Seekord siis keerdus Eesti elu nii pea peale, et meenutas rohkem mu vahepealset elukohta. Nimelt eelmise esmaspäeva hommikul tööle minnes kutsus ülemus mu kõrvale ning rääkis, et ei saa eraelulistel põhjustel siiski Saksamaale messile sõita ja küsis, kas ma ehk tahaksin ise minna. Mul oligi olnud kahju, et ma aitan midagi korraldada, kid siis kokkuvõttes ei saagi ise osa võtta ning keegi otseselt ei seletanud, miks, kuigi küsiti, kas olen huvitatud ja vastasin jaatavalt. Ise oletasin, et asi on kohtade vähesuses, kuid nüüd tuli ml langetada tõsine viimase hetke otsus, mis tähendas, et käisin keset päeva kiiruga kods asju pakkimas ning samal õhtul lendasin nädalaks välismaale, lükates kõik planeeritud asjad edasi. Ma ei kahetse minemist, kuid mul on kahju, et ei saanud seetõttu lahkunud inimesega, kes oli kõige lähem asi mu vanaisale, hüvasti jätta.
Reis ise oli päris tore. Sain rohkem mitmeid kliente tundma ning veetsin hästi aega kolleegide seltsis. See tunduski olevat rohkem lõbu kui töö, kuna mul seal erilisi kohustusi ei olnud. Aitasin mõned korrad midagi tõlkida ning üht-teist korraldada ning tutvusin maailma suurima põllumajandusmessiga, mille kõrval tundub meie kohalik mess nagu nalja tegemine. Jõudsime kahe päevaga vaevu hallidele kiirtiiru peale teha.
Uni jäi igal ööl vaid umbes pooleteisttunniseks, sest päevad algasid ülivarakult ning siis me kõik vist magasime bussis vahelduva eduga. Käisin ka elus esimest korda Hollandis, kuid magasin sellest enamuse maha.
Reisi käigus lasid kõik end lõdvaks ning õhtud ja osaliselt ka päevad veedeti parajas joobes, kuid keegi ei pingutanud üle ega muutunud ebameeldivaks ja meil oli lihtsalt üheskoos tore. Naerma ajas aga näiteks see, et lennukis sai eestlaste seltskonnaga kogu alkohol otsa enne, kui isegi igaüks klaasi oleks saanud. Mõni õhtu aga ma ei tahtnudki juua. Oli hoopis hull mahlaisu. Olles aga pidevalt hoopis teise põlvkonna meeste tähelepanu keskpunktiks, sest ülejäänud üksikud kaasas olnud naised olid eisil koos kaaslastega või muldvanad või lihtsalt pugesid esimesel võimalusel tuttu, koheldi mind justkui printsessi. Mehed võistlesid, et mulle oma istekohta pakkuda või mu klaasi kaas täita. Ühel õhtul siis tegingi õigile palju nalja, kui tahtsin mahla ja nemad ei tahtnud sellega leppida. Ütlesin siis lõpuks, et mul on juba täiesti ükskõik, mis nad veel mahla sisse panevad, kuni ma apelsini mahla saan juua. Ärge saage valesti aru, mulle ei meeldi tegelikult meelste kulul elada, kuid kiiruga ei olnud ma tulnud selle pealegi, et Saksamaa võiks olla Eestist vähem tsiviliseeritud koht, kus keegi inglisekeelest au ei saa ning kusagil kaardiga maksta ei saa. Niisiis sõltusingi otseselt meestest, kes olid targemad olnud ning raha enne välja võtnud, sest ühtegi automaati ka kusagil ei paistnud.
Ühel õhtul sai veel nalja. Kõik istusid juba hotelli baaris, kui mina seltskonnaga liitusin. Oli tahtnud kõigepealt dušši all käia ning nüüd siis jalutasingi, täiesti ilma meigita ning juuksehari käes, tagasi seltskonda. Kuna laua ümber enam ruumi ei olnud, istusni teiste selja taha aknalauale ja seal oli väga mugav. Mehed aga vist ei olnud selle korraldusega rahul. Küll püüti mulle oma kohta loovutada ning toodi toole juurde, kuid lõpuks lihtsalt korraldati istumine ümber nii, et mina ka ringi sisse ulatuksin ikka. Samas tähendas see, et tekkisid osaliselt justkui read ja mehed siis naersidki, et kes saab minu suhtes esiea koha ning kes on halvemas seisus. See oli tõeliselt naljakas, kuid siin edasi anda on asja üsna võimatu. Üks klient lasusa üritas end paremale positsioonile vingerdada tulles mu juukseid kammima, justkui teda huvitaks, kuidas see õieti käib, kuid teised nägid ta läbi.
Viimane õhtu lõppes tequilaringidega ning ühe kunagise kolleegi palvetega soola mu rinnalt lakkuda. Loomulikult ma ei lasknud sel sündida. Ma ei olnud kaugeltki nii purjus. Aga sain jälle üllatuda meeste osas. Sama inimene kutsus mind järgmisel hommikul appi oma väikestele lastele kingitusi ostma. Huvitav, et ta ei näinud, et midagi nagu valesti oleks. Vähemalt mul ei ole midagi häbeneda ja mul vist ainsana ei olnud ka hommikul paha olla. Vähemalt mitte alkoholi pärast.
Rääkisime isiklikumat juttu ka paari kolleegiga, kellest üks üritas mind veenda koos mõne sõbrannaga temaga kolmekat proovima. Samuti seletas mulle, et kunagi ei tohi midagi üles tunnistada ning, et koju läheb ta alati tagasi, sest tahab selle inimesega koos siiski elada. Siis veel, et vähemalt teoorias on ta nõus, et naine samamoodi ringi laseb nagu ta ise. Seda ta isegi ei varja, kuigi tegi selgeks, et see ei tohi tema naise kõrvu siiski jõuda. Ja ma siin üritan mehi ümber mõtestada.
Üks mees ajas mind veel segadusse. Ta ei olnud minuga päevi ühtegi sõna vahetanud, kuid selgus, et siiski väga palju minu tegemisi jälginud ning terve viimase õhtu rääkis ta midagi Maria fenomenist ning selle uskumatusest. Täna tema sõnade uskumatu ja masendav ülekasutusele, olen ma nüüd nende osas ülitundlik ning jäi lõpuni segaseks, kas tal tekkis nüüd ahvivaimustus minust või pigem vastupidi. Väidetavalt pidi see seletamatu fenomeni teema siiski kompliment olema.
Seiklusi oli ka. Näiteks läks meie buss katki ning juht kutsus kõiki ülesse lükkama. Mis muidugi ei aidanud. Teinekord aga ei ilmunud see lihtsalt välja. Ei olnud võimalik ka kedagi kätte saada ning päast aeti jama, et buss oli meid oodanud, kuigi see oli lausvale. Samuti üritati mõningaid mehi kolmekesi kahe inimese voodisse panna.
Mis veel? Meie uhke messiboks ei avaldanud mulle peaaegu üldse muljet, kuigi lootsin üht-teist koduse uue messi korraldamiseks kõrva taha panna. Aga ma nüüd vähemalt tean, mida see endast kujutab ning järgmine kord ehk ei igatsegi nii väga võimalust kaasa minna.
