Meil oli sel reedel firma jõulupidu, mille korraldamine jäi minu peale. Lootsin, et sellest saab suurepärane üritus. Osalemissoovi olid avaldanud üllatavalt paljud ja ma ei tahtnud oma esimestel jõuludel kehvasti esineda. Seega stressasin terve peoeelse nädala.
Suurte pingutustega sain ka kingitused õigeks ajaks ja kuna olid olemas nii abivalmis peopaiga perenaine, kohalik bänd ja enesekindel õhtujuht, siis ma lootsin, et seekord läheb kergemalt kui suvel. Tegelikkuses aga sain ma pärast suvist üritust rahuldustundega magada, nüüd aga mitte, sest lihtsalt nii palju asju läks viltu.
Kingituste organiseerimine ise oli juba korralik stressiallikas. Kui siis aga ka grupipiltide õigeks ajaks kätte saamine ohtu sattus, ei olnud ma üldse õnnelik. See aga sai üsna kergelt ära lahendatud. Suurem pettumus oli aga see, et pikalt planeeritud uisutamine ilma tõttu ära jäi. No lihtsalt ei tulnud talve. Kui eileõhtune hirmus libedasõit koju välja arvata.
Aga siis nüüd peopäevast. Olin Aivari kaasa kutsunud, sest ei tahtnud üksi minna ja arvasin, et ehk on temast abi, kuigi loodetavasti pean ka ise seekord vähem rabelema. Suutsin enda aega päris hästi planeerida. Sain fotod kätte, delegeerisin veel mõningate asjade transportimise kolleegile, tegin kurja häält Aivari peale, kes seepeale isegi napilt õigeks ajaks stardivalmis sai ja asusime teele, et veel möödaminnes just saabunud kingitused kaasa haarata. Kõik tundus üllatavalt hästi sujuvat. Kui just alanud vihmasadu välja arvata. See oli halvim võimalik ilm.
Aga saime just Eestisse jõudnud veskid kätte, Aivar asus ise rooli ja mina pakkima. Arvake siis, kuidas ma närvi läksin, kui selgus, et ei pakendite ega veskite arvud ei klapi. Esialgul ei tahtnud ka neid müünud hulgiladu seda tunnistada, aga saime siiski nad nõusse hiljem tulevale kolleegile puuduvad kotid kaasa andma ja veskite asja mõni teine päev korda ajama. Õnneks mõningate kolleegide peolt puudumine jättis selles osas mänguruumi.
Lugesin autos veel sada korda mõlemat sorti maitseaineveskeid üle ja matsin end kinkekottide alla. Pool teed sai isegi rahulikult sõita ja juttu ajada.
Kohale jõudes oli aga paras üllatus, et üks kolleeg oli veel enne mind jõudnud. KAKS TUNDI ENNE ALGUST!!! Nojah. Nii vara ei oodanud ma pärast suvist kogemust küll kedagi. Isegi mitte kurja hoiatuse kiuste, et kes kuueks ei jõua, jääb üllatusest ilma. Ja seda enam olin šokeeritud, et inimesi hakkas järjest saabuma. Vaid üks jäi hiljaks ja seega teised igavlesid niisama. Ka mina jõudsin veel kinkide pakkimise lõpetada, oma pluusigi triikida ja külalisi õigetesse tubadesse suunata.
Siis aga hakkasid asjad tõeliselt valesti minema. Nii mina kui peopere kui õhtujuht olime vist oma peas asjade ajastust veidi erinevalt ette kujutanud ja seega tekkis hetk, mil inimesed saadeti õue vihma kätte teadmata isegi, mis üllatus neid ootab. Varsti said nad küll kirikusse ja kibekiiresti toimetati sinna ka snäkid, mis neid ootama pidanuks. Enne aga oli kurjaks saanud perenaine avalikult õhtujuhi peale karjunud. Tegelikult pidime läbi õue küünaldega jalutama, mis oleks olnud mõnus talveromantika, aga vihma ja muda tegid selle võimatuks. Siis ootasid kõik oma veerand tundi külmas poolpimedas kirikus, juues ülikiiresti ära glögi ning üks seal esinema pidanud bändiliigetest jäi hiljaks. Ma vaatasin juba iga minuti tagant kella. Aga edasi oli ilus. Muidugi osa külalisi oli juba tagasi majja pöördunud pettumusest. Ma ei osanud neid kuidagi jääma ka motiveerida.
Väikse kontserdi järel suundusime taas tuppa, kus kõik oli tõeliselt ilus ja armas. Miljöö poolest võin kohta tõeliselt kiita ja ka pererahvas on väga tore. Küll aga sai meie meeste poolt toit kiiremini nahka pandud, kui vist arvestada osati. Olenemata pererahva lubadusest, et söök on kallis, sest seda on palju. Ei olnud vist aga piisavalt palju ja see oli juba taldrikule jõudes jahedavõitu.
Seejärel võttis õhtujuht sõna ja üritas neid teise ruumi tantsima meelitada. See aga, et bänd alustas, ei loksutanud esialgul kedagi. Rahvas sai liikuma alles mõne aja pärast ja osasid pidin ekstra paluma tantsuruumi minna, et saaks juba ääretult palavaks muutunud ruumi õhutada ja külmlauda katta. Mul oli nii hea meel, et ma polnud seda siiski tühistanud. See vast päästis näljahädast. Kuigi mulle tundub, et mul oli õigus ja õhtujuhil mitte selle koha pealt, palju jätta söömiseks aga ning millal võiks bänd lavale tulla. Ka viin joodi ülikiiresti ära, aga õnneks katastroofi ei sündinud.
Õhtu möödudes liikusid siiski päris paljud tantsuplatsile, söödi, joodi, saadi kätte kingitused ja naerdi pisarateni. Mina vähemalt ei suutnud oma pisarakanaleid kontrollida. Ning paar korda tõmbasid kolleegid ka mind tantsima. Sain isegi valsi meeldetuletuskursuse:D
Aga jamasid oli veel. Õhtujuht ei olnud siiski nii tugev, et kõigil respekt tekiks ja ma mõistan, et see ongi raske ülesanne, aga siiski... ikka tulid mängu ekstra keelatud labased naljad a la naistel on ...seen. No kui palju rohkem labaseks saab minna? Samuti vaheldusid tõeliselt naljakad mängud ja killud kohati täiesti mõttetutega a la 12 on tosin. Kohati ei hoidnud mu kolleegid ja nende kaasad ka oma arvamusi endale õhtujuhi koha pealt ning kuuldavasti oli keegi lausa kehva korraldust siunates lahkunud. Ma siiani mõistatan, kes, aga no mida siis teha? Süüa oli, tantsida sai, naerda sai. Kui ikka ise ei suudeta üldse midagi oma olemise paremaks tegemiseks teha, siis ma ei tea...
Osale külalistest ei meeldinud ka koht. Jah, seal oli ehk veidi vähe ruumi, aga samas oli hubane ja armas. Üks proua aga tutvustas kõigile oma õelat külge lastes teistel oma suurema mugavuse nimel püsti seista ning porisedes toa jagamise üle. No tõesti???
Ja kingijamasid jätkub siiani - see on ka põhipõhjus, miks ma ei maga. Mul on tunne, et ma ei oska neid enam lahendada:( Mul jäi pakkimise lõpetades järele veel mõningaid kotte ja valesti arvestatud veskeid ning minust jäid nad ühte eraldatud ruumi. Vahepeal aga koristas keegi pakkesegaduse ära ning jagati kätte ka kingitused. Käisin hommikul maja läbi kontrollimaks, et miski maha ei jää ja see ruum oli puhas. Seega meenus mulle alles õhtul, et osa kingitusi ei jõudnud tagasi minu kätte. Kuhu nad said? Keegi ei paista teadvat. Ja kui ma siis lõpuks kodus jõudsin enda kingikotti piiluda, siis selgus, et ka see on valesti komplekteeritud. Tõenäoliselt mu enda kiirustamise viga. Aga nüüd ma ei ole üldse kindel, kus on puudujäägid? Millised on täpselt puudujäägid? Kas keegi sai veel valesti komplekteeritud kingituse? Kuna osa kingitusi saatsin koos teistega puudujatele, siis nüüd on veidi segane, kelleni veel kingitusi ei jõudnud/jõua. Ühesõnaga jama kui palju. Lisaks suutis keegi sealt lausa mantlita ära tulla.
Hommik ja teine päev olid toredamad. Ma olin küll terve õhtu vist Aivarile väga kehv kaaslane olnud oma ringisiblimise ja tema peavalu tõttu. Aga hommikune bowling oli päris tore - mis sellest, et pooled ei tulnud ja sellest mulle ikkagi alles hommikul teatasid või ei teatanud üldse. Seejärel suundusime oma raja seltskonnaga Pärnu parimasse pitsakohta ning kuidagi arenesid asjad nii, et lõpetasime ühe teise kolleegi juures saunas. Koju sain planeeritust päeva jagu hiljem. või noh... lõuna asemel magamisajaks. Eile ma vähemalt magasin surnu und.
Suurte pingutustega sain ka kingitused õigeks ajaks ja kuna olid olemas nii abivalmis peopaiga perenaine, kohalik bänd ja enesekindel õhtujuht, siis ma lootsin, et seekord läheb kergemalt kui suvel. Tegelikkuses aga sain ma pärast suvist üritust rahuldustundega magada, nüüd aga mitte, sest lihtsalt nii palju asju läks viltu.
Kingituste organiseerimine ise oli juba korralik stressiallikas. Kui siis aga ka grupipiltide õigeks ajaks kätte saamine ohtu sattus, ei olnud ma üldse õnnelik. See aga sai üsna kergelt ära lahendatud. Suurem pettumus oli aga see, et pikalt planeeritud uisutamine ilma tõttu ära jäi. No lihtsalt ei tulnud talve. Kui eileõhtune hirmus libedasõit koju välja arvata.
Aga siis nüüd peopäevast. Olin Aivari kaasa kutsunud, sest ei tahtnud üksi minna ja arvasin, et ehk on temast abi, kuigi loodetavasti pean ka ise seekord vähem rabelema. Suutsin enda aega päris hästi planeerida. Sain fotod kätte, delegeerisin veel mõningate asjade transportimise kolleegile, tegin kurja häält Aivari peale, kes seepeale isegi napilt õigeks ajaks stardivalmis sai ja asusime teele, et veel möödaminnes just saabunud kingitused kaasa haarata. Kõik tundus üllatavalt hästi sujuvat. Kui just alanud vihmasadu välja arvata. See oli halvim võimalik ilm.
Aga saime just Eestisse jõudnud veskid kätte, Aivar asus ise rooli ja mina pakkima. Arvake siis, kuidas ma närvi läksin, kui selgus, et ei pakendite ega veskite arvud ei klapi. Esialgul ei tahtnud ka neid müünud hulgiladu seda tunnistada, aga saime siiski nad nõusse hiljem tulevale kolleegile puuduvad kotid kaasa andma ja veskite asja mõni teine päev korda ajama. Õnneks mõningate kolleegide peolt puudumine jättis selles osas mänguruumi.
Lugesin autos veel sada korda mõlemat sorti maitseaineveskeid üle ja matsin end kinkekottide alla. Pool teed sai isegi rahulikult sõita ja juttu ajada.
Kohale jõudes oli aga paras üllatus, et üks kolleeg oli veel enne mind jõudnud. KAKS TUNDI ENNE ALGUST!!! Nojah. Nii vara ei oodanud ma pärast suvist kogemust küll kedagi. Isegi mitte kurja hoiatuse kiuste, et kes kuueks ei jõua, jääb üllatusest ilma. Ja seda enam olin šokeeritud, et inimesi hakkas järjest saabuma. Vaid üks jäi hiljaks ja seega teised igavlesid niisama. Ka mina jõudsin veel kinkide pakkimise lõpetada, oma pluusigi triikida ja külalisi õigetesse tubadesse suunata.
Siis aga hakkasid asjad tõeliselt valesti minema. Nii mina kui peopere kui õhtujuht olime vist oma peas asjade ajastust veidi erinevalt ette kujutanud ja seega tekkis hetk, mil inimesed saadeti õue vihma kätte teadmata isegi, mis üllatus neid ootab. Varsti said nad küll kirikusse ja kibekiiresti toimetati sinna ka snäkid, mis neid ootama pidanuks. Enne aga oli kurjaks saanud perenaine avalikult õhtujuhi peale karjunud. Tegelikult pidime läbi õue küünaldega jalutama, mis oleks olnud mõnus talveromantika, aga vihma ja muda tegid selle võimatuks. Siis ootasid kõik oma veerand tundi külmas poolpimedas kirikus, juues ülikiiresti ära glögi ning üks seal esinema pidanud bändiliigetest jäi hiljaks. Ma vaatasin juba iga minuti tagant kella. Aga edasi oli ilus. Muidugi osa külalisi oli juba tagasi majja pöördunud pettumusest. Ma ei osanud neid kuidagi jääma ka motiveerida.
Väikse kontserdi järel suundusime taas tuppa, kus kõik oli tõeliselt ilus ja armas. Miljöö poolest võin kohta tõeliselt kiita ja ka pererahvas on väga tore. Küll aga sai meie meeste poolt toit kiiremini nahka pandud, kui vist arvestada osati. Olenemata pererahva lubadusest, et söök on kallis, sest seda on palju. Ei olnud vist aga piisavalt palju ja see oli juba taldrikule jõudes jahedavõitu.
Seejärel võttis õhtujuht sõna ja üritas neid teise ruumi tantsima meelitada. See aga, et bänd alustas, ei loksutanud esialgul kedagi. Rahvas sai liikuma alles mõne aja pärast ja osasid pidin ekstra paluma tantsuruumi minna, et saaks juba ääretult palavaks muutunud ruumi õhutada ja külmlauda katta. Mul oli nii hea meel, et ma polnud seda siiski tühistanud. See vast päästis näljahädast. Kuigi mulle tundub, et mul oli õigus ja õhtujuhil mitte selle koha pealt, palju jätta söömiseks aga ning millal võiks bänd lavale tulla. Ka viin joodi ülikiiresti ära, aga õnneks katastroofi ei sündinud.
Õhtu möödudes liikusid siiski päris paljud tantsuplatsile, söödi, joodi, saadi kätte kingitused ja naerdi pisarateni. Mina vähemalt ei suutnud oma pisarakanaleid kontrollida. Ning paar korda tõmbasid kolleegid ka mind tantsima. Sain isegi valsi meeldetuletuskursuse:D
Aga jamasid oli veel. Õhtujuht ei olnud siiski nii tugev, et kõigil respekt tekiks ja ma mõistan, et see ongi raske ülesanne, aga siiski... ikka tulid mängu ekstra keelatud labased naljad a la naistel on ...seen. No kui palju rohkem labaseks saab minna? Samuti vaheldusid tõeliselt naljakad mängud ja killud kohati täiesti mõttetutega a la 12 on tosin. Kohati ei hoidnud mu kolleegid ja nende kaasad ka oma arvamusi endale õhtujuhi koha pealt ning kuuldavasti oli keegi lausa kehva korraldust siunates lahkunud. Ma siiani mõistatan, kes, aga no mida siis teha? Süüa oli, tantsida sai, naerda sai. Kui ikka ise ei suudeta üldse midagi oma olemise paremaks tegemiseks teha, siis ma ei tea...
Osale külalistest ei meeldinud ka koht. Jah, seal oli ehk veidi vähe ruumi, aga samas oli hubane ja armas. Üks proua aga tutvustas kõigile oma õelat külge lastes teistel oma suurema mugavuse nimel püsti seista ning porisedes toa jagamise üle. No tõesti???
Ja kingijamasid jätkub siiani - see on ka põhipõhjus, miks ma ei maga. Mul on tunne, et ma ei oska neid enam lahendada:( Mul jäi pakkimise lõpetades järele veel mõningaid kotte ja valesti arvestatud veskeid ning minust jäid nad ühte eraldatud ruumi. Vahepeal aga koristas keegi pakkesegaduse ära ning jagati kätte ka kingitused. Käisin hommikul maja läbi kontrollimaks, et miski maha ei jää ja see ruum oli puhas. Seega meenus mulle alles õhtul, et osa kingitusi ei jõudnud tagasi minu kätte. Kuhu nad said? Keegi ei paista teadvat. Ja kui ma siis lõpuks kodus jõudsin enda kingikotti piiluda, siis selgus, et ka see on valesti komplekteeritud. Tõenäoliselt mu enda kiirustamise viga. Aga nüüd ma ei ole üldse kindel, kus on puudujäägid? Millised on täpselt puudujäägid? Kas keegi sai veel valesti komplekteeritud kingituse? Kuna osa kingitusi saatsin koos teistega puudujatele, siis nüüd on veidi segane, kelleni veel kingitusi ei jõudnud/jõua. Ühesõnaga jama kui palju. Lisaks suutis keegi sealt lausa mantlita ära tulla.
Hommik ja teine päev olid toredamad. Ma olin küll terve õhtu vist Aivarile väga kehv kaaslane olnud oma ringisiblimise ja tema peavalu tõttu. Aga hommikune bowling oli päris tore - mis sellest, et pooled ei tulnud ja sellest mulle ikkagi alles hommikul teatasid või ei teatanud üldse. Seejärel suundusime oma raja seltskonnaga Pärnu parimasse pitsakohta ning kuidagi arenesid asjad nii, et lõpetasime ühe teise kolleegi juures saunas. Koju sain planeeritust päeva jagu hiljem. või noh... lõuna asemel magamisajaks. Eile ma vähemalt magasin surnu und.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar