Mida me küll tegime?
Mul on raske meenutada. Tuli!
Selleks hommikuks olid pilved lahtunud. Mitte ainult õues, vaid ka hinges. Olime kokku leppinud, et kohtume taas Stefanoga ja käime ära tema lemmiklinnaosas - maalilises Trastveres - aga nagu ikka Indias phui! Itaalias, plans change. Tema oli juba ammu mingi seltskonnaga linnas ja pool päeva läks katsetele uuesti kokku leppida kohtumisaega ja kohta. No ei õnnestunud üksteisel sabast kinni saada.
Me tahtsime ikka Colosseumis ning Rooma Foorumis ära käia ja see meil ka õnnestus. Nüüd ta igaks juhuks tegi minust pilte kohe palju - iga nurga alt ja kohati lausa oma algatusel. Kuulas isegi konstruktiivset kriitikat, aga ma pakun ikka, et temast on palju ilusamad pildid kui minust. Päike paistis ja tuju oli hea. Kondasime keset linna veel mägedes tükk aega, enne kui suutsime sissepääsu Rooma Foorumisse leida. Lihtsalt jalutasime sellest esimesel katsel mööda kuidagi, aga viimaks sinna jõudes, ootas ees vapustav vaatepilt ning meil kulus kopsude ajaloohõngu täis ahmimisele tunduvalt rohkem aega, kui olime ise ennustanud.
Käisime ära ka Piazza Venezial selles suures uhkes valges majas, kus paikneb tänapäeval mingi muuseum. Palun ärge küsige, mis see päriselt oli. Aga ta oli ilus. Nagu seal kõrval mäe otsas asuv kirikki. Sinna saamiseks tuli läbida tohutu trepp ning jäime sinna istuma ja teisi järele ootama - Stefanot ja tema ameeriklastest külalisi siis, kelleks oli üks äärmiselt tore keskealine paar, kes on sama kaua koos olnud, kui mina üldse elanud. Üheskoos õnnestus meil tunnistajaks olla muinasjutulise pulma algusele. Kuidas imekaunis pruut ja tema isa sammhaaval sellest meeletust trepist üles läksid ning peigmees seal tipus kiriku ukse ees kallimat ootas. Mul on selline fotoseeria, mis teeb iga veel pulmadest unistava, aga ka juba selle etapi läbinud naissoo esindaja kadedaks.
Rääkisime veel veidi juttu seal ning juba jättis Stefano meiega lõplikult hüvasti. Meie neli suundusime aga süüa otsima - mul oli tappev nälg ja see läks mulle kalliks maksma. Sain sittade lihapallide ja rasvakartulite osaliseks. Kusjuures hingehinnaga ja käsuga leida mõni teine koht söömiseks, sest väidetavalt olin need veel odavalt peatänavalt saanud, kuna arvasin algul, et võtan nad kaasa ja lauas söömine oleks veelgi kallim olnud. Mina aga polevat selle luksuse eest maksnud. Oh well. Loll turist. Aga nälg, va loom, ei lubanud kauem oodata.
Käisime üheskoos Hispaania treppe vaatamas, mida igal pool väga kiidetakse. Olime sealt ka varem korra läbi jooksnud, kuid polnud aega lõpunigi ronida. Minu jaoks see aga midagi erilist ei olnud. Käisime veel ühel ilusal väljakul ning kell polnud vist kuusgi, kui teine paar otsustas hotelli naasta. Nad ilmselgelt ei olnud samamoodi nagu mina pähe võtnud kõike ära näha. Me aga jalutasime veel mingeid kaardil välja toodud usuhooneid otsima. Muidugi me neid ei leidnudki, aga koperdasime kogemata hoopis tagasi mu lemmikväljakule ja seega sai me viimseks päevaks planeeritud shoppamine tehtud. Lasin endale oma soovi kohaselt tänavakunstnikul Colosseumist spreivärvidega pildi teha ja pildistasin ise terve protsessi üles, kuidas ta mu kunstiteose korduvalt leekidesse süütas enne, kui selle omale sain. See ei tulnud küll nii ilus välja, kui mõned ta varasemad ja sai hiljem kõigest hoolimata pakkimise käigus veidi viga, aga kodus ta nüüd on ja ootab kohta. Siis ei saanud me aga pidama ja sain omale ühe kena võlts Guessi koti välja kaubeldud. Paar päeva varem ostes oleksin samasuguse "originaali" Prada sildiga saanud. Ma hea meelega oleksin ta üldse ilma sildita võtnud, kuid see ei taha sealt üldse ilusti ära tulla. Ikka koos pealmise kunstnaha kihiga. Koju tuli veel üks kaunis akvarellmaal mu lemmikväljakust, millelt alles kodus avastasin printeripraagi. Jah-jah, neil üks lady maalib neid kodus. Pettust avastades olin vihane küll, aga pilt on ikka meeletult ilus. Kusjuures Aivar ei jäänud mulle absoluutselt alla kunsti kokkuostmises - minu üllatuseks.
Õnnelikult oma viimased eurod ära kulutanud, otsustasime siiski korra veel Trevile pimedas pilgu peale heita. Võimlesime igati, et endast seal üle rahvamasside ilusa taustaga fotosid teha ja siis pakkus üks kaameraga mees enda abi. Ja tegi meist miljon pilti. Käskis mul veel Aivarile musi teha. Ning siis pakkus, et võib meist oma kaameraga ka pilti teha. Alles siis nägin, et tal on see ameerikapärane, kust kohe polariodi välja lasta saab ning et seal on teisigi selliseid ärikaid. Keeldusime viisakalt, ise imestades, et kuidas ta nii rumal on, et enne meile meie oma kaameraga pildid ära teeb. Kas ta tõesti arvab, et me haletsusest või siis meeletust isust end kohe paberilt imetleda ostame veel temalt ka sama teenust, mida just tasuta saime?
Sõime veel kiiruga õhtust ühes kaunis restoranis Trevi lähistel. Kusjuures toit oli hea, kohapeal oli elav muusika ja me ei jäänudki vaeseks. Täitsa üllatav, aga tean seal ühe Rooma sümboli kõrval juba kahte sellist igati toredat söögikohta. Muus osas aga jäid meie kulinaarsed kogemused tagasihoidlikeks.
Jooksime veel, kuidas jaksasime, metroo peale. Et jõuaks meie kohustuslikuks ajaks koju. Igal pool pidutsesid ümberringi vutifännid, sest samal päeval oli toimunud kahe Rooma suurklubi vaheline finaalmäng. Möödusime ühest karaokebaarist, kust kostis nii hea lugu ja ma üldse poleks tahtnud veel kuhugi hotelli naasta, aga lageda taeva alla jäämisega ka viimasel ööl riskida ei tahtnud. Veel vähem nunnadega tüli kiskuda. Ootasime veel meeletult kaua bussi ning tutvusime taaskord hindudega, kes samas hotellis ööbisid. No ei saa ma üle ega ümber. Ning kustusime vist kohe ära. Nagu enamus õhtuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar