Ehk teine päev Milanos, mis algas küll üliuniselt - meie võõrustajagi pakkus, et magagu me lõunani ja ta teeks ka pärastlõunal töölt poppi, et saaksime kõik mingi privaatbasseini juurde päikest võtma minna.
Mulle siiski see plaan päris hästi ei sobinud, sest ma ei tahtnud taaskord Milanost lahkuda täielikult ilma linna ennast nägemata. Naguke üllatas isegi see hosti nägemus, et nii ongi okei. Nagu oleks aega maa ja ilm ja vabalt võiks esimesed päevad ainult lebotada. Küllap võibki nii ka, aga mul oli mõttes vähemalt mõned teatud objektid ära näha oma silmaga. Host arvas, et me ühe päevaga nagunii rohkem kui 2-3 asja näha ei jõua. Me hindasime end osavamaks.
Niisiis vedasime end ikka voodist välja ja leppisime kokku, et kohtume hiljem, kui ta töölt ära saab. Saatsime Ukraina tüdruku ära ning alustasime oma avastusretke Duomoga - see on Milano peakatedraal/kirik? Peas aga ajasin seda segamini Rooma Pantheoniga ning muudkui otsisime auku selle laes. Ehitus ise aga oli... hämmastav on vähe öeldud. Olin vist ainus korralik turist, kes pidas kinni keelust seal mitte pilte teha, aga see-eest nägime ise ja antud emotsioon vist niipea ei tuhmu, kuigi Itaalia on puupüsti täis kauneid usuehitisi. Doumo külastamist julgen küll kõigile soovitada - ükskõik, kui võikesed ajaloo või arhidektuuri sõbrad te siis ka ei oleks. See võtab suu lahti kõigil.
Järgmisena seadsime sammud La Scala maailmakuulsa ooperiteatri poole. Aga teate lolle? Lollid tegid ikka oma poolteist tiiru ümber koha, kus kaardil teatri nimi oli, seda üles leidmata. Kuni selgus, et kõige loogilisemana tunduv maja naaberkvartalis teatri väljakul oligi teater. Ja suurt silti selle küljes ei olnudki. Oli palju väikseid, aga need olime kõik tähelepanuta jätnud. Ja alles pärast märkasime, et ka kaardil on üks väike nooleke, mis viitab rajatise õigele asukohale. Igatahes see ei avaldanud üldse muljet, kuigi kiusatus oli proovida neid reklaamitud odavaid pileteid õhtuks püüda. Seekord siiski ajapuuduses loobusime, aga kunagi tahaks ära proovida ikka.
Kolmas sihtpunkt oli üks kindlus, mida meie hostki kindlalt soovitas. Selle taustalugu ma enam ei mäleta ja minu jaoks ei tundunud ka koht ise kuigi eriline. See oli lihtsalt tihedalt asustatud tüütute tegelastega, kes kutsusid üles Aafrikat armastama ja üritasid mingeid käepaelu for luck - for free - meile pähe määrida. Mina olin midagi sellest lugenud ja teadsin eemale hoida. Aivarit pidin aga esimesel korral täiesti eemale tõmbama. Edasi õppis ta ise ära vingerdama. Aga asja tagamõtet me ei saanudki teada.
Seejärel ootas ees asi, mida ise põnevusega ootasime - Da Vinci teadusemuuseum. Milano sildistamise ja meie loogika kombinatsioonis läks taas aega enne, kui õigest nurgast asjale läheneda oskasime, sest sissepääs oli suure tänava poolsest uksest ikka väga kaugel kõrvaltänaval. Aga mulle täitsa meeldis seal. Sai igasuguseid vanu asju ise näppida ja lastele oli palju huvitavaid tegevusi loodud. Kõige parem osa oli aga ühel ümmargusel diivanil vedelemine, kus sai lae all mingit itaaliakeelset filmi vaadata. Viimasest ei oleks saanud meil olla rohkem suva, aga puhkus kulus väga ära. Arvan, et veetsime seal umbes 2 tundi enne, kui päris ära väsisime, aga me ei jõudnud kaugeltki igale poole. Tõsisemale tehnikahuvilisele jätkuks seal vaatamist-proovimist vist lausa mitmeks päevaks. Me aga tahtsime veel mujale ka jõuda. Seega käisime paaris must-see basiilikas, kuigi neist saime küll kiiresti sellise üledoosi, et ei jõudnud enam kõike seda ilu hoomata ega hinnata. See aga ei takistanud meid (eelkõige mind) aina uusi vallutamast.
Peaaegu oleks käimata jäänud Milano kõige kihvtimas kohas - monumentide surnuaias - mille ülesleidmisega meil ka aega läks, aga see on raudselt üks reisi eredamaid mälestusi. Ma ei oskagi seda ilu hetkel millegagi võrrelda ja õnneks mul on palju-paaaaaaaaaaaaaaalju pilte sellest nüüd. See surnuaed on täis igasuguseid hauaskulptuure ja eraldi perekondade hauakambreid. Need kombinatsioonis ideaalse ilmaga lõid sellise atmosfääri, et ma ei tahtnudki sealt enam ära tulla. See on koht, kus võiks vabalt kohtingutel käia ja isegi pulmi pidada. Ei midagi sünget ega kurba, kui okastraadistatud Jeesuse kujukestega hauakivid välja arvata. Meeletult ilus ja võimas ja äge ja taaskord - me ei jõudnud üldse kogu ala läbi käia. Ahvivaimustus tekkis.
Nüüd oli jäänud vaid üks koht, kus kindlasti veel ära käia tahtsin - väidetavalt üleni inimluudega dekoreeritud basiilika. Arvake, kas me leidsime õige asja kohe üles? Ei! Käisime ära kõrvalasuvas kirikus ja natuke hakkas juba paanika tekkima, sest kell oli armutu ja kartsime, et kirik sulgeb enne uksed, kui meie sinna jõuame. Esimesel käigul tundus see täiesti igava asutusena. Aga alles hiljem selgus, et meil oli natuke valeinfo ja see natuke õudne osa paikneb täiesti eraldi ruumis, kus tõesti olidki justkui puud riita laotud erinevad sääreluud ja pealuud ja kes teab, mis luud veel. Oli omapärane ja väärt käik. Sinna vist ei satu kaugeltki kõik turistid.
Kuna seejärel tekkis meil ootamatult natuke tühja aega, siis proovisime ära ka kohalikud eriti vanakoolilikud puitustega trammid. Ja siis kõige modernsemad trammid. Vahepealsed Tallinna omade sarnased jätsime südametunnsituse piinadeta vahele, aga lihtsalt oli lõbus sõita suvalises suunas peatuse jagu või kaks ning siis tagasi jalutada. Pidime ju ootama ära oma hosti, aga siis oli jälle very India/Italy? situatsioon, kus selgus, et ta ikka ei tule ja me tulgu parem kodust läbi. Tema hilisem selgitus oli, et ta pidi juuksuris käima ja kuna tahtis meid mingisse heasse pitsakohta viia, mis oli kesklinnast ühe peatuse jagu tema kodule lähemal, siis ei olnud tal mõtet sinnani tulla. Get this? Aga meil oli mõtet sõita tagasi kümmekond peatust JA jalutada oma kilomeetri jagu päev otsa väsitatud jalgadel tema juurde, et siis peaaegu kogu sama tee tagasi minna. Oh well... ma ei viitsinud isegi draamat teha. Naerma ajas see hetkel mõõdukas koguses aga nii tuttav hullumaja.
Õhtu oli üldse kummaline. Lausa sinna piirini, et pidin end tõesti tagasi hoidma, et mitte meie hostile näkku prahvatada, et what's your problem? Terve pitsasöömise aja ta muudkui võttis mu kallal. Näägutas, et ma ei tea Indiast midagi. Okei, võrreldes kohalikuga mitte jah. Aga ta oli kuidagi naljakalt kaitsepositsioonil. Kõige kummalisem oli see, kui ta üritas mind sundida pitsat kiiresti alla kugistama, sest kohalikud tegevat nii. Mina sõin oma normaaltempoga ja ma tean veel tunduvalt aeglasemalt sööjaid. Aga Itaalia kui toidukultuuri poolest kuulus riik ja kugistamine tundusid kudagi naljaka paarina. Ja ma siis ignoreerisin ta nõudmisi selles osas. Vahepeal ta vist tegi oma meelest nalja, et nüüd ma mõtlen, et ta on seda või teist (halba). Ma ei viitsinud tol hetkel isegi ümber lükkama hakata ta väiteid. Keep smilingu hoidmine oli piisavalt raske, aga ma ei tahtnud vastu ööd võõras linnas meie võõrustajaga tülli ka minna. Lihtsalt ei saanud hästi aru, miks ta käitus täiesti erinevalt eelmisest õhtust, kui ta oli liigagi sõbralik.
Pärast pitsat tegime veel paar katset Aivarit ka meiega suhtlema meelitada. Ei õnnestunud. Ei heaga ega halvemaga (selgitustega, kui kummaline see näib või mida meie vastutulelik host arvata võib). Ja siis suundusime koju, kus A läks taas kohe magama ja mina oleksin ka pidanud minema, aga jäime veel vestlema ja nüüd ta tundus jälle igati normaalne. Ja nii meie vähesed unetunnid kulusidki. Rääkisin välja väga isiklikke parasjagu muret tekitavaid asju. Paar korda hakkasid ka pisarad selle võõra ees voolama, kuigi ma ei tahtnud üldse. Tema aga kutsus ise üles rääkima. Aga siis ühel hetkel lõi ta mul jalad alt ära provotseerides mind ilmselt eesmärgiga vastu võtma mõningaid karme, aga mulle endale kahjulikke otsuseid. Aga ta läks minu jaoks liiga kaugele ja ma vihastasin päriselt ja jalutasin ära. Aga ta tuli järgi. Ja kallistas mind pikalt. Kuni ma maha rahunesin. Ja siis lükkus jälle magamaminek edasi. Mingil hetkel lubasin ta tungival nõudmisel endale siiski ayurveedilist massaaži natuke teha, kuni mul imelik algas. Ei tea, kas asi oli mu enda ülemõtlemises, aga ma ei lasknud tal lõpuni teha, kuigi ta kinnitas, et see pole midagi seksuaalset, vaid lihtsalt hobi ja ta praktiseerib tihti oma külalistel nagu ka oma lähedaste peal.
Kell hakkas saama neli ja me mõlemad hakkasime diivanile ära vajuma. AInult selleks, et kohe saaks heliseda mu äratuskell, mis andis märku, et on aeg asjad pakkida ja lennulike minna. Seekordne Milano seiklus oli otsa saanud.
Kokkuvõttes tulin Milanost ära positiivsete emotsioonidega ja sooviga sinna millalgi naasta. Muidugi kutsus mind ka meie host tagasi - anytime he's home. Ja oleme ka nüüd edasi suhelnud nagu vanad sõbrad. Kes teab? Ehk saavadki meist kunagi päriselt just need?
