Suvi. Sõbrad. Seiklused

See suvi... oli omamoodi. See sõna vast kirjeldabki möödunut kõige paremini. Tahtsin ära proovida võimalikult palju. Panna ennast proovile. Ka enda kannatust. Näha, kas unetundide ja omaette aja arvelt tulevad uued kogemused on seda väärt. Ja arvan, et olid.

Proovisin sel suvel võõrustada võimalikult palju erinevaid inimesi. Lisaks Sandrale, kes kolmeks kuuks seekord lausa sisse kolis. Ja see ei olnud lihtne. Väitel, et on tore, kui külalised tulevad ja veel toredam, kui taas ära lähevad, on tõepõhi all. Mis ei tähenda, et ma midagi kahetseks. Aga püüan kõik algusest lõpuni jutiga kirja panna.

Kõige esimene oli Dharmesh - juba vana tuttav Mumbaist, kes sel aastal päriselt Eestisse jõudes, muutes muidugi uuesti ja uuesti plaane, kuni juba kurjaks sain, sest need ei paistnud üldse arvesse võtvat minu enda graafikut. Ja samas kuulus paketi juurde hale jutt, kuidas ta võiks ka hotellis olla, aga tahaks ikka nii väga minu juures olla sel ajal. Ja kui tundus, et see ei ole võimalik, siis anti üsna käskival toonil mulle ülesanne leida mõni sõber, kes teda võõrustaks. Siis ma vihastasin. Aga erinevalt Sandrast, keda samuti külastada sooviti, ei räägitud mulle lugu sellest, et ta ei saa endale hotelle lubada. See ei oleks hästi kokku ka läinud teiste lugudega sellest, kuidas ta armastab nö "little people" esindajaid üllatada kallite kingitustega ja kuidas kõik teda ikka jumaldavad ja kuidas ka mina võiksin võtta osa tema teemantiärist. Igatahes, lõpuks oli ta siin kuus mulle väga ebamugavat päeva, sest ta suudab alalõpmata teha midagi sellist, mis sunnib mind enda kodus pikas dressis magama - midagi, mida ma ka kontvõõraid võõrustades tegema ei vaevu. Asja kergendas vaid olu, et pidin tema külastuse keskel paar päeva ise tööreisil olema. It wasn't all bad, aga vastikusevõdinad on need, mis nüüd, neli kuud hiljemgi veel, selgelt meeles on. Vähemalt tunnen nüüd, et minu auvõlg tema ees on kuhjaga tasutud. Tema aga üritas nuruda välja küllakutset ka järgmiseks aastaks. Ma arvan, et mul on siis tohutukiire. Millal iganes see ka ei ole.

Järgmiseks külalistepaariks olid itaallased Manuel ja Anita, kes olid tutvunud hoopis Šotimaal, kus poiss siiani elab. Ka Sandra oli selleks ajaks sisse kolinud ja paar nendega veedetud päeva olid vast ühed naljakamad meie selle suve võõrustamistest. Ja nauditav oli ka see, kuidas itaalia kokast noormees mulle minu köögis itaalia pastat valmistas. Minu firmapasta, mida aga värisedes ühel teisel õhtul pasta kuningriig esindajatele serveerisin, pälvib seni nende komplimente. Oh my! Mina ja kokkamine. Pure luck, I guess.

Varsti pärast itaallasi, võõrustasin lühidalt Arek/Ericut Taanist, kes on tegelikult poolakas ja juhtus olema samuti meeletult äge inimene. Ma olin küll kirunud end enne, et nii kiirel ajal nõustusin teda võõrustama, aga see ööpäev, mille koos veetsime, hajutas mu kahtlused ning noormees ise õpetas mind mu kodulinna paremini tundma. Lisaks ise tõeliselt Elviselik härrasmees olemisele. Taas väga positiivne kogemus.

Oli ka üks õhtu, mille veetsin kahe erineva egiptlase seltsis. Üks neist oli CS aktivist Hisham Londonist, kes vedas mind üle aastate CS meetingule. Teine, kes oli täiesti algaja CSar, kultuuritegelane Aleksandriast, kelle nime ma kahjuks enam meenutadagi ei suuda. Ja kellega veetsime küll koos ok õhtu, aga rohkem üksteisest kuulnud ei ole.

Umbes samasse perioodi mahtus ka hispaanlane Miguel, kellega niisama mõned korrad kohtusime. Ma ei ole kunagi kohanud turisti, kes rohkem viriseks selle maa üle, mida parasjagu väisab. Mitte miski ei olnud küllalt hea. Peale minu, of course. Mina olin lausa nii hea, et avastasin ta ühel hetkel pargis endale õlamassaaži tegemas, millesse põimiti ootamatult õlamusid. Selles kohas tõmbasin pidurit, sest asi läks juba liiga imelikuks. Ka pidasime maha vaidluse, kus mind süüdistati silmakirjalikkuses, sest ma ei pea CSi seksiotsimiseks, kuigi ei vaidle ka, et kindlasti osa just seda otsib ja leiab. Tema vist on omajagu leidnud ka. Miguel ütles, et kirjutab iseloomustusi vaid neile, kes talle tõeliselt muljet avaldavad ja tegelikult on kohtunud palju enamate CSaritega, kui tema profiili põhjal arvatagi võiks. Ei teeninud ka mina oma püüdlikkuses tema viha Eesti ja meie paksude ja baltikumi koledaimate naiste vastu suunatud viha leevendamisekatsetes kirjalikku arvustust ära. Kusjuures irooniline oli, et ta ise kirus CSi kasutajaid, kes ei vaevu uutele kohtadele ja inimestele võimalust andma. Ma ei ole ammu ühtegi nii ebameeldivat CSi kasutajat kohanud.

Miguelile järgnes kreeklane Nikos, kellele neljaks ööks peavarju pakkusin. Ta oli sel suvel ka ainuke, kes tuli väikese kingitusega. Sandrale ei meeldinud ta ometi algusest peale ja Sandra ei varja oma põlgust kuigi hästi. See oli ka üsna kummaline kogemus. Ma andsin endast parima, et see sujuvamaks muuta. Käisime koos väljas, kokkasime jne. Ja ometi tundsin end taas kodus ebamugavalt, kahetsedes, miks ma olin võtnud ühe mitte erilisi emotsioone tekitanud päringuga mehe oma koju. Aga samas oli tegu inimesega, kes oli juba teinud maailmale ühe tiiru peale ja nüüd teistpidi tegemas. Tundus ju huvitav. Reaalsus aga oli see, et maailmaränduriga oli meil nii tugev keelebarjäär, et pidin kõike neli korda ütlema ning siis mõne aja pärast taas avastama, et ta polnud ikka mind mõistnud. Kui aga oli tema kord rääkida, siis ma sain kõigest aru ja ei teinud ta ka väga vigu. Hakkasin juba oma rääkimisoskuses kahtlema. Ta ei olnud halb inimene ja ma ei saa teda milleski süüdistada. Lihtsalt tüüp, kellega ei tekkinud mingitki sidet ja keda ma ei mäleta kordagi naeratamas või millestki kirglikult rääkimas. Oli vaid pidev arvamismäng, mis talle võiks meeldida. Kuigi ta oli samuti härrasmees, kes ei lubanud mul maksta millegi eest ega poekotte kanda.

Järgmisena mäletan ühte õhtut, kui olin töölt üsna väsinuna koju jõudnud ja leidsin taas eest mitu-mitu CS kirja ja kutset kokku saada. Vastasin kahele sama õhtu päringule ja mõlemad võtsidki ühendust. Ülikiiresti formuleeruski plaan linna peale minna ja ligi 20 minuti pärast saimegi kokku meie kolm ja lisaks Laura, kes sama kiiresti plaani haaratud sai. Saime tuttavaks sakslasest Johannese ja rumeenlasest Cataliniga - mõlemad väga toredad inimesed. Hiljem pidi meiega ühinema ka Catalini hea sõber Marcus, samuti Saksamaalt. Jalutasime ja jutustasime nagu vanad sõbrad, külastasime Patarei vanglat ja hiljem sai sellest kolmapäeva õhtust üks absurdselt hullumeelne öö. Laura oli vahepeal jalga lasknud. Alles jäime Johannes, mina, meiega liitunud Marcus ja Catalin ning vahepeal ka üks iiri tüdruk, keda Johannes veidi teadis. Me jõime nii palju shote, tegime Labori pikal laual moeshowd, jooksime baarist baari ja minu plaanist vara magama minna saigi vara(hommikul) magama minemine, et siis varsti tööle suunduda ning ühtlasi samal päeval magistrivestlusel ära käia. Ma tean, et ma olen hull ja sain sellest ise ka siis kohe aru, aga see oli üks unustamatult tore öö. Tulevatel päevadel kohtusin veel nendega ning vahepeal oli minu juurde maandunud Nepaali päritolu Singapurlane Nikhil. Ühtlasi olin üle elanud meie firma suvepäevad ning hull nädal lõppes minu elu esimese Patarei vangla peoga nende tüüpide seltsis. Nädala märksõnadena võin veel välja tuua everyone wanting a piece of me, mina seletamas, et ma ei ole valmis mingiks suhteks, trummar ööbimas minu toas, meeletu kirg järgnevalt vanglamüüride vahel, salajane öö hostelitoas ja selle suve kivichill Stromkal. Võib-olla kuangi kirjutan pikemalt ka, sest see kõik on tegelikult oluline.

Nikhilist sai ka koheselt hea sõber. Ta on täiesti segane ja suurepärane. Sandra lemmikkülaline ja S tegelikult oli pahane mu peale, et olin lubanud teda üldse võõrustada, sest pidin ise esimesel ööl ära olema suvepäevadel. Aga tüüp võlus ta ära. Ja hiljem ka mõned meie sõbrannad. Ja jälle sai veedetud üks esmaspäeva öö voodi asemel baarides. Häid mälestusi ei riku ei ootamatu elektrikuväljakutse ega puudulik uni. Ta on nii minu inimene ja ma ei jõua oodata, millal me kohtume taas.

Vahepeal pidasin võõrustamisest veidi pausi, sest Annika ja Veiko pulmad sõid ära kogu mu vaba aja. Ometi õnnestus mul lühidalt kohtuda ühe toreda itaallasega Triestest. Ta nimi on Corredo ja ta on tõeliselt armas inimene. Mis siis, et meil on korralik vanusevahe. See pole mulle kunagi võõrustamisel lugenud.

Kohtusime ka Kanada nooruki Danieliga, kes rääkis terve õhtu ainult mingist soome neiust, kellega ta uskus oelvat vastastikuse armastuse leidnud olevat. Olime küll kaastundlikud, kuid tüüp, kes jäi ligi tunni hiljaks ja siis vaidles selle üle vabandamise asemel ning ei tundnud mingit huvi Eesti vastu justkui oleks see olnud vaid kohustuslik samm tema suuremate plaanide teel, ei teeninud ära erilisi positiivseid tundeid.

Järgmisena vedasin mööda linna ringi ameerika kreeklastest Dmitrit ja Kyrit, kes pidid algselt ka minu pool ööbima, kuid kuna lubasin end märkamatult folgile, siis olin sunnitud ammu antud hostimislubaduse tühistama, vabandama ja nad Laura juurde sokutama. Siis aga jäin ma korralikult haigeks ning pidin taas oma plaane muutma. Ühel õhtul, kui olime Aivariga lihtsalt linna peale läinud - ma ei suutnudki veel midagi eriti teha, ka mitte kõvema häälega rääkida, palus Laura mind kaasa õhtust sööma ja nendega tegelema. Ja käisime koos Bastioni aeda avastamas. Vahemärkusena, et see on tõeliselt ilus koht, aga seal on kohutav teenindus ja söök - kui üldse jõuab, siis väga pika aja pärast ja külmalt. Virgutasin end üles nii palju, et neile ka natuke linna näidata ja ühtlasi parimaid baare. Jäin samuti ööseks Laura juurde ja veetsin toreda paariga pea terve järgmise päeva. Käisime koos esimest korda ka Bastioni käikudes. Aga teate, mis on kummaline? Dmitri, kellega olime kuid varem suhelnud ja kes tundus tõeliselt tore, ei olnud mulle üldse enam kirjutanud pärast seda, kui pidin tühistama oma võõrustamise viisakalt. Ei mingit it's ok'd ega ka aitähi, et leidsin neile asemele võõrustaja. Ja kuigi nad pärast tänasid mind linna tutvustamise eest, siis ei vaevutud mulle isegi iseloomustust taas kirjutama. Inimesed on vahel nii kummalised.

Ka nädal hiljem tegelesin ühe Laura külalisega, kelle olin ise sinna suunanud, aga taaskord plaanid muutusid ja kuna Laural oli üsna kiire, siis võtsime Markuse Saksamaalt Sandraga suuresti oma kätesse. Laura nägi temas hooletut poissi, kes jätab oma musta pesu vedelema. Meie nägime üsna toredat noormeest, kellest kohe-kohe saamas arst nagu kummalisel kombel veel mitmest meie selle suve külalisest. Veetsime koos Aivari, Sandra ja Markusega taas ühe väga laheda peoöö.

Ja siis maandusid minu juures õed Claudia ja Julia - ka Saksamaalt. Ma polnudki varem ainult tüdrukuid võõrustanud ja oli ka veidi teistsugune kogemus. Mitte halb. Aga kuidagi tsiviliseeritum. Käisime rannas ja linnas ja kohtusime veel paljude CSarite ning turistidega, kellest osa oli nende ja osa minu kontaktid. Ühine õhtu kujunes selliseks, kus meie seltskonnas oli mina, lühiajaliselt ka Sandra, need kaks saksa neiut, Markus, Daniel Brasiiliast, kaks Taiwani tüdrukut, kellega nii Markus kui Daniel olid varem kokku põrganud, kaks briti venda, kellega saksa õed olid tutvunud siia reisides, eesti tudrukust ja Venezuela poisist koosnev Eestis elav paar, keda Daniel tundis ja... äkki isegi keegi veel. Naersime selles väga rahvusvahelises ja üle keskmiselt haritud seltskonnas, et meil on peaaegu kõik mandrid esindatud. Ma ei jõua ära oodata, millal ükskord Markus mulle selle õhtu pilte saadab.

Sellest järgmisel õhtul oli meie seltskonnas toimunud väikeseid variatsioone. Ikka mina ja kolm sakslast, lisaks Laura ja kaks erinevat vene neiut - Olga ja... appi, ma ei mäleta, aga tean, et ta oli Peterburist.... Olles veetnud pea terve päeva ainult tüdrukute keskis oli see rikastatus hea vaheldus. Sattusime kogemata Regina Spektori kontserdile, mis pani suurepärasele nädalavahetusele imelise punkti.

Õdedele järgnes peaaegu kohe minu elu teine portugaallane Pedro, kes õpib Rootsis. Kuna eelmine kogemus portugaallasega oli nii ebameeldiv, siis osaliselt just seetõttu olin aastaid portugaallastest eemale hoidnud. Temaga oli taas väga lõbus. Käisime tema ja Sandraga oma lemmikpaikades ja õhtust söömas, ajades sundimatult lolli juttu ning teenides ära terve hulga meie uue külalise üllatunud ilmeid. Aga tundub, et ta jäi väga rahule ja jättis enne lahkumist mulle väga südamliku kirja/kaardi, kus kutsus mind heas mõttes hulluks.

Juba järgmisel ööl sadas sisse meile aga veel kirjum seltskond. Kaks ägedat poissi, kelle vahel me Sandraga valida ei suutnud ja niisiis aktsepteerisime mõlemaid. Ülihea mulje jätnud Alexit Barcelonast ja Jaapanis pikalt elanud poolakat Pete'i. Lisaks neile olin lubanud oma maja taga telkida kolmel tüübil Belgiast, kes tundusid olevat väga toredad. Sandra oli jalga lasknud ja seega olin omapead viie mehega, üritades süüa teha, neid bussijaamast ära tuua jne. Õnneks seltskond klappis omavahel väga hästi ja seega oli väga tore kõik koos Patareivile, mu teisele vanglapeole minna. Sain taas hüpata jalutushoovi roostes terasvarbadest katusel, mis tundus seekord palju hirmsam, aga adrenaliin ei lasknud mul ikka seda võimalust kasutamata jätta. Belglased hoidsid rohkem omaette ja kaifisid sealset müramuusikat. Meie kolm nautisime ka vangla rannas öösel paljajalu tantsimist, aga kuna see oli tunduvalt vähem meie tüüpi pidu, siis lahkusime varem. Belglased tulid ära alles varahommikul ja mul ei olnud südant neid vihmakahtlases öös enam telki püsitama sundida, mistõttu sai sellest ööst hullumaja ma kodus, kus kolm inimest laiutas suurtel pindadel elutoas ja kolm viimast keris end magama köögi vaibaga kaetud põrandale. See oli sürreaalne kogemus. Aga vast kõik jäid ikka rahule. Kuigi polnud enam astumisruumigi. Järgmise öö veetsime Bermuudas pidutsedes ja Tallinna parimat proovides ning siis läksid nad kõik vaid paaritunniste vahedega ära, jättes meile Sandra ja Lauraga, kes teisel ööl samuti ühes olid, kustumatud mälestused. Meie vastutulelikkus andis meile juurde taas mitu suurepärast sõpra üle maailma.

Arvasin, et ma rohkem enam ei jaksa võõrustada sel suvel. Kuni sain kirja Nikhili parimalt sõbralt, Donaldilt, kes oli koos oma tüdruksõbra Carisaga samuti Eestit vallutamas ja tahtsid kangesti kokku saada. Mul oli meeletult kiire seoses meie uue MTÜ ettevalmistustega ja plaanisin minna vaid tunniks, kuid nad olid nii toredad. Tunnist sai mitu ja siis minu ehkupeale ja pigem naljaga esitatud kutse tulla ka remonti tegema, võtsid nad rõõmuga vastu, esitades lisatingimuse, et pean nendega hiljem kas või natukeseks linna peale minema. Ma ei tahtnud juua, olles hiljuti üle elanud oma elu esimese ja kohutava pohmaka, aga andsin alla ja nõustusin. Ja nii läkski. Välja arvatud see osa, et ühest joogist sai pool ööd ja üsna kohutav järgmine päev tööl. Kahjuks me rohkem ei kohtunud, kuid ehk varsti jälle. Leidsin taas oma inimesed.

Saigi vist kõik selleks korraks. Ma enam detailsemalt ei jaksa ja keegi vist lugeda ka ei viitsiks. Seiklused tuleb vist veel eraldi.