Olin juba lõunaks tänu tööjõulukingituste teemale täielik närvipundar - lisaks olen suutnud ka end kokkuhoiu nimel ja kõigile meeldida püüdes hallliks mõeldes ikka saada juurde laristaja maine. Tore!
Päeva peale selgus aga, et mu teine pool tahab JÄLLE rohkem omaette olla. No kui palju rohkem võib? Ma ei tea enam, mida teha ja igasuguseid masendavaid mõtteid tuleb pähe. Nt täna mõtlesin, et ei panegi trepist ronides koridorituld põlema, sest alla kukkumine ei tundunudki nii koleda mõttena. Ja kui ma sain kevadel kinnitada, et pole kunagi varem nii palju nutnud, kui sel aastal, siis mis te arvasite, et siis valasingi viimased pisarad või? Neid ikka jätkub igaks nädalaks kindlasti. Siiski mitte veel päris igaks päevaks õnneks.
Tglt veel enesetapule ei mõtle, aga hetkel on tööl raske, õppimine raske, suhteraskused ja mida kõike veel. Kas ükski asi ei või siis ilusti töötada? Tahaks kuhugi ära...
Kirsiks koogi peale teatas just üks mu India tuttav, kes millegipärast siiani mu väga suur sõber olla tahtnud on, et olen ta maine ära rikkunud ja parata pole enam midagi. Kuri mis kuri. Mind aga ajab juba naerma. Esiteks, ma ei mäleta üldse, kas ja mida ja kellele tema kohta öelnud olen. Teiseks olen täiesti kindel, et flirtija maine on tal ka minuta ja mis see siis ära ei ole? Tõsi ju ka. Tema aga väidab, et ma ise olen üks väljakutsuv tegelane. Vahel olen ka, aga tema puhul olen ka täiesti kindel, et ei ole kunagi talle lootust andnud. Minu ainus viga oli vast see, et riskisin talle kui maailma näinud ja tema enda meelest igati moodsale ja suurepärasele mehele tunnistada, et mulle tõesti meeldib lõbutseda, uute inimestega tutvuda jne. Oeh, jah. Meil ei olegi praktiliselt ühiseid tuttavaid. Kohe täitsa huvitab, kuidas ja kui väga siis ta mainet sellise väitega väidetavalt rikkusin siis.
Noh... kui läks trumm, mingu siis pulgad ka. Neid pulki ma tegelikult ei tahtnudki. Ei usaldanud teda piisavalt kunagi, et endale tegelikult ligidale lasta ja sõbrastaatusesse tõsta. Seega ei hakka ka hullult vaeva nägema, et seda parandada ja taaskord tema silmis heas kirjas olla. Ja las see tõenäoliselt üks pime inimene, kes nüüd ka oskab teda flirtijaks pidada, naudib oma uusi teadmisi ja nende edasi andmist. Kõnealusele. Huvitav, kas tegu on sama isikuga, kes ise temast tegelikult lugu ei pea? Või ühega, kellest mina ei pea?
Päeva peale selgus aga, et mu teine pool tahab JÄLLE rohkem omaette olla. No kui palju rohkem võib? Ma ei tea enam, mida teha ja igasuguseid masendavaid mõtteid tuleb pähe. Nt täna mõtlesin, et ei panegi trepist ronides koridorituld põlema, sest alla kukkumine ei tundunudki nii koleda mõttena. Ja kui ma sain kevadel kinnitada, et pole kunagi varem nii palju nutnud, kui sel aastal, siis mis te arvasite, et siis valasingi viimased pisarad või? Neid ikka jätkub igaks nädalaks kindlasti. Siiski mitte veel päris igaks päevaks õnneks.
Tglt veel enesetapule ei mõtle, aga hetkel on tööl raske, õppimine raske, suhteraskused ja mida kõike veel. Kas ükski asi ei või siis ilusti töötada? Tahaks kuhugi ära...
Kirsiks koogi peale teatas just üks mu India tuttav, kes millegipärast siiani mu väga suur sõber olla tahtnud on, et olen ta maine ära rikkunud ja parata pole enam midagi. Kuri mis kuri. Mind aga ajab juba naerma. Esiteks, ma ei mäleta üldse, kas ja mida ja kellele tema kohta öelnud olen. Teiseks olen täiesti kindel, et flirtija maine on tal ka minuta ja mis see siis ära ei ole? Tõsi ju ka. Tema aga väidab, et ma ise olen üks väljakutsuv tegelane. Vahel olen ka, aga tema puhul olen ka täiesti kindel, et ei ole kunagi talle lootust andnud. Minu ainus viga oli vast see, et riskisin talle kui maailma näinud ja tema enda meelest igati moodsale ja suurepärasele mehele tunnistada, et mulle tõesti meeldib lõbutseda, uute inimestega tutvuda jne. Oeh, jah. Meil ei olegi praktiliselt ühiseid tuttavaid. Kohe täitsa huvitab, kuidas ja kui väga siis ta mainet sellise väitega väidetavalt rikkusin siis.
Noh... kui läks trumm, mingu siis pulgad ka. Neid pulki ma tegelikult ei tahtnudki. Ei usaldanud teda piisavalt kunagi, et endale tegelikult ligidale lasta ja sõbrastaatusesse tõsta. Seega ei hakka ka hullult vaeva nägema, et seda parandada ja taaskord tema silmis heas kirjas olla. Ja las see tõenäoliselt üks pime inimene, kes nüüd ka oskab teda flirtijaks pidada, naudib oma uusi teadmisi ja nende edasi andmist. Kõnealusele. Huvitav, kas tegu on sama isikuga, kes ise temast tegelikult lugu ei pea? Või ühega, kellest mina ei pea?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar