Hulk elu esimesi

Seekordne jõulupuhkus algas omapäraselt. Sundisin kolleegi pidama tema juba tükk aega tagasi antud lubadust - mind jääauku ujuma viia.

Niisiis ajasin välja tema ja ühe teise kolleegi ning võtsin kaasa Laura, kes otsiski midagi põnevat paha tuju leevendamiseks. Mulle aga kulus ära üks tore samasooline kaaslane asjade tasakaalustamiseks. SÕitsime reede õhtul teise Eesti otsa kolleegi suvilasse, kus hakkasime sauna kütma. Oli üsna koomiline istuda laval kinnaste ja salliga ning juua glögi, mis seal siiski päris maha ei jahtunud. Ja rääkida saunas naistejuttu. Lõpuks läks aga nii palavaks, et olime sunnitud ukse avama ning veidi jahutama. Mehed millegipärast ei rõõmustanud:D Maja ise aga jäigi nii külmaks, et jalgadega tuppa toodud lumi selle mitme seal veedetud tunni jooksul ära ei sulanud. Ma ei olegi kunagi varem teadlikult miinustemperatuuriga toas olnud.

Siis tuli järjest palju esimesi. Jalutasin esimest korda üle jäätunud jõe. Tegin esimest korda keset jõge lumeinglit. Raiusin kirvega esmakordselt jäässe auku. Käisingi tervelt kaks korda seal sees ning korra lihtsalt paljalt lumes püherdamas. Kusjuures see polnud üldse nii hull, kui ma kartsin. Saunahigisena oli vesi täiesti mõnus. Vaid jalad, mis maaga kokku puutusid, hakkasid kiiresti külmetama. Teisel korral aga läksin veidi külmema nahaga õue ja siis tõmbusid jalad veidi krampi. Lumes oli ka tore, aga see kraapis veidi nahka.

Toreda õhtu järel suundusime välja puhkama Laura korporatsioonihoonesse, kus vist tavaliselt selline asi lubatud ei ole, aga me saime eriloa. Päris põnev oli. Jäime üsna ruttu magama ning hommikul lahkusime peaaegu kohe, kui olin jõudnud käia külma dušši all ärritusest puhisemas, sest Laura oli jõudnud sooja veega üks-null teha.

Seekordsed jõulud olid aga üldse väga erilised, nii et stay tuned.

Vahel on põhjust kiita

Seda ei juhtu küll tihti, kuid käesoleval nädalal teeksin pika pai Lux Ekspressi klienditeenindajatele.

Nimelt komistasin hiljuti nende üliheale talvekampaaniale. Olin nagunii mõelnud bussireisi broneerimisele - sellest pidi saama jõulukingitus emale ning võimalus meile koos aega veeta. Võiks öelda, et see pakkumine jäi ette täpselt õigel ajal ning just seetõttu ostsin Lux Ekspressilt piletid Warsavisse. Saab olema üpris jõhker sõit, kuid loodetavasti tore reis.

Piletite broneerimiseks pidin end läbi närima üsna keerulisest süsteemist, mis oma numbriterohkusega tahtis silme eest kirjuks ajada. Osaliselt ajaski. Mina aga ajasin muudkui näpuga järge ja alustasin ka korra otsast, kuni olin kindel, et kõik on nii, nagu peab. Maksin ka raha ära ning sain terve portsu e-maile koos piletikoopiatega oma postkasti. Kõik tundus väga hea ning soovitasin ka paljudele teistele seda kampaaniat.

Nüüd aga, ligi kaks nädalat hiljem, avastas ka mu ema oma inboxist need piletid, mida tema eest varjata olin püüdnud ja hakkas mulle küsimusi esitama, et kas me sõidamegi ainult edasi-tagasi või kuidas nii ruttu käidud saame. Olin kindel, et ta vaatas lihtsalt mõnda kuupäeva valesti, sest mina olin neljapäevase reisi koostanud, mis jätaks kaks päeva ka meie mõlema jaoks täiesti uue linnaga tutvumiseks. Aga mu mailil oli ju 10 erinevat piletit, mis kajastasid nii meie jaoks olulisi aegu kui ka näiteks ebaolulisi bussi algpunktist väljumise aegu. Ei olnud just raske segadusse sattuda.

Siiski võtsin uuesti lahti mailil olevad piletid ning alles hakkas paanika tekkima. Oligi viga! Kuidas sündis - ei saagi vist teada. Ema muudkui pommitas küsimustega, millele olin tegelikult juba vastanud ja ajas mind rohkem närvi. Olin kohe ka bussifirmasse helistanud, kuid saanud ühelt kerge keeletõrkega teenindajalt täiesti ükskõikse vastuse, mille kohaselt oli see kõik vaid minu mure ning minu kanda.

Lugesin aina rohkem peenes kirjas olevat juttu ning aina tõsinesin. Olin lootust kaotamas, sest kampaania oli just lõppenud ning piletitevahetus ähvardas kasvatada reisi hinna kahekordseks, samas ei oleks ka reisi tühitamisel vist täisraha tagasi saanud. Siiski tundus mulle, et süsteem, mis laseb broneerida round trip'i, millega ei jõua füüsiliselt kohale enne, kui peaks juba tagasiteele asuma, ei ole ka päris normaalne ning võikime vastutust jama eest vähemalt jagada. Eriti, kuna andsin endast parima, et teha korralik bronn, mitte ei klõpsinud nuppe üle jala ja samuti, kuna ma ei ole enam algaja reisija ning olen saanud hakkama hoopis keerulisemate broneerimissüsteemidega, siis tundus totter alla jääda mingile bussifirma süsteemile.

Niisiis kirjutasin Lux Eksspressile pika kirja oma mure kohta, olles valmis võitlema oma õiguste eest, ükskõik sii, palju neid mulle jäetakse. Tarbijakaitsesse ei usu ma ka enam pärast suviseid pettumusi, nii et väga midagi ei lootnud.

Jõudsin veel paarile kolleegile rääkida oma totrast situatsioonist, kui ema helistas, elevil häälel. Nimelt olid tema mailboxi potsatanud uued õigete kuupäevadega piletid. Tundus veidi uskumatu, kuid meile tuldigi ilma igasuguse draamata vastu. Oli ju tegu nii totra juhtumiga, kust mõlemal poolel oleks üht-teist õppida ja samas ei olnud neil arvatavati midagi sellest vastutulekut kaotada - pigem võita, sest nüüd kindlasti reisin nendega ka tulevikus ning võin ära unustada kõik senised seiklused elle ettevõttega. Inimlik suhtumine määrab ju nii palju.

Niisiis, suur-suur aitäh ja kui seda siin loeb keegi, kes on just kahevahel, millise reisipakkuja teenuseid kasutada, siis mina annan küll oma hääle Luxile ja seda vähemalt ühe väga vastutuleliku teenindaja omamise tõttu.

Samuti, kui keegi veel tunneb, et talle tehakse liiga, siis ärgu andku kohe alla. Ka mitte esimese eitava vastuse saamise järel. Sest järgmine vastus võib olla "jah".

Kaks kontserti, kaklus ja kehtetu kaart

Olen taas kirjutamist edasi lükanud, kuni kirjutatava vau-effekt kaduma hakkab, aga paneks siiski mõned märgid maha. 

Eelmisel reedel ennetööpäeva lõppu sain kõne Katsult, mis kõik mu nädalavahetuse plaanid ümber tegi. Nimelt kutsus ta mind kaasa ühele kirikukontserdile, kuhu oli kutse saanud. Tegu oli selgelt piiritletud sihtgrupi üritusega, kus meist kumbki tegelikult olema poleks pidanud, aga käisime, nägime ja nautisime. Vahepeal oli selgunud, et meile pakutakse veel ühtesid pileteid samaks õhtuks - Panoraami Haddaway kontserdile. Polnud põhjust keelduda, nii et lõpuks jõudsime sinnagi. Vahepeal aga veetsime veidi aega minu juures, sest ma pidin end korda tegema ning siis linnas ühes Patrickus tema vanade töökaaslastega ning lõpuks siis leidsime end Panoraami ukse tagant megajärjekorrast. Meid ei lastud tükk aega sisse sellest hoolimata, et piletid meid juba seal ees ootasid. Uksel oli tõeliselt tropp turvamees, kes lasi sisse ainult oma maitse järgi tegelasi ning muudkui lükkas meid "kogemata" mööda rindu eemale. Yeah, right.

Lõpuks saime siiski sisse, vaatasime, kuidas 45-minutiline ainult vanadest lugudest koosnev show justkui lindilt maha mängiti. Laulsid nad küll otse ja väga hästi, aga jäi täpselt selline mulje, et nad teevad seda harjumusest automaatselt ja mingit huvi ise enam ammu asja vastu ei tunne. Nii enne kui pärast esinejaid mängis klubis sama plaat samas järjekorras ning veetsime järgmise 45 minutit oodates garderoobijärjekorras, mille lõppu jõudes selgus, et ühel tüübil meie seltskonnast oli sall kuhugi ära kaotatud. Ta oli nii kuri ja purjus, et haaras klubi ukse tagant kaasa mingi pooliku lahtise kohvilikööri ning jõigi selle kõigi hoiatuste kiuste ära. Juba vaadata oli vastik.

Otsustasime tagasi vanalinna minna. Esimene peatus oli teele jääva hotelli tualett, kus üks meie seltskonnas viibinud neiu ei vaevunud isegi luba küsima selle kasutamiseks, vaid lasi neil vaid kinnitada oma eelteadmisi selle asukohast. Neil oli vist ka hämming nii suur, et suutsid vaid noogutada. 

Järgmine peatus oli üks katusekorruse vesipiibutuba, kus me värvilisi kokteile jõime. Olime teel kohtunud veel ühe toreda tüübiga ja ta oli meiega kaasa tulnud. Alles palju hiljem sain teada, et ta siiski oli meist ühe hea sõber:D

See koht aga pandi varst kinni, mille järel tahtsime minna mingisse Bailasse, kus oli erapidu. Pettunult eemale vantsides kohtasime aga tänaval Takut, kellega sai pilti teha ja mus teha poroloonistele põskedele. Edasi jõudsime Shootersisse, kus jõime ära mingi siiani unidentified shoti ning eelviimane peatus oli vana hea Nimeta, kus me seekord tantsime ei jõudnudki. Sain paremini tuttavaks meie seltksonna kõige värskema liikmega, kes osutus täiesti ägedaks inimeseks ja kuulutas mu üheks huvitavamaks, kellega ta kunagi tutvunud on. Siis aga tekkis täpselt mu seljataga korralik eestlane vs venelane baarikaklus, mis mu taas mudiugi kaineks lõi. Õnneks lahtus see varsti ning siis tõi see uus sõber mulle uue joogi. Olin palunud midagi apelsinimahlaga, kuid kuna talle pakuti vaid viina ja ta selle välja praakis, siis sai mahlakoksist hoopis Baileys, mida ma tavaliselt ei seedi eriti, kuid mis rohke jääga täitsa talutav oli. Lõpuks aga visati meid sealt ka välja. võite ise arvata, mis kell juba oli.

Uus sõber tutvustas meile siis aga mingit uut hommikusöögikohta, mille peremees polnud üldsegi suu peale kukkunud. Mil läks kaua aega, et midagi välja valida ja kui ma siis küsisin suhkruga kefiiri, sest täpselt selline isu oli, siis küsis ta, kui paha mul olla on. Ei olnud üldse.

Ööle pani punkti aga see, kui Katsu, kelle käes meie mõlema asjad olid, pangakaardi lukku lasi. Arutasime pikalt, kuidas see järsku juhtuda sai, kuni selgus, et ta ei teadnud mitte enda vaid MINU koodi, mistõttu just MINU kaart järgmised paar päeva suletud oli. Naersime pisarateni, kuigi tal oli marupiinlik ja meil oli nii tore, et me ei jõudnud kaugeltki esimesele trollile.

Kui ma siis aga õhtul taas ärkasin, sain kohe aru, et midagi on väga valesti. Minu seljaga. Püstisaamine oli nii raske ja valus ning samas nälg murdis, kodu oli aga tühi. Pluss, kas ma mainisin, et püstisaamine oli megavalus? Helistasin Aivarile, aga ta oli ära. Siis Annikale, kes pakkus, et tuleb mu juurest läbi, läheme ostame süüa ja siis vaatame filmi Santsi pool. Valisin selle variandi üle näljasurma ja mul kulus kogu kümme minutit või rohkem, et sikutada jalga esimesed püksid ning saapad. Ära ma neid enam ise ei saanud.

Terve ülejäänud õhtu oli iga liigutus korraliku üllatusväärtusega. Mõnikord polnud eriti midagi häda. Siis ei saanud ma taas voodist kuidagi püsti ning kõndisin ainult tugede najal ja kõveralt. Kui siis aga Sants ütles, et tal on valus vaadata mind piinlemas, ma murdusin. Silmad läksid märjaks ning võitlesin endaga ikka kaua, et taastuda, sest asi, mida ma ei talu sitas olukorras, on kellegi teise haletsus. Viimaks tellisin takso, millel palusin end võimalikult ukse lähedale viia, sest kartsin paaniliselt libisemist. Olin nii sassis, et püüdsin valest paraadnast sisse murda. Mul ei ole kunagi selg nii valutanud, nagu sel ööl ja ka järgmisel päeval käis ema voodirežiimil last põetamas. Oli huvitavalt ebameeldiv näha, kuidas voodist väljumiseks tuleb võtta hoogu, tõugata end kätega kogu jõust lahti ning siis jõuda need põlvedele toetada, et end lõpuni sirgu lükata - mis iga kord ei õnnestunud. Õnneks paari päevaga läks mööda, kuid ehmatus on pikaks ajaks ja siiani ei tea, miks sellise jamaga ärkasin.