Eile oli selline päev, mis annab nii mõnelegi mu India-päevale silmad ette. Äratati mind juba enne seitset, et lajatada kaela info, et kohe hakatakse mule järjekordset lennupiletit ostma. Arvake ära, kas ärevus lasi edasi magada või mitte, kui iga lisanduva mõttega kasvas põhjendatud paanika, et kas ostetavast India siselennu piletist on üldse kasu või ei jõua ma sellele veidi üle kahetunnise planeeritud augu jooksul. Kusjuures see ei ole paranoia. Hilinemised, pikad paberitäitmise järjekorrad, pagas, rahavahetus, terminalivahetus. See kõik ei pruugi sinna mahtuda.
Õnneks jäi netiprobleemide tõttu pilet sel hetkel siiski ostmata. Ma ei jõudnud isegi protesteerida, et seda pole vaja ja mulle sobib see, et rongiga on odavam, kuigi võib-olla seiklusrohkem. Aga seekord ei lubata mul seigelda. Ehk seetõttu, et nüüd juba teatakse minu võimet jamadesse sattuda. Aga jah...
Päevas oli veel asju. Ostsin nt kogemata neli telefoni ja ka haldur ei suutnud seda tühistada. Niisiis tassisimegi neid edasi ja tagasi.
Ostsin oma auto välja pärast korralikku piduriremonti, mis väidetavalt isegi odav oli olnud, aga ka odav oli hetkel liiga palju. Ma ei saa enam aru, kuidas minu säästukuu on pöördunud katastroofiks ja see aina süveneb.
Nägime kaubanduskeskuse ees, kuidas üks naisterahvas rihma otsas oleva seaga jalutab. See roosa pontsakas loom keset halli ilma oli sürreaalselt naljakas vaatepilt. On ikka suur vahe, kas kuuled sellistest asjadest või näed ise.
Pärastlõunal potsatasid mu postkasti väikese vahega kaks lennupiletit - kumbagi polnud ma planeerinud. Või noh... mitte just kaua. Aga kuna kuu lõppu tekkis üks tööreis Leetu ja Harsh ostis mulle ikka Delhi-Jaipuri pileti, et ise mulle vastutulemisel mõned tunnid võita, siis vahtisingi seda, suu ammuli. Stressirohkest lendudevahest parem variant ei tundu ka nüüdine 9-tunnine lennujaamas passimine. Ma olen juba ju nii selles rahvusvahelises kui ka kodulendude omas kummaski pluss-miinus kümme tundi igavlenud. Mida seal enam vaadata on? Usun, et keegi mind välja mängima ka ei vii. Eriti, kuna pool sellest üheksast tunnist on öösel. Mida teha, kui reisid ligi ööpäeva ja maandud öösel kell neli, et veel 9 tundi oodata siselendu sihtkohta, kuhu sama ajaga rongiga edasi ja tagasi jõuaks. Aga ma ei tohi vinguda. See on ju tema viis näidata, et ta hoolib, ma usun.
P.S Kuidas julgeb pool maailma omada krediitkaarte, kui nendega saab igasuguse vaevata suvaline varas oste sooritada? Nt kalleid lennupileteid. Tundub, et Eestis on nüüdseks vaid Swedbank oma kaarte turvanud. Aga mida mõtlevad teised? Tore on omast taskust varastatud osa kinni maksta või?
Õnneks jäi netiprobleemide tõttu pilet sel hetkel siiski ostmata. Ma ei jõudnud isegi protesteerida, et seda pole vaja ja mulle sobib see, et rongiga on odavam, kuigi võib-olla seiklusrohkem. Aga seekord ei lubata mul seigelda. Ehk seetõttu, et nüüd juba teatakse minu võimet jamadesse sattuda. Aga jah...
Päevas oli veel asju. Ostsin nt kogemata neli telefoni ja ka haldur ei suutnud seda tühistada. Niisiis tassisimegi neid edasi ja tagasi.
Ostsin oma auto välja pärast korralikku piduriremonti, mis väidetavalt isegi odav oli olnud, aga ka odav oli hetkel liiga palju. Ma ei saa enam aru, kuidas minu säästukuu on pöördunud katastroofiks ja see aina süveneb.
Nägime kaubanduskeskuse ees, kuidas üks naisterahvas rihma otsas oleva seaga jalutab. See roosa pontsakas loom keset halli ilma oli sürreaalselt naljakas vaatepilt. On ikka suur vahe, kas kuuled sellistest asjadest või näed ise.
Pärastlõunal potsatasid mu postkasti väikese vahega kaks lennupiletit - kumbagi polnud ma planeerinud. Või noh... mitte just kaua. Aga kuna kuu lõppu tekkis üks tööreis Leetu ja Harsh ostis mulle ikka Delhi-Jaipuri pileti, et ise mulle vastutulemisel mõned tunnid võita, siis vahtisingi seda, suu ammuli. Stressirohkest lendudevahest parem variant ei tundu ka nüüdine 9-tunnine lennujaamas passimine. Ma olen juba ju nii selles rahvusvahelises kui ka kodulendude omas kummaski pluss-miinus kümme tundi igavlenud. Mida seal enam vaadata on? Usun, et keegi mind välja mängima ka ei vii. Eriti, kuna pool sellest üheksast tunnist on öösel. Mida teha, kui reisid ligi ööpäeva ja maandud öösel kell neli, et veel 9 tundi oodata siselendu sihtkohta, kuhu sama ajaga rongiga edasi ja tagasi jõuaks. Aga ma ei tohi vinguda. See on ju tema viis näidata, et ta hoolib, ma usun.
P.S Kuidas julgeb pool maailma omada krediitkaarte, kui nendega saab igasuguse vaevata suvaline varas oste sooritada? Nt kalleid lennupileteid. Tundub, et Eestis on nüüdseks vaid Swedbank oma kaarte turvanud. Aga mida mõtlevad teised? Tore on omast taskust varastatud osa kinni maksta või?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar