukesed. Teda ei andnud mitte millegagi otseselt üllatada. Ka mitte jõululauaga, mis on Eestis kõige iseloomulikum. Aga ta sõi kõike isuga.

Teisel õhtul sain mina printsess olla. Mina läksin trenni ja tema jäi süüa tegema. Seega koju naastes erutasid nina kohe huvitavad aroomid. Ta oli teinud mingit tomati ja valge kala suppi, kuhu kuulusid veel värske tüümian, soja kaste, (pruun) suhkur, porgand ja isegi sibul, mida end sööma sundisin. Kokku tuli midagi üllatavalt maitsvat ja veelgi meeldivam oli see, et isegi nõud pesti ise ära.

Saime tänu minu kiirele elule koos veeta vaid lühikese aja, aga juba sai selgeks, et minu soov Islandit külastada on vägagi põhjendatud ja miks ka mitte kunagi Slovakkiast või tema tõenäolisest tulevasest koduriigist - Iisraelist - läbi põigata. Mind ju nüüd oodatakse.

Nädala eesti-välisest poolest räägin aga millalgi veel hiljem.

Kas ma olen siis asotsiaal või?

Mulle teeb haiget inimeste rumalus. Viimase aja munitsipaalmajade artiklite all olevad kommentaarid aga ajavad lausa vihale. Suur osa inimesi sõimab ja ründab sealseid normaalseid elanikke, kutsub neid muidusööjateks, heidikuteks jne. Kas te siis aru ei saa?

Kõigil ei vea alati. Põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti taasiseseisvumise järel võitis korraga suur osa eestlastest loteriiga ja nad said peavõidu - praktiliselt tasuta oma kodu. Teised aga... teised said samamoodi igavese kohustuse ka edasi üüri maksta, aga eraomanikule, kes tegi mis tahtis ja küsis mis tahtis.

Muidugi, neil oligi õigus oma esivanemate majad tagasi saada, aga mitu põlvkonda oli ju vahetunud. Tolle hetke elanikud ei olnud enam kuidagi seotud kunagiste okupeerijatega. ometi nuheldi teiste patud ja poliitilised otsused just nende kaela. Meie kaela. Ka mina elasin selle läbi.

Meil emaga läks hästi. Meie maja uueks omanikuks sai tore vanaproua. Ei keeranud ta meil vett kinni ega piiranud liikumist. Ei tõstnud ta üüri lakke ega ähvardanud ega hirmutanud kodu kaotamisega. Ta sai aru, et me kõik oleme selles olukorras õnnetud. Tema, kes nagu sai maja atagasi, aga pidi pidevalt jagelema probleemsemate üürilsitega ja samas suutma pea ei millestki maja korrastada ja meie kes me lihtsalt lühikese kõrre tõmbasime ja oma tulevikus kindlad enam olla ei saanud.

Seega, palun, kui seda siin loeb keegi neist, kes siiani kõiki munitsipaalmajades elajaid asotsiaalideks peab, siis palun nüüd mõtle ka, kas sul ikka on õigust meie kõigi üle kohut mõista. Kas me oleme ikka oma saatuse ära teeninud?

Kirjutate, et täisjõus inimene võib ju vabalt talle viimaks antud tihti palju pisemast munitsipaalkorterist ära kolida ja parema koha valida. Aga miks ta peaks? Miks tema peaks terve elu veel üht korterit välja ostma, kui tema naabermaja elanikudki said kodud tasuta ja saavad sellelt baasilt juba uusi kortereidki osta? Jah, tänapäeval on paljud ju ise omale eluaegse kodulaenu kaela võtnud, aga tavaliselt on neil midagi anda tagatiseks. Meil ei ole.

Mind kasvatas minu ema üksi. Ta ei hädaldanud, kuigi pidi ka ajaliselt minuga üksi hakkama saama. Ta ei kurtnud, et tal ei olnud lähedal ka anemaid, kes last hoiaks, kuni ta karjääri teeb. Ja ta ei teinudki eriti. Ta ei läinud üle laipade, töötas kõvasti ja kalkuleeris, kas sel päeval võib poodi minna või mitte. Samas ei jäänud ma eriti millestki ilma. Tõsi, firmariideid ei olnud ja soojamaareisidel me ei käinud. Aga mis siis sellest? Ja kujutage nüüd ette, kuidas oleks ta pidanud või peaks nüüdki olema võimeline hakkama ise korterit ostma? Pea kogu raha on läinud ju elamisele ja raskesti säästetud raha kulub tavaliselt ootamatustele.

Niisiis minu ema elab nüüd minutsipaalmajas. Me loobusime kolmandast toast ja kesklinna lähedusest avatud köök-elutoa ja keskkütte nimel, sest vanas kodus oli kogu aeg nii krdi külm ja minu jaoks ei olnud see, kui vahel kahe nädala tagant duši alla saad mitte absurdihuumor vaid kurb reaalsus, sest kodus dušši ei olnud. ometi saime naabrite ees kelkida sooja veega ja meil oli WC toas.

Seal on aga igasuguseid naabreid. Vahel vedeleb akna all kondoome või süstlaid, tihti käib ka kiirabi või politsei ja naabrite peod kõlavad nii, nagu seinu vahel ei olekski. Aga ma väga ei kurda. See pole siiski sotsiaalmaja ja seinad on säilinud viie aasta jooksul üsna puhtad. Seal on soe ja valge ning seni ka üsna turvaline. omapäraste naabritega harjub või õpib neid vältima. Aga hirm, et ikka ei ole oma kodu, jääb. Ikka ei ole mind ootamas uhke kinnisvarapärandus ja võib juhtuda, et korteri lepingut ei pikendata või otsustab linn, et on aeg turuhinnale järele tõmmata.

Aga kurat küll, lõpetage eeldamine ja alandamine!

Kirju nädal seljataga

On olnud väga põnev ja väsitav ja huvitav ja absurdne ja mida kõike veel, aga kahjuks olen siiski hetkel nii väsinud, et ei jaksa kohe teiega kõike, mida tahaksin, jagada. Seega jagan esimesena seekordseid India viisa taotlemise muljeid hetkeseisuga.

Nende uus online-avaldus on lihtsalt võrratu. võiks arvata, et asi on selle võrra lihtsam, aga võta näpust. Tegemist on kohati absurdihuumorini kalduva dokumendiga, mis nt nõuab täpset inft kandideerija vanemate kohta arvestamata võimalusega, et nt ühe või mõlema kohta andmed puuduvad. Kui ei tea, siis Indiasse ei saa ja kõik! Lisaks pead kindel olema, et su vanavanemad ikka Pakistanist pärit ei oleks ja hästi oluline on teada, kas su ema on abielus või mitte. Isa suhteseisust on suva. Oluline on ka nt sinu enda usk ja sellist varianti, et oleksid uskmatu ma ei märganudki. Tuli ära märkida ka nt üks enda soovitaja Soomes (mis on jabur, sest nad teevad ju avalikult eesti viisasid ka ja sellist varianti järsku ankeedis polnudki)

Kirja sai panna ka enda ühe välise tunnuse ja totrast valikust, mis sialdas väikest nimekirja ametitest nagu tv-produtsent, meedia, näitleja, lihttööline jne tuli valida oma praegune amet. Kusjuures seal ei olnudki midagi sellist nagu põllumajandusvaldkond või kontoritöö vms. Kõik olid a la Bollywood või alamklass. Vaadake ise:)
Kui see osa lõpuks tehtud sai, hakkasin asju edasi ajama või noh... järjekord on veidi segane, aga veel segasem on viisa taotlemise info. Nüüd tegeleb soomes sellega üks outsourcing firma ja ma natuke kardan seda, sest need kirjad, mida vahetanud oleme, ei sisenda just julgust. Vigane Indiapärane tekstisõnumikeel ja valed soovitused... no ma ei tea. Ülim faliliaarsus ka. ja muidugi korralik vahendustasu. Aga mis teha. püüan sel nädalal ka kindlustuse ära sõlmida ja passi kos ülima usaldusega posti panna. Lootsin külll varem asjad korda saada, aga mis teha!? Ehk veel jõuab. Nagu peaks... Eks pärast räägin edasi, kuidas läks.

Kallis jõuluvana

Too mulle palun seda:)
http://www.levelzone.ee/est/givenchy-ange-ou-demon-le-secret-edp-100ml


Aitäh!

Ja siis veel...

Normaalsuse kohandamine mulle

Mida enamat tahta ühelt pühapäeva õhtult, kui olla avalikus kohas permanentselt karvaste käeradudade külge aheldatud? Isegi ei imesta ega lähe närvi enam selliste sekelduste peale...

Ma ei saa magada

Meil oli sel reedel firma jõulupidu, mille korraldamine jäi minu peale. Lootsin, et sellest saab suurepärane üritus. Osalemissoovi olid avaldanud üllatavalt paljud ja ma ei tahtnud oma esimestel jõuludel kehvasti esineda. Seega stressasin terve peoeelse nädala.

Suurte pingutustega sain ka kingitused õigeks ajaks ja kuna olid olemas nii abivalmis peopaiga perenaine, kohalik bänd ja enesekindel õhtujuht, siis ma lootsin, et seekord läheb kergemalt kui suvel. Tegelikkuses aga sain ma pärast suvist üritust rahuldustundega magada, nüüd aga mitte, sest lihtsalt nii palju asju läks viltu.

Kingituste organiseerimine ise oli juba korralik stressiallikas. Kui siis aga ka grupipiltide õigeks ajaks kätte saamine ohtu sattus, ei olnud ma üldse õnnelik. See aga sai üsna kergelt ära lahendatud. Suurem pettumus oli aga see, et pikalt planeeritud uisutamine ilma tõttu ära jäi. No lihtsalt ei tulnud talve. Kui eileõhtune hirmus libedasõit koju välja arvata.

Aga siis nüüd peopäevast. Olin Aivari kaasa kutsunud, sest ei tahtnud üksi minna ja arvasin, et ehk on temast abi, kuigi loodetavasti pean ka ise seekord vähem rabelema. Suutsin enda aega päris hästi planeerida. Sain fotod kätte, delegeerisin veel mõningate asjade transportimise kolleegile, tegin kurja häält Aivari peale, kes seepeale isegi napilt õigeks ajaks stardivalmis sai ja asusime teele, et veel möödaminnes just saabunud kingitused kaasa haarata. Kõik tundus üllatavalt hästi sujuvat. Kui just alanud vihmasadu välja arvata. See oli halvim võimalik ilm.

Aga saime just Eestisse jõudnud veskid kätte, Aivar asus ise rooli ja mina pakkima. Arvake siis, kuidas ma närvi läksin, kui selgus, et ei pakendite ega veskite arvud ei klapi. Esialgul ei tahtnud ka neid müünud hulgiladu seda tunnistada, aga saime siiski nad nõusse hiljem tulevale kolleegile puuduvad kotid kaasa andma ja veskite asja mõni teine päev korda ajama. Õnneks mõningate kolleegide peolt puudumine jättis selles osas mänguruumi.

Lugesin autos veel sada korda mõlemat sorti maitseaineveskeid üle ja matsin end kinkekottide alla. Pool teed sai isegi rahulikult sõita ja juttu ajada.

Kohale jõudes oli aga paras üllatus, et üks kolleeg oli veel enne mind jõudnud. KAKS TUNDI ENNE ALGUST!!! Nojah. Nii vara ei oodanud ma pärast suvist kogemust küll kedagi. Isegi mitte kurja hoiatuse kiuste, et kes kuueks ei jõua, jääb üllatusest ilma. Ja seda enam olin šokeeritud, et inimesi hakkas järjest saabuma. Vaid üks jäi hiljaks ja seega teised igavlesid niisama. Ka mina jõudsin veel kinkide pakkimise lõpetada, oma pluusigi triikida ja külalisi õigetesse tubadesse suunata.

Siis aga hakkasid asjad tõeliselt valesti minema. Nii mina kui peopere kui õhtujuht olime vist oma peas asjade ajastust veidi erinevalt ette kujutanud ja seega tekkis hetk, mil inimesed saadeti õue vihma kätte teadmata isegi, mis üllatus neid ootab. Varsti said nad küll kirikusse ja kibekiiresti toimetati sinna ka snäkid, mis neid ootama pidanuks. Enne aga oli kurjaks saanud perenaine avalikult õhtujuhi peale karjunud. Tegelikult pidime läbi õue küünaldega jalutama, mis oleks olnud mõnus talveromantika, aga vihma ja muda tegid selle võimatuks. Siis ootasid kõik oma veerand tundi külmas poolpimedas kirikus, juues ülikiiresti ära glögi ning üks seal esinema pidanud bändiliigetest jäi hiljaks. Ma vaatasin juba iga minuti tagant kella. Aga edasi oli ilus. Muidugi osa külalisi oli juba tagasi majja pöördunud pettumusest. Ma ei osanud neid kuidagi jääma ka motiveerida.

Väikse kontserdi järel suundusime taas tuppa, kus kõik oli tõeliselt ilus ja armas. Miljöö poolest võin kohta tõeliselt kiita ja ka pererahvas on väga tore. Küll aga sai meie meeste poolt toit kiiremini nahka pandud, kui vist arvestada osati. Olenemata pererahva lubadusest, et söök on kallis, sest seda on palju. Ei olnud vist aga piisavalt palju ja see oli juba taldrikule jõudes jahedavõitu.

Seejärel võttis õhtujuht sõna ja üritas neid teise ruumi tantsima meelitada. See aga, et bänd alustas, ei loksutanud esialgul kedagi. Rahvas sai liikuma alles mõne aja pärast ja osasid pidin ekstra paluma tantsuruumi minna, et saaks juba ääretult palavaks muutunud ruumi õhutada ja külmlauda katta. Mul oli nii hea meel, et ma polnud seda siiski tühistanud. See vast päästis näljahädast. Kuigi mulle tundub, et mul oli õigus ja õhtujuhil mitte selle koha pealt, palju jätta söömiseks aga ning millal võiks bänd lavale tulla. Ka viin joodi ülikiiresti ära, aga õnneks katastroofi ei sündinud.

Õhtu möödudes liikusid siiski päris paljud tantsuplatsile, söödi, joodi, saadi kätte kingitused ja naerdi pisarateni. Mina vähemalt ei suutnud oma pisarakanaleid kontrollida. Ning paar korda tõmbasid kolleegid ka mind tantsima. Sain isegi valsi meeldetuletuskursuse:D

Aga jamasid oli veel. Õhtujuht ei olnud siiski nii tugev, et kõigil respekt tekiks ja ma mõistan, et see ongi raske ülesanne, aga siiski... ikka tulid mängu ekstra keelatud labased naljad a la naistel on ...seen. No kui palju rohkem labaseks saab minna? Samuti vaheldusid tõeliselt naljakad mängud ja killud kohati täiesti mõttetutega a la 12 on tosin. Kohati ei hoidnud mu kolleegid ja nende kaasad ka oma arvamusi endale õhtujuhi koha pealt ning kuuldavasti oli keegi lausa kehva korraldust siunates lahkunud. Ma siiani mõistatan, kes, aga no mida siis teha? Süüa oli, tantsida sai, naerda sai. Kui ikka ise ei suudeta üldse midagi oma olemise paremaks tegemiseks teha, siis ma ei tea...

Osale külalistest ei meeldinud ka koht. Jah, seal oli ehk veidi vähe ruumi, aga samas oli hubane ja armas. Üks proua aga tutvustas kõigile oma õelat külge lastes teistel oma suurema mugavuse nimel püsti seista ning porisedes toa jagamise üle. No tõesti???

Ja kingijamasid jätkub siiani - see on ka põhipõhjus, miks ma ei maga. Mul on tunne, et ma ei oska neid enam lahendada:( Mul jäi pakkimise lõpetades järele veel mõningaid kotte ja valesti arvestatud veskeid ning minust jäid nad ühte eraldatud ruumi. Vahepeal aga koristas keegi pakkesegaduse ära ning jagati kätte ka kingitused. Käisin hommikul maja läbi kontrollimaks, et miski maha ei jää ja see ruum oli puhas. Seega meenus mulle alles õhtul, et osa kingitusi ei jõudnud tagasi minu kätte. Kuhu nad said? Keegi ei paista teadvat. Ja kui ma siis lõpuks kodus jõudsin enda kingikotti piiluda, siis selgus, et ka see on valesti komplekteeritud. Tõenäoliselt mu enda kiirustamise viga. Aga nüüd ma ei ole üldse kindel, kus on puudujäägid? Millised on täpselt puudujäägid? Kas keegi sai veel valesti komplekteeritud kingituse? Kuna osa kingitusi saatsin koos teistega puudujatele, siis nüüd on veidi segane, kelleni veel kingitusi ei jõudnud/jõua. Ühesõnaga jama kui palju. Lisaks suutis keegi sealt lausa mantlita ära tulla.

Hommik ja teine päev olid toredamad. Ma olin küll terve õhtu vist Aivarile väga kehv kaaslane olnud oma ringisiblimise ja tema peavalu tõttu. Aga hommikune bowling oli päris tore - mis sellest, et pooled ei tulnud ja sellest mulle ikkagi alles hommikul teatasid või ei teatanud üldse. Seejärel suundusime oma raja seltskonnaga Pärnu parimasse pitsakohta ning kuidagi arenesid asjad nii, et lõpetasime ühe teise kolleegi juures saunas. Koju sain planeeritust päeva jagu hiljem. või noh... lõuna asemel magamisajaks. Eile ma vähemalt magasin surnu und.