Tahtsin teile rääkida veel mõnest kummalisest-huvitavast-varem ununenud Poola reisi seigast. Te ei tea, kui mitu korda saime end välja vihastada sel lihtsalt põhjusel, et meil ei võimaldatud teenuse eest tasuda. Olgu siis jutt avalikest tualettidest, mille sissepääsu kontrollisid enamasti masinad ja kuhu tuli sisestada õige summa väärtuses münte. Ei taha tegelikult Poolale liiga teha. Hiljem, kui olime end korduvalt kergelt alandanud kohalike ees, et vahetada WC-st üsna kaugel asuvast kohalikus keeles suhtlevast vahetusmasinast saadud mündid veel väiksemate vastu kohalikega tehinguid tehes ja sealjuures tihti võõrastele meestele seletades, et ilge pissihäda on, selgus, et siiski see masin annab raha tagasi. Aga mitte samas majas asuv teine masin, mis pakkide hoiustamise eest raha tahab ja üldse ei hoiata "jootraha" kasseerimise eest.
Lätis oli normaalsem. Bussijaamas võttis tädi vastu ka eurosente hädalistelt. Kuid kuivõrd normaalseks saab pidada nö Baltikumi pealinna peamises bussijaamas asuvat stagnaaegset ühis-WC'd, kus voolab külm vesi ning paberivajadust tuleb õigesti prognoosida juba kassatädi leti juures. Jumal hoidku ootamatu number kahe eest!
Kõige suurem komöödia oli aga hoopis Vilniuse bussijaam, kus WC-d piirab maast laeni paksudest risttorudest koosnev loomaaia värav. Päriselt ka. Minge piiluge, loomaaias on peasissepääsu kõrval samasugune monstrum. Ju siis on neil piisaval arvul kordi jäänud hädalistelt, kes üle piirde hüppavad, kas lõikamata vms. Aga see ei ole normaalne. Millisel transiitreisijal on kohalikke sente? Ja kuidas reageerida kui infoletid raha ei vaheta ning saadavad su hoopis jaamas paiknevasse pangaesindusse? Ja kui leiadki tolle üles ning avastad, et nad vahetavad sulle raha küll WC-sse minemiseks teatud teenustasu eest, kuid nemad sente vastu ei võta. Mis siis teha, kui pole parasjagu taskus paberraha? Õnneks emal siiski oli natuke. Kuid pakun, et nii suuremad hädalised, haiged inimesed kui lapsed oleksid selle tralli peale ammu püksi teinud. Täiesti ebanormaalne olukord.
Poolas polnud probleeme aga mitte ainult WC-dega vaid ka ühistranspordiga. Metroojaamad on varustatud uhkete piletiautomaatidega, mis paluvad valida piletiliigi ja siis täpsustada, mis tsoonide jaoks seda vajad. Infot tsoonide kohta aga me selle kahe päeva jooksul ei leidnudki - ei jaamadest, ei bussipeatustest, ei turistivoldikutest. Kui küünitasin võimalikult kaugele teisele poole piirdeid, sain teada, mis on meie valitud metroosuuna lõpppeatus vähemalt, aga pileteid ju ikka osta ei osanud. Õnneks töötas seal kusagil peidetumas kohas ka mingi ajaleheputka, mille umbkeelne müüja meile siiski kohanime kuuldes mingid piletikesed väljastas. Selgus, et kolme kvartali jagu edasiliikumiseks tuleb läbida kolm peatust ja jõuda selles ainsa metrooliiniga linnas tõesti mõlemad tsoonid läbida. Kas mainisin, et me ei väljunudki tegelikult kesklinnast?
Kahjuks aga selgus sihtpunktis, et olime siiski jõudnud liiga kaugele ja mõistlikum on sõita bussiga tagasi enam-vähem meie hotelli juurde, kus me juba käinud olime. Bussiga aga olime sunnitud jänest sõitma, sest jälle oli seal masin nende kuradi tsoonidega ja väljas sildid, et bussijuht müüb pileteid vaid äärmisel juhul ja täpse raha eest siis, KUI masin ei tööta. Nii me siis seisime seal nõutult. EI julgenud enam võõraid tülitada ka, sest nagunii olime seda juba kõvasti teinud metroojaamast õiges suunas väljumiseks ja õigele bussile jõudmiseks. Kaardi abil ei olnud seal enam võimalik orienteeruda. Ja nüüd võin öelda, et olen Poolas jänest sõitnud. Ka kolm peatust.
Muidu aga... alates eilsest söön siin rõõmsalt katkurohtu - uskuge või mitte. Rääkimata siis kõigist peenetest suguhaigustest ja muust sellisest, mille vastu see ka lisaks minu probleemile aitama peaks. Polegi varem ühelgi tabletikarbil nii huvitavat infolehte näinud. Ja kui ma nüüd neeru- või maksapuudulikkuse kätte sattuma peaksin, siis te teate, miks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar