Kondibukettide päev

Viimane päev Roomas möödus üsna rahulikult. Otsisime üles Bernini elevandi kujuga väljaku, millest olime suutnud vist iga nurga all mööda jalutada varem ning olin alates Rooma jõudmisest - või tegelikult juba veelgi varem lennuki peal - sügelenud ühe erilise koha üle, mis pidi olema kui inimluudest kunstiteos - crypta de capuccini oli vist selle hauakambri nimi. Kusjuures ei teadnud sellest ei kohalikud ega Wikitravel. Teadis vaid mingi väike brošüürike meie lennuki peal ja ma tahtsin tolle kindlasti ära näha. See sai võimalikuks aga alles viimasel päeval.

Aega läks, aga üles leidsime ja võin täiesti kindlalt öelda, et see ongi Rooma tipp. See jättis sügavama mulje kui Colosseum või miski muu. Te ei kujuta ette enne, kui olete seda ise näinud ja ma ei saa ka hästi seda tutvustada, sest jälgisin reeglit, et seal ei tohi fotosid teha. Aga ilmsegelt on see suurepärane näide sellest, kuidas sitast saia teha. Tõenäoliselt on sinna koondatud umbes 3700 massimõrva ohvri maised säilmed. Täpselt ei teatagi, kes need kunstiks kokku pani sajandeid tagasi, aga see on kindlasti väärt üle vaatamist. Ei ole hirmus ka koos lastega külastamiseks, ma usun. See asub Barberini metroopeatuse vahetus läheduses Basilica de Capuccinis - võin jälle veidi nimedega eksida, aga vast leiate soovi korral.

Viimasel päeval jõudsime ka lõpuks jõeäärsesse maalilisse Trastvere rajooni ning sõime seal mingi kolmekäigulise tourist lunch'i, mida Stefano oli soovitanud. Mulle eriti ei maitsenud, aga tore oli ikka välikohvikus karahvinist valget veini juua ja ilusat ilma nautida. Edasi suundusime päris jõe kandale ja lihtsalt lebotasime, jalad üle piirmüüri ääre, kuni oli aeg korjata ära oma rongijaamas terve varanduse eest hoiule antud asjad ning suunduda Fabio poole viimast ööd veetma.

See oli ka huvitav õhtu. Fabio on nagu tulekera. Ta suutis iga paari minuti tagant käia välja uue idee, mida nüüd teha. Ning tegi mulle vastuvaidlemist mitte kannataval toonil selgeks, et tahab näha, kuidas ma süüa teen. Ma küll protesteerisin, sest planeeritud mereannipasta kõlas küll väga hästi aga ma polnud eluski midagi krevettidest erilisemat ise valmistanud ja nüüd anti mulle kätte mingi segu väga erinevatest mereelukatest ning peremees jättis mu neid segama, minnes ise rahuliku südamega dušši alla. Aga sain hakkama. Ajasin teda veel närvi oma kiirema viisiga meloni puhastamiseks, mis vist ei läinud kokku tema ema õpetustega, aga polnud hullu. Jõime veel mahlaga maskeeritud grappat ning varsti oligi uneaeg. Uinusime, et siis vaid mõne tunni pärast taas ärgata. Meie sõbralik võõrustaja ärkas koos meiega kella nelja paiku, et meid lennujaama ära viia ja see oli nii armas. Ma ei saa ikka veel temast väga hästi aru, kuid ta oli tõeliselt tore. Mulle vist meeldivad itaallased. Isegi kogu nende temperamendi ja tuulepäisuse juures. 

Lendasime siis varahommikul kurvalt Itaaliast Norrasse. Mitte, et me poleks Norrat oodanud, kuid kahju oli lahkuda. Norras ootas meid aga hall ilm ja vihm ning meeletult kallis transfeerbuss, mille hind oli vahepeal veel tõusta jõudnud. Seega läksid peaaegu kõik meie vahetatud NOKid bussireisi peale. Järgmine kord rööviti meid päise päeva ajal Burger Kingis. Viisteist eurot eine eest on ju röövimine!? Aga lennujaamas ka ööpäeva passida ei tahtnud.

Siis teatas meie väga head inglise keelt india aktsendiga rääkiv tore bussijuht, et meil ei ole lootustki ühtul kella viie ja hommikul kella nelja vahel tagasi lennujaama saada ja võime veeta need pimedad tunnid hoopis bussijaamas. Oh well. Mõtlesime, et pole ju vahet, kus pingil me tukume. Olime nüüdseks päris väsinud. 

Marssisime siis mööda linna ringi turistiinfot otsides, mis oli rongijaama lähedalt ära kolinud. Õnneks oli vähemalt vihm järele jäänud. Käisime ära city hall'is, kus antakse üle Nobeli preemiaid ja Vigelandi skulptuuripargis - taaskord võin nimedega eksida. Issand, kui kaua sellest juba möödas on. Tagasitulles magasime kungingalossi hoovi tiigi ääres päikese käes. Ise ka imestasime, et uhketes vormides valvurid seal päevitada lubasid, aga me olime tõesti väsinud ja vaja oli üle elada veel üks pikk päev linnas, kus kannatas kõikjale jalutada. Pärast vaatasime üle veel mingi vana kindluse ja kuna masendavalt vihmasest päevast oli saanud meeletult palav, siis sõime veel varanduse hinnaga jäätist ning lebotasime taas nende arhitektuuriauhindu pälvinud liustikku meenutava ooperimaja katusel, kuni õues läks külmaks ja suundusime siis bussijaama, kus meid mõne aja pärast edasi liikuma sunniti - viimasesse öösel lahti olevasse sektsiooni ning magada ei lubatud kellelgi. Ärge küsige, miks. Aga kohe, kui horisontaali vajusid, tuli keegi ja ajas su üles. Nii et ma ei üritanudki enam magada. Mitte enne, kui taas transfeerbussi peale saime. Peaaegu kõik transfeerid magasin lihtsalt maha. Nagu ka esimese päeva pärast kodus varahommikul maandumist. Arvan nüüd, et Oslo kaudu lendamine oli viga, aga muud Norrat tahaks küll kunagi taas oma ilus näha. Selline reisikokkuvõte siis.