Elektriravi ja pepumassaaž ehk mida sünnipäevaks kinkida

Mulle kingiti seekord just nimelt kaks ülaltoodud kogemust. Ei saa öelda, et kahetseks, aga parasjagu piinlik oli küll. Proovisin mõlemad sel nädalal siis ära. Mehed loevad edasi ainult oma vastutusel.

Kõigepealt oli kosmeetikuaeg, mille vautšer rääkis näohooldusest ja näo- ning dekolteemassaažist. Ma ei olnud miljon aastat üldse kosmeetiku juures käinud ja ta tundus telefonis aega kokku leppides nii tore, et ootasin üsna suure õhinaga. Aga sinna saamine oli üsna keeruliseks muudetud. Pidin enne õige koha üles leidmist kringliks külmuma, kuid see selleks...

Ligi pooleteise tunni jooksul ladus ta mulle näkku lugematu arvu emulsioone ja maske ja kreeme. Mitte, et ma seda ja nende häid lõhnu nautinud ei oleks. Tore ju, kui keegi teine sind silub ja patsutab ning seekord ei tehtud mulle peaaegu üldse haiget ka. Kuid ühel hetkel võttis ta välja mingi kummalise asja. Mulle avaneva nurga alt meenutas see kõige enam vanakooli keeduspiraali, kuigi tema kutsus seda klaaskolbiks. Igatahes hakkas ta sellega mulle kergeid elektrišokke jagama. Kui ta liikus parasjagu rohkem spetsgeeliga kaetud aladel, siis oli niisama mõnus hõõrumine. Vähem maskeeritud nahal aga sai korralikke surakaid tunda. See pidi sadat pidi kasulik olema. Ma veel ei tea, aga kannatasin ära, läksin õhtul koju kreemivalangu all, nagu õlivanni kukkunud kassipoeg ja hommikuks igatahes oli ähvardav ja valulik punn küps pigistamiseks ning põletik oligi kadunud. Kusjuures ta kutsus mind tagasi tasuta kordussessioonideks, kui peaksin seda lähiajal vajama. Ma ei oska öelda, kas ma võiksin seda vajada. Kuidas keegi üldse oskab ise hinnata, kas ta elektriravi vajaks!?

Teine osa kingitusest oli massaaž. Nagu korralik eestlane ikka, tormasin reedel tuhat nelja töölt ära, et jõuda lõõgastavasse massaaži ehk siis viisin enne oma stressitaseme lakke. Miks ma seda alati teen? Ei tea... Millegipärast ei olnud ma üldse arvestanud võimalusega, et mind võiks ees oodata meesmassöör, aga nii oli. Pigem kartsin, et satun mingisse vene urkasse, mis ainult vatšeritega suudabki kliente enda juurde meelitada ja me ei saa üldse üksteisest aru. Selline mulje vähemalt telefonis tekkis. Ja mind koheldi aja kokkuleppimisel veidi nagu idiooti, kes ei saanud ise aru, milliste nelja liigi vahel võin valida, kui kodulehel oli välja toodud kuus. Silly me. Aga nüüd ma siis läksingi aroomimassaaži.

Mees ehmatas mind natuke ära. Olen küll ka varem meesterahva juurde sattunud, aga tol korral oli mul aega vahetult enne dušši all käia ning ei olnud ka see aeg kuus. Nagu praegu. Salong ise oli väga maitseka välimusega ning massöör viisakas hiiresabaga meesterahvas, kes vabandas, et ei räägi eriti eesti keelt ning lasi mul valida vene ja inglise vahel. Huvitav, mille ma küll võisin valida:D Siis jättis ta mind ruumi üksi lahti riietuma, nagu ma seda ette kujutasingi ja mitte nagu eelmisel aastal, kui mind saadeti sirmi taga ja massaažilaua taga ootas juba mees. Mina aga olin kimbatuses, et kas ma peangi sirmi tagant paljalt välja patseerima või. Et kui palju paljastust on massööri puhul okei.

Aga jah... sel reedel siis lahtiriietudes üritasin paaniliselt peita vihjeid päevadele ning palvetasin, et Murphy oleks inimene ja seekord midagi lekkinud ei oleks, nagu vahel ikka juhtub. Õnneks ta oli. Ma sain veel mööda põrandat veidi käpuli ringi roomata, sest mu uhiuus sammulugeja oli taskust kes teab kuhu lennanud ja ma tahtsin seda tagasi. Ja siis sain lõpuks siruli. Varsti naases viisakalt koputades ka Saša, kes esimese asjana tõmbas mu püksikud nii madalale, kui üldse sai. Rohkem, kui ma massaažis harjunud olen. Aga tundus, et ta teab, mida ta teeb. Ta oli mult küsinud mõningaid küsimusi terviseprobleemide kohta ja lubas kombineerida aroomimassaaži klassikalisega, sest mu ülad on alati pinges. 

Edasi algas puhas mõnu. Ta raksutas mu selgroogu paika ning kuigi ma alaselja osas olen alati hirmul, sest enamasti tundub mulle, et väike nõks veel ja see läheb pooleks, siis kõik on hetkel superhästi. Massaaž temaga ol itõeline nauding ning ta ise tundus ka väga tore.

Aga siis sai ta seljaga valmis ning asjad läksid eriti imelikuks. Piret on mulle selgeks teinud, et pepumassaaž on täiesti omaette liik ja väga oluline, sest sinna kogunevad piged või muu selline bullšhit. Igatahes tema surub iga kord läbi rätiku mingeid mu pepu punkte ja see on sigavalus. Sašal aga, kes on muideks Pireti koolivend, oli hoopis teine tehnika. Ühel hetkel kooris ta kiire ja ootamatu liigutusega terve mu ühe kanni paljaks ja hakkas seda igat pidi mudima. Ma muidugi tõmbasin alguses ehmatusest täiesti pingesse, sest halloo. Ma ei ole kindlasti kõige suurem konservatiiv, aga see oli juba vägagi private zone. Ja mis veel hullem... ma ei usu, et ta ei olnud selleks hetkeks aru saanud, et mul on päevad. Ma tõsiselt loodan sellele, et kuna oli lõpufaas, siis ei näinud ta midagi eriti rõvedat. Aga samas ma ei kujuta ette hästi, kui hea vaade talle võis selle nurga alt mu kannikaid lahti mudides avaneda. Mis üldse veel varjule jäi. Ma ikka mõtlesin, et kui asi veel intiimsemaks läheb, siis palun tal mõne teise kehaosa mudimiseks leida, aga siis tuli juba kordusprotsess teise kanniga ja mu väärikusest polnud enam nagunii midagi järel, nii et vahet ei olnud. Kui  see võõras tore mees nii väga tahtis mu peput mudida, siis kes olin mina seda keelamaks. Sõbrad, kellele olen oma kogemusest juba rääkinud, pakkusid, et võib-olla talle ka lihtsalt meeldis mu pepu, aga ma tahaks siiski loota, et see siiski oli õige asi.

Järgmisena võttis ta ette mu jalad, millegi massöörid peaaegu kunagi minu puhul ei jõua. Ja siis mulle meenus - õigemini ei meenunud - millal ma viimati raseerida viitsisin. No krt küll! Nagu mu käed poleks piinlikkusest juba piisavalt higistanud. Ja siis jõudis ta jalalabadeni. Ja ma püüdsin meenutada, mis seisukorras need olla võisid. Õnneks on suvi läbi ja jalad olid üsna viisakad. Ja eriline ahv ma ka ei ole, aga ikka tundus veidi piinlik, et keegi peab mu karvaseid jalgu lähedalt nägema ja igati mudima.

Siis tuli minu üllatuseks aeg ümber pöörata. Ja selles kohas käitus ta nagu tõeline proff ja härrasmees, hoides kõrgel üleval enda ja minu vahel suurt rätikut, mille tagant ta poleks kuidagi saanud näha midagi ebasündsat. Kuigi noh. Mul oli juba selline trummi ja pulkade koht. Et mida enam häbeneda. Aga ta mattis mu ilusti taas rätikute alla ning tegeles veel kätega, mille valulikkus ka teda üllatas ja ta soovitas mul igaks juhuks arsti juurde minna. Närviarsti. Ma veel ei jookse, aga who knows. Tõenäoliselt olen lihtsalt hellik, aga käed on tegelt ka sigavalusad.  Ja siis tehti mulle veel elus esimest korda kõhumassaaži, mis seisnes kahe käega minutiks mu kõhule surumises. Ahjaa... aroomiosa seisnes vist selles, et ta määris mind mingi peaaegu lõhnatu J&J beebiõliga. Ma ei hakanud küsima ka, kas ta unustas ära või mis, sest tegelikult oli ju niigi väga hea. Kui need eelnevad piinlikud osad välja arvata.

Sulasin sealt massaaži lõppedes süldina minema ning jõin Saša käsul isegi kaks liitrit vedelikku ära lähitundidel. Kui keegi oskab mulle lähemalt selgitada pepumassaaži ja selle, mis on okei, kohta, siis kuulan-loen huviga.