Just, sain! See on privileeg, kuigi ta ehk alguses nii ei tundu.
Postitus on tegelikult eilsest, kuid mul on viimasel ajal raskusi enda kokku võtmisega. Isegi kirjutamiseks, nagu olete arvatavasti ammu märganud. See paistab drastiliselt silma ka võrreldes, kui palju postitusi ma ühel või teisel aastal siia kirjutanud olen. Ja ma mõtlen aeg-ajalt, et tahaks sellest või tollest kirjutada. Sära tuleb hetkeks silmisse, aga see hetk möödub ja siis on juba vorm: ma peaks kirjutama. Aga peaks ei ole kaugeltki nii ahvatlev.
Igatahes, seekord räägib mu lugu eilsest õhtust, mil tulin Tartust (viimane etapp pea kaks nädalat kestnud reisimisel marsruudil Viljandi, muu Eesti, Riia, Vilnius, Rakvere, Tartu). Minu ees koperdas ühe naise abil bussist alla keegi meesterahvas. Esialgu arvasin, et ju on tegu lihtsalt vana ja haige inimesega ega mõelnud sellele pikalt. Lihtsalt elu paratamatus eks. Aga siis bussi ees kohtusime uuesti. Kuulsin pealt, kuidas ta küsis end aidanud naiselt abi õige linnabussini jõudmiseks ja märkasin alles siis, et ta kannab talvel ja pimedas päikeseprille. Tädi vastas kõhklevalt-kahklevalt talle ei ega jõudnud veel vastust korralikult formuleerida, kui avastasin, et olin ise abi pakkunud. See ei olnud minu jaoks ju midagi rasket. Tema soovitud bussipeatus oli ju sealsamas lähedal ja olin nagunii sinna poole minemas.
Kohmerdasin natuke oma kottidega ja siis pakkus tema mulle abi raskete asjade tassimisel. Ma olin nii üllatunud. Tavaliselt ei paku tervedki inimesed abi. Tol hetkel aga teadsin, et saan ise hakkama ja kohe kindlasti ei tahtnud ma teda ära kasutada. Seega koondasin kõik oma pambud ühte kätte ja vabastasin teise, et ta saaks mu küünarnukist kinni hoida.
Siis ta jälle üllatas mind. Ootasin tugevat haaret ja valmistusin teda igati toetama, aga ta hoidis minust vaid õhk-õrnalt ja sammus ise. Püüdsin olla võimalikult arvestav, öelda talle ette, millal teel langeb või tõuseb, kuigi ta ei pidanudki seda oluliseks. Samas olin aga pisiavalt ähmis, et unsutada mainida, millal tee kitsamaks läks ja see põhjustas väikese kokkupõrke. Ta ei lnud üldse kuri, aga minna läksin muidugi ähmi täis. Eriti, kui selgus, et tema buss on ees ja pidime kiirustama sellele jõudmiseks. Alguses ma ei näinudki sel mõtet, aga kui mainisin talle bussi, siis hakkas ta ise peaaegu, et jooksma. Mulle vist jääbki mõistatuseks, kuidas. Aga ta suutis ise bussile ronida, kuni kontrollisin selle numbrit ja seal läksid meie teed lahku.
Ja mul on siiani kerge vaimustus ja aukartus - kuidas küll pimedad inimesed nii ilusti eluga hakkama saavad. Arvasin, et see oli mu esimene kogemus pimedatega, aga just tuli meelde kevadine näitus, kus olid ju ka giidid pimedad. Ning nüüd on muidugi taas häbi, et ikka ja jälle leian põhjusi oma eluga mitte rahul olla. Eksistentsiaalsed asjad paistavad taas muu sodi seast paremini välja.
Mul on ikka veel hea meel, et sain kellelegi tõeliselt kasulik olla. Nii võiks tunda iga päev.
Postitus on tegelikult eilsest, kuid mul on viimasel ajal raskusi enda kokku võtmisega. Isegi kirjutamiseks, nagu olete arvatavasti ammu märganud. See paistab drastiliselt silma ka võrreldes, kui palju postitusi ma ühel või teisel aastal siia kirjutanud olen. Ja ma mõtlen aeg-ajalt, et tahaks sellest või tollest kirjutada. Sära tuleb hetkeks silmisse, aga see hetk möödub ja siis on juba vorm: ma peaks kirjutama. Aga peaks ei ole kaugeltki nii ahvatlev.
Igatahes, seekord räägib mu lugu eilsest õhtust, mil tulin Tartust (viimane etapp pea kaks nädalat kestnud reisimisel marsruudil Viljandi, muu Eesti, Riia, Vilnius, Rakvere, Tartu). Minu ees koperdas ühe naise abil bussist alla keegi meesterahvas. Esialgu arvasin, et ju on tegu lihtsalt vana ja haige inimesega ega mõelnud sellele pikalt. Lihtsalt elu paratamatus eks. Aga siis bussi ees kohtusime uuesti. Kuulsin pealt, kuidas ta küsis end aidanud naiselt abi õige linnabussini jõudmiseks ja märkasin alles siis, et ta kannab talvel ja pimedas päikeseprille. Tädi vastas kõhklevalt-kahklevalt talle ei ega jõudnud veel vastust korralikult formuleerida, kui avastasin, et olin ise abi pakkunud. See ei olnud minu jaoks ju midagi rasket. Tema soovitud bussipeatus oli ju sealsamas lähedal ja olin nagunii sinna poole minemas.
Kohmerdasin natuke oma kottidega ja siis pakkus tema mulle abi raskete asjade tassimisel. Ma olin nii üllatunud. Tavaliselt ei paku tervedki inimesed abi. Tol hetkel aga teadsin, et saan ise hakkama ja kohe kindlasti ei tahtnud ma teda ära kasutada. Seega koondasin kõik oma pambud ühte kätte ja vabastasin teise, et ta saaks mu küünarnukist kinni hoida.
Siis ta jälle üllatas mind. Ootasin tugevat haaret ja valmistusin teda igati toetama, aga ta hoidis minust vaid õhk-õrnalt ja sammus ise. Püüdsin olla võimalikult arvestav, öelda talle ette, millal teel langeb või tõuseb, kuigi ta ei pidanudki seda oluliseks. Samas olin aga pisiavalt ähmis, et unsutada mainida, millal tee kitsamaks läks ja see põhjustas väikese kokkupõrke. Ta ei lnud üldse kuri, aga minna läksin muidugi ähmi täis. Eriti, kui selgus, et tema buss on ees ja pidime kiirustama sellele jõudmiseks. Alguses ma ei näinudki sel mõtet, aga kui mainisin talle bussi, siis hakkas ta ise peaaegu, et jooksma. Mulle vist jääbki mõistatuseks, kuidas. Aga ta suutis ise bussile ronida, kuni kontrollisin selle numbrit ja seal läksid meie teed lahku.
Ja mul on siiani kerge vaimustus ja aukartus - kuidas küll pimedad inimesed nii ilusti eluga hakkama saavad. Arvasin, et see oli mu esimene kogemus pimedatega, aga just tuli meelde kevadine näitus, kus olid ju ka giidid pimedad. Ning nüüd on muidugi taas häbi, et ikka ja jälle leian põhjusi oma eluga mitte rahul olla. Eksistentsiaalsed asjad paistavad taas muu sodi seast paremini välja.
Mul on ikka veel hea meel, et sain kellelegi tõeliselt kasulik olla. Nii võiks tunda iga päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar