Suure seikluse algus vol2

Ma ei lähe mitte kunagi kuhugi naaberriikidest kaugemale ilma reisikindlustuseta. Seda sellepärast, et iga kord olen ka vähemalt sisse pandud raha koguse tagasi saanud. Omaette juba mõtlesingi, et kuna olen juba pagasist ilma jäänud nii varastamise kui lennujaamas kaotamise tõttu ning ka meditsiinikindlustus on vajalikuks osutunud, siis ju järgmiseks on mingi reisitõrge. Siis oleks kogu komplekt koos.

Ja nii läkski. Olin ostnud bussipileti igaks juhuks varasemale Tallinn-Riia bussile, et juhuks kui buss katki läheb või midagi. No nii naljaga pooleks eks. Aga arvake ära!? Kelle bussi pidurid ütlesid juba Pärnus ehk esimeses peatuses üles? Kusjuures tegu oli luksuslikuma sõidukiga ning enne Pärnut ei olnud ka ühtegi vihjet, et miski halvasti minna võiks. Niisiis veetsime Pärnus tunnikese – bussijuht püüdes oma sõbrale elu sisse puhuda ja nii, et see samal ajal kõrvulukustavalt ei röögiks ning meie lootes parimat. Ning lõpuks tuli ikka uus buss järele kutsuda. Ma muidugi pidin enne end pooleks närveerima. Oli ju oht, et jään kolmest lennukist maha. Bussijuht aga laiutas vaid käsi ja andis vautšeri, et saaksin soovi korral järgmine kord nendega poole hinna eest sõita. Khm… kui paljud teist unistaksid odavamast järgmisest sõidust sama firmaga, kelle bussi pidurid just üles ütlesid!? Samas ei nõustunud nad mind lennujaamani ära viskama ja seega sai suurest ajaaugust üsna kitsas pilu.

Hea osa bussireisist oli aga tutvumine imenaisega minu kõrvalpingis, kes töötab haiglas ja õpib samal ajal usas meditsiini, kasvatab poega ning teenib lisaraha programmeerimisega ning nagu sellest vähe oleks – on ta ka maailmakarika tasemel võistlev rattasportlane. Kuidas ta küll suudab seda kõike?

Õnneks oli sama bussi peal ka üks hindu ning pidime samale lennule jõudma. Paras kokkusattumus eks? Igatahes leppisime kokku, et organiseerime end koos lennujaama. Ta rääkis, et talle tuleb vist sõber järele. Muidugi oli kõik väga indiapärane ning Riiasse jõudes ei olnud ta kindel, kas keegi tuleb või võtame takso ning kõik kokkulepped oleks nagu olemata olnud. Samuti ei suutnud ta ühegi sõbrale võetud kõne jooksul järele uurida, kas autos üldse ruumi minu jaoks on. Oh jah… selle organiseerimatusega pean vist lihtsalt harjuma. Õnneks siiski oli autos ruumi ja sõber oli ka nõus mind ära viskama, aga see ei takistanud neid kahekesi tea väikse kotiga mul täiel kiirusel eest kimamast samas kui mina lohistasin oma hiigelpagasit järele.

Õnneks jõudsime kõik siiski eluga lennujaama ja lennukinigi oli veel aega. Siis aga selgus veidi halvem üllatus. Nimelt öeldi meile, et Istanbulis on torm vms ja Delhi lend lükkub kindlalt 24h edasi, Mumbai oma ehk toimub hilinemisega. Igatahes juba Riias ootasime oma lennukit mitu tundi planeeritust kauem ja kui viimaks Istanbuli jõudsime, oli seal paras segadus. Ma polnud just eriti vaimustuses mõttest, et nüüd ka viimasest lennukist pika ajavaru kiuste maha jään ja mingi tobeda jama tõttu nüüd terve ööpäeva kaotan. Seal aga veetsime tunde ja tunde järjekordades seistes, pagasit taga otsides, alternatiive uurides ning lõpuks nagu zombid veel tunde enda lennufirma poolt korraldatud hotelli viimist oodates. Sealne bürokraatia tundus hullem kui India oma. Mingil hetkel paistis kõigi nägudest allaandmine. Tundus, et kuigi ilm paistis olevat ilus ja ma siiani ei saa hästi aru, mis seal lende hilinema pani, ei olnud meie seltskond ainsad, kes võõras riigis lõksus olid. Vähemalt ei pidanud ma Euroopa Liidu kodanikuna omale veel viisat hankima hakkama ning kuigi päris kõiki lubatud kompenseerimisvõtteid meile ei kohaldatud, läks meil üsna hästi.

Meid viidi kesklinna imeilusasse hotelli. Olime olnud ühel lennul ka eestlastest paariga, kes kuuendat talve sammud Lõuna-India poole seadsid ning veetsingi palju aega koos nende ning hindu ja tema lätlasest äripartneriga, kes koos Eestis ayurveda kliinikut peavad.

Kuna jõudsime hotelli alles veidi enne südaööd, siis oli üsna suur oht, et me siiski ei saa sel päeval süüa. Siiski kokad tulid vastu ja tegid mulle oodatud võiku asemel hiigelsandwichi koos kuhja friikatega. Mina sain samal ajal lõõgastuda nende imeilusa panoraamvaatega restorani mugavas tugitoolis, imetledes lakke ehitatud tähistaevast ning aknast paistvaid linna peamisi vaatamisväärsusi ning päris tähti. Samas nt hindu ja lätlane olid pandud mingisse äärelinna kütteta hotelli. Meie oma oli aga neljatärnine.

Kuna tundus, et kaasmaalastest paarike tahab siiski omaette aega veeta ja mina ei tahtnud jätta kasutamata sülle kukkunud võimalust Türgiga tutvuda, siis broneerisin iseendale poolepäevase linnatuuri. See pidi algama hommikul kell kaheksa, nii et magada sain vaid mõned tunnid, aga ma ei kahetse üldse. Meie giid nägi välja nagu üks paha hotellipoiss filmist Üksinda kodus 2. Nägin ära Hagia Sofia, sinise mošee, vana hipodroomi ala, ühe imelisi freskosid täis kiriku ning nende suure katusealuse tururajooni. Sinna jätsin muidugi ma päris paraja portsu raha, sest ma ei saanud tulla Türgist ära ilma kohalike kõrvarõngasteta ning armusin ühte hõbesõrmusesse. Seal on üldse igal pool ainult häbeehted, aga hinnad küll turistisõbralikud ei ole.

Samas aga sain oma tuuril tuttavaks ühe Pakistani-USA perega. Me olimegi suures bussis vaid neljakesi. Läksime pärast üheskoos turgu avastama. Enne aga tuli üllatuslikult mingi vaibakaupluse külastus, kust meie giid raudselt pappi sai. Igal pool mujal oli tal kogu aeg kiire, aga seal võisime olla nii kaua, kui tahtsime. Meie ette laotati muudkui uusi ja uhkemaid vaipu ning saime juua Türgi kanget teed naljakatest klaasikestest. Ma küll veidi ärritusin, et meie kalli ekskursiooni sisse selline salanüke lülitati, aga tegelikult on seegi osa sealsest kultuurist.

Turul käidud, otsustasime kuskil lõunat süüa. Olin üsna näljane, sest feta-põhine hommikusöök oli liiga võõras minu maitse jaoks ning sõin vaid kaks saiaviilakat ning veidi fetat. Krõbinate peale käiv jogurt oli ka mingi jälkus. Pakun, et kitsepiimast. Niisiis tahtsime kõik väga süüa.

Nemad olid moslemipere, mis oli mulle üsna uus kogemus. Ema kandis burkat (vist) ja isa tegi kõik otsused terve pere eest. Sööma sattusime aga imeilusassse kohta. Pidime selleks läbima mingi luks ehetepoe, kus seisis vist kümneid töötajaid, valmis hüppama väiksemagi kliendisoovi peale. Meid juhatati kuhugi üles korrusele paradiisi. Läbi maja ulatus sisehoov, mille seinu katsid erinevate ronitaimede mustrid ning söök oli oivaline. Mul oli hea meel midagi türgipärast proovida, kuigi ma ei ole kindel, kas see oli just see. Igatahes proovisin ära nii palju kohalikke maiustusi, kui suutsin end sööma sundida.

Viimaks saatsid nad mu tagasi hotelli ja juba varsti pärast seda oligi aeg taas lennujaama poole vurada. Seal oli küll külm, aga ilm oli imeilus – väidetavalt üle nädalate. Ainus sekeldus oli mingi hotellipoisiga, kes enne ära minekut mu tuppa tungis ja oma olematu inglise keelega mult igasuguseid asju päris. Esialgu minibaari kohta. Siis aga mainis ta suitsetamist ning ma ei saanud aru, kas ta uurib, kas ma tahan suitsetada või kas ma olen juba toas suitsetanud. Vihastasin aga siis, kui ta ikka ära ei läinud ning lõpuks mult viit minutit palus. Arvan, et sellest ei olnud võimalik valesti aru saada. Minu reaktsioon hirmutas ta minema koos kerge vabandusega. Aga saime Harshiga jälle naerda, kuidas ma oskan jamadesse sattuda ka oma toast väljumata.

Samas valmistas Istanbul väga positiivse ülaltuse ning tahaksin sinna kunagi naasta. Kasvõi selleks, et näha veel, kuidas autod mäest üles tagurdavad, et parkida või bussid täpselt vastu põõsast ruumipuuduses peatuvad.

Tegelikult lennujaamas oli seiklusi veel. Kõigepealt otsustasid nad ära konfiskeerida mu mängu-käerauad. Nende olematu inglise keelega ei aidanud ka selgitused, et neid saab ise avada ja puha. Korrati vaid kummalise aktsendiga sõna problem. Ning mänguasjad läksid ühte sahtlisse. Huvitav, kas õhtuks? Nende päralt on ju ka röntgenaparaat ning kindlasti ka läbiotsimistuba.

Seejärel tuli meil ametnikelt kindlustuse tarbeks välja kaubelda tõend, et jäime nende süül oma lendudest maha. See oli taas üllatavalt keeruline ülesanne. Tundus, nagu nad teeksid seda esmakordselt. Samas tundub see kummaline nii suure lennujaama puhul. Lennud ju hilinevad kogu aeg. Kuidagi siiski võluti lõpuks mingi blankett välja ning varsti saime igaüks taas oma lennukile.

India-lend oli täitsa sujuv. Muudatuste tõttu oli muidugi kaotsi läinud minu toidusoov, aga ehk see oligi hea, sest kunagi valitud low-calorie meal oli üsna jälk. Lugesin suurema osa teest raamatut ning siis, kui lõpuks paar tundi magada otsustasin, hakaks mu terve tee vaikinud naaber minuga jutustama. Saime sõpradeks ning magamisest ei tulnud midagi välja. Aga see tasus täiega ära, sest ta hoolitses Delhis minu eest igakülgselt. Aitas mul keset ööd kindlaks teha, millal on järgmised lennud ning kui selgus, et peaksin ligi 12h ootama, siis otsustasin, et tahan iga hinna eest edasi liikuda. Seega viis ta mu linna põhibussijaama. Sain testida uut metroo lennujaama liini ning kuigi ta ei teadnud eriti midagi bussiga reisimise kohta, oli ta nõus minu pärast vastassuunas sõitma ning vajadusel veelgi rohkem vaeva nägema. Sain korduvalt tõsta oma pommkohvrit röntgenisse ning rahustada turvasid, et kannan viina, mitte veini. For some strange reason…

Õnneks siiski oli bussijaamas juba ees sobiv buss. Pidin vaid kohvriga kuumaastiku läbima ning ennast selle kõige odavama sõiduriista peale, mis igal pool peatub ja kus end suure tõenäosusega ära määrid, ronima. Mul ei olnud aega isegi süüa ja juua ma ei julgenud, sest tee peal selgus, et on vaid üks vetsupeatus kuue tunni kohta. See aga oli selline urgas, kus auguga vetsukabiinil ei olnud isegi ust. Oli aga suurepärane vaade kõigile seal olijatele ning neil sulle. Ma lihtsalt ei julgenud sinna kõigi ette minna. Kes teab mis nii üksiku valge neiuga juhtuda võinuks. Seega hoidsin ülejäänud neli tundi jalgu risti. Lisaks tuli mul suur osa teest hoida oma kohvrit kinni, et see minuga kohakuti olevast pidevalt lahti vajuvast uksest välja ei sõidaks ning mõne lõigu ajal oli buss ka nii täis, et sain, jalad krõnksus, istmetevahel paikneva kohvri peale toetuda. Lõpuks juba palvetasin, et rohkem inimesi peale ei tuleks.

Jõudsin ka juba vihapisaraid valada, sest kõigest hoolimata ütles Harsh, et ei saa mulle hilinemise tõttu Jaipuri vastu tulla ning palus, et ma end ise Ajmeri korraldaksin. Olin täiesti magamata, vihane, räpane ja enam mitte kõige paremas tujus. Aga mis mul üle jäi. Üritasin vaid pisaraid naabrite eest varjata.

Ka Jaipuris peatusin vaid mõneks minutiks. Kõrvad juba valutasid busside pidevast signaalitamisest ning juhtida sõiduvõtted ajasid mind närvi, nälg tahtis ka ära tappa, aga midagi polnud teha. Jõudsin vaid vetsust läbi joosta ning juba tuli järgmisele bussile tormata. Aga tegelikult on mul hea meel, et bussiaegadega nii vedas. Oleks vaid nende luksbussi tahtnud. Meie mõistes siis lihtsalt puhast sõidukit, mille uksed kinni käivad ja kus end nii kergelt ära ei määri.

Seega sõitsin söömata kümmekond tundi ning seda kõike ühe poisi pärast. Proovide ise 57 tunni ning 18 sõidukiga läbida üle 5000 kilomeetri mõne poisi pärast. Ta parem olgu seda väärt, kurat võtaks!

Ükskord - varem või hiljem - näen ma, mis seal teki all on

Tundub, et ka sel aastal olen tagasihoidlikum blogija. Tegelikult aga oleks rääkida küll. Täitsa palju kohe. Aga ongi olnud nii kiired ajad, et lihtsalt ei jõua võtta seda hetke iseendale, et rahulikult mõtted paberile panna. Või kui olengi üksi, siis magan või vaatan midagi, mis ei nõua erilist pingutust.

Muidu aga valmistun samm-sammult pikalt oodatud reisiks. Närveerisin, millal viisa kätte saan, aga sain täitsa viisakal ajal. Jälle läks siiski kolme lubatud päeva asemel ligi kolm nädalat ning nad totallselt ignoreerisid viisale loodud pildikohta ning kleepisid selle mujale, aga muud ma ei oodanukski sealt:D

Minu plaan end selleks ajaks ilusaks vormida pole aga kuhugi arenenud. Loodan vaid, et meeldin nii ka. H aga kardab paaniliselt, et teen mõne vea ja rikun kõik ära. ja mind ajab vahel täitsa vihale, kuidas ta ei usalda. Kuidas ta võib arvata, et ma mingi idioot olen, kes seltskonnas käituda ei oska. Ma oskan vägagi erinevate seltskondadega kohaneda. Aga see selleks...

Vahepeal sain käia ka ühes üliägedas eesti farmis, kos toodetakse koha peal maheasju - ülihead kohvi-kohupiimakreemi nt. Ja see on nii armas, kuidas nad praktiliselt põlve otsas asju teevad. Ja müübki toode. Mitte mull. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.

Käies neil külas põrkasin kokku aga ka ühe vana juhututtavaga, kellele just mõtlesin. Mängisime lapsena mõnikord koos seal kandis. aga imelik oli ikka kokku põrgata ja üksteist ära tunda. mind aitas tema nimesilt, teda aga... parem nägudemälu?

Tööl on olnud kiired ajad. Arvata oligi. Aasta algus ju ikkagi. Ja pea kogu aeg on keegi külas olnud. Algul Riin ja tema korea sõbranna, siis kolis Laura sisse. Kogu selles tohuvapohus pole meil H-ga peaaegu üldse aega rääkida olnud. Ja mulle tundub, et see ei õnnestuga ka täna. kuigi ma nii tahaks, et ta aitaks mul reisipalavikku maha võtta. Tema korraks nägemisest piisaks, et veenda mind, et kõik on hästi. Või ei ole...

Nüüd on alla nädala jäänud ja enamus asju-kingitusi ostetud. Loomulikult on ka pangaarvel kurvem seis, kui lootsin, aga hinge tegi soojaks veel üks ootamatu abipakkumine. Mida ma veel siiski kasutada ei plaani.

Mind ajab naerma juba see elu omadus alati kõik kiired asjad ühele ajale paigutada. Nii on nüüdki. Tööl hullumaja ja kodus ka. Närin juba korralikes kogustes šokoladi.

Tegelikult tahtsin aga kirjutada nädavahahetuse rootsi reisist, mis oli hea vaheldus, aga nüüd ei jaksa.

Vanajumala viha on ikka vägev

Mul oli üsna omamoodi aastavahetus. Olles käinud aasta eelviimasel päeval koos emaga ristiema sünnipäeval, viisin ta õhtul koju ja jäin ise ka sinna ööd ära magama. Järgnema pidi ju laisk laupäev, mil enne õhtut nagunii midagi suuremat ei tee. Aga jälle vanajumal naeris mu plaanide üle.

No kuidas muidu kui vanajumala vihana võtta aasta viimase, laupäevase päeva hommikust kõne kodumaja haldusfirma dispetšerilt, kes teatab, et alumisel naabril uputab ja gravitatsiooniseaduse kohaselt saab põhjus olla vaid minu korteris.

Tormasin koju nagu tuline jutt, end tee peal eesti lauluklassikat üürates rahustada püüdes ja samas sisemiselt keedes, sest mis mõttes pean sel aastal juba kolmanda veeavariiga tegelema. Kirusin juba mõttes pesumasinat, mis viimati alles selle kuu alguses märku andis, kelle sõna peale jääb. Ja rõõmsamaks ei teinud mind sugugi ka võimalus oma niigi väga pankrotiselt arvelt ootamatult suuri summasid välja käia.

Koju jõudes aga sain korraks rõõmustada, sest vett tilkus hoopis köögikraanikausi alt kapist välja. Kuna mu möbleeritud korteris on kellegi varasema soovil igal pool vaip, siis oli üsna tore jälgida, kuidas iga samm maha märja jälje jättis ja kõik lirtsus.

Sekunditega sai selgeks, et mingi toru purskab. Auk ei olnud küll suur, aga pahandust oli juba oi-oi kui palju. Varsti laekus ka kuri naabritädi, kellega püüdsin siis kehakeele ja umbvenekeele abil suhelda. Ta vedas mind enda juurde näitama, kuidas vesi juba tema kuu aega tagasi tehtud remonti rikkuma on asunud. Ooooo jee eks! Remondi üheks peamiseks põhjuseks olin samuti mina ja suvine pesumasinavigur, mille tõttu minu juures oli kõik okei, aga tema linoleomiga kaetud lagi muutus kuumaastikuks. Sai toogi kord lubatud, et isa tuleb ja teeb korda, sest nii ta ju lubas, aga isa ei tulnudki ja nii see jäi. Tädi nagu huvi ka ei tundnud ja meil on nii tugev keelebarjäär, sest ta ei räägi üldse eesti keelt. Suuresti seetõttu ei üritanud ma ka ise rohkem selgitustööd tegema minna. Õnneks nägi tema lagi ju ka enne jube välja. Aga nüüd oli tegemist ilusa valge laega.

Vaatasin siis tema kodu üle - õnneks veel ei olnud midagi väga hullu. Püüdsin ka enda juures vett kinni keerata, aga ei saanud sellega korralikult hakkama. Adrenaliini abil arvatavasti suutsin kraani isegi peaaegu risti keerata, aga see ei aidanud isegi august purskava vee survet vähendada. Seega hakkasin käterätikuid maha loopima ja iga mõne minuti tagant kaussi püütud klaasitäit vett ära kallama. Olin ju avariibrigaadi ootel, aga kuna ajastus oli nii super, siis võis arvata, et asjad ei saa just kõige kiiremini korda.

Vahepeal jõudis Aivar õnneks siia appi. Pidime ju nagunii õhtu koos veetma, kuid nüüd ta lihtsalt tuli varem. Õnneks olin tolleks hetkeks suutnud juba end ka veidi koguda. Varem ei suutnud vesistamist päris täielikult vältida. Samuti mitte enesehaletsemist ja mõtteid stiilis: mida ma nii valesti teen, et juba kolmanda veeuputuse ära teenisin? Mis märk see on? Kangesti tulid pähe mõtted Noa laevast ja sellest suurest veeuputusest, mis halbu inimesi tabas.

Aivar suutis ka vee kinni keerata ja suuresti minu üllatuseks vool, mis enne ei olnud liigutanudki, peatus kohe. See oli suur kergendus, sest avariirühm laekus alles mitu tundi hiljem. Seda kusjuures info, et ma ei suuda vett peatada ja all uputab, juures. Aga neile on see vist nii tavaline asi ja pole ju nende mure, kui hullusti mul uputab ja mismoodi neid tagajärgi likvideeritakse. Okei-okei. Neil oli teisigi kiireid väljakutseid, aga kust nad teadsid, kui kiire mul on?

Kui nad aga jõudsid, siis lahendati katkise torujupi probleem ära ehk viieteist minutiga. Maksin jälle portsu raha - muidugi taheti sularaha - ja ära nad läksidki, veel irooniaga head aastavahetust soovides. Ma ei solvunud. Oligi tegu ju absurdihuumoriga.

Järgmised paar tundi veetsime kõikvõimalike kättesaadud ajalehelistega põrandat kuivatada püüdes. Toredad vanad vineerkapid olid ka oma osa vett sisse imenud ja vaip kaitses arvatavasti naabri vara üsna vapralt. Minu jaoks oli aga enda korteri tagajärgede likvideerimine paras katsumus, sest vett muudkui tuli ja tuli. Tänagi veel on suur osa vaibast üles tõmmatud olekus ja igal pool vedeleb väikseid kapitükke, aga tundub, et põrand hakkab kuivaks saama. Küll siis millalgi kuidagi ka vaiba tagasi panen.

Veel on vaja ka korteriomanikku šokeerida. See ei õnnestunud eile, sest tal oli telefon väljas ja ka naaber, kes oli kindlasti palunud end teavitada olukorra arengust, ei olnud vist enam kodus siis, kui midagi öelda oli. Ja mina veel kogusin julguse kokku ning valmistusin nördinud tädiga, kes kartis, et nüüd tema ei saa ka midagi pesta, kahjude hüvitamist arutama. Aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et las nad arutavad seda korteriomanikuga omavahel. Seekord ei olnud ju mina milleski süüdi. Vastupidi - andsin endast parima, et asja parandada.

Nojah, olles tunde maas küürutanud ja imenippe leiutanud, et vaibast vett välja saada, sai ühel hetkel nälg meist võitu ning suundusime poodi planeeritud aastavahetuse kraami ostma. Kuna päeva oli tekkinud suur viivitus, siis ei suutnud me kuidagi normaalgraafikus püsida, aga sellegipoolest suutsime teha hea pasta pesto ning kanaga ning küpsetada ja glasuurida isegi kaks plaaditäit muffineid. Üsna viimasel hetkel tulnud spontaanne küllakutse Annikalt oli kõlanud piisavalt hästi, et nendega millalgi liituda. See aga oli omaette väljakutse.

Minekuvalmis saime alles tund enne südaööd ja siis kohe selgus ka, et nemad plaanivad just edasi minema hakata, aga tulgu me ka Pääskülasse kaasa. Ma ei vaimustunud küll eriti mõttest end pärapõrgusse vedada, aga uudishimu oli tugevam, et miks küll sinna.

Tee peal selgus aga, et sinna saamisega on väga kiire. Nimelt on minutite küsimus, kas me jõuame õige bussi peale. Muidu oleksime aastavahetusel alles teel olnud. Aga jõudsime. Suurem nali oli see, et hoopis sealt samast lähedalt kodupeatusesse jalutama pidanud seltskond ei suutnud end õigeks ajaks kohale vedada. Buss sõitis ette just siis, kui meie troll meid välja lasi.

Annika palus mul imesid teha ja ma tegingi. Bussijuht oli väga inimlik ja nõustiski hetke ootama kohe-kohe jõudma pidavaid sõpru. Ma olin ikka nii närvis - ise bussi peal, teadmata, kuhu teelgi oleme. Aga nad siiski jõudsid mõne minuti pärast!!! ja siis selgus, et nemad ei olnud aru saanud või uskunud, et ma päriselt ka bussi kinni pean. Nad olid kohe rahulikult jalutanud. Aga nad olid väga õnnelikud mu saavutuse üle ja reis võis alata. Bussijuht sai tänutäheks pudeli vahuveini, mis oli minu meelest Veikost väga lahe.

Läksime Pässa rongijaama ilutulestikku vaatama. Ees ootas juba suurem seltskond seal elava Anni klassiõe tuttavaid. Väike tutvumisring ja juba algaski meeletu paugutamine ning kallistamine. Minul aga oli sellest kõigest nii suva, sest järsku oli vähene joodud alkohol hullult laksama hakanud ja samuti ähvardas põis lõhki minna.

Ühel hetkel olingi valiku ees, et ma kas üritan põõsani jõuda või võtan aasta vastu märgade pükstega, sest peopaika tagasi liikumise ootamine ei olnud enam valikus.

Seega oli läheduses asuv põõsastekoobas suureks rõõmuks ning kergenduseks. Pärast sai seal lähedal veel kauneid pilte teha ning purjus mina jõudis ka ekstra aasta lõpuks tulnud lume sisse kõhuli käia. Seegi tegi vaid nalja.

Mingil hetkel siiski liikusime selle klassiõe koju, kus kõik kuidagi kohe end mugavalt sisse seadsid. Meie kaasa toodud muffinid kadusid sekunditega ja purjus inimese heas tujus tekkisid sama kiiresti uued sõbrad ja fännid.

Oli tore. Sai palju tantsida ja laulda, kuni hääle ära minemiseni. Sai heade sõpradega kokku lüüa ning ma ei teagi enam hästi, kuidas küll terve öö ülikiiresti möödus ja mingil hetkel esimese bussi peale suundusime, aga teisele jõudsime. Ma ei olnud siis ka veel kaine.

Aivar otsustas ka minu juures end välja magada ja nii me siis jalutasime siia poole, eriti keskendunult jalg jala ette astuda püüdes, aga siiski ebaõnnestudes. Siiski oli paras üllatus, et kuigi tundsin end tol hetkel juba üsna kainena, oli mõne tunni pärast ärgates kummaline olla. Seda kergelt värisevat enesetunnet on sel aastal nii palju olnud. Ei tea, kas vanaduse rõõmud? Vähemalt pole mu pea sellistes olukordades valutama õppinud.

Tänane päev ongi möödunud voodis. Vedeledes, laiseldes, lugedes. Aivarit, kes pimeduseni magas, mitte segada üritades. Aga uus aasta sai jälle täiesti erakordselt vastu võetud ja ka esimene kasulik tehing on juba sündinud. Sellest ja kõigest muust aga tulevikus. Ja teile kõigile ka ilusat uut!