Ehk siis päev kaks. Ise ka ei usu, et alles maikuud kirjutan. Aga nii on. Kui te ei viitsi lugeda, siis jätke vahele. See on eelkõige mulle endale.
Teine Rooma päev algas paraja sabistamisega, sest kätte oli jõudnud hirmuäratav ühistranspordi streik ja meil oli pärapõrgust vaja linna saada. Elu oli nagunii ootamatust kallim, nii et taksod ei tulnud kõne alla eriti. Ka mitte selles suurlinnas. Seega tuli meil, nui neljaks, jõuda enne kella üheksat (kaheksat?) hommikul metroo peale. Jõudsimegi... peaaegu. Jäime vist ühe minuti hiljaks, sest tulime oma tarkusest ja hirmust mitu peatust varem bussilt maha, kuigi samas sealsete ummikutega - ei teagi, kas jalutamine oligi aeglasem variant.
Õnneks selgus, et mingid asendusbussid siiski liiguvad - teosammul, sest kõik liikusid mööda maad ju. Seega "juba" tunni pärast olime mõne metroopeatuse kaugusel Vatikani lähistel. Aivar ähvardas korduvalt lihtsalt maha minna, aga ilma minuta vist ei julgenud. Kuigi üks meie kohalikest CS tuttavatest oli soovitanudVatikani muuseumi pühapäeval minna, kui see kõigile tasuta on - kui julgeme - arvasime, et ei saa sellega riskida, sest esmaspäeval pidid vist kõik muuseumid kinni olema ja teisipäeval ootas juba varahommikul tagasilend. Niisiis pigistasime suu kriipsuks ja laksutasime rahakotiraudu.
Kõigepealt aga jalutasime niisama maailmakuulsal Peetruse väljakul ringi. Siis otsustasime, et on vaja ikka katedraalis endas ka ära käia. Oli imeilus päev. Ja me, juhtmed, ei märganud kohe, KUI pikk see ootejärjekord oli. Oleks ju võinud juba varem sappa minna. Sappa, mille puhul ei paistnudki, mitu korda see nagu uss edasi-tagasi keerab enne, kui vähemalt päikese eest katuse alla saame. Selle asemel istusin kusagil trepiäärel ja võtsin vastu töökõnesid, sest ei suutnud vastu panna võimalusele öelda midagi sellist nagu: vabandust, ma ei saa hetkel teid eriti kuidagi aidata, sest istun kontori asemel keset Vatikani Peetruse väljakut. Kui tihti ikka selliseid võimalusi ette tuleb eks!?
Niisiis, me ootasime... Ja ootasime. Ning ootasime veel. Vahel keegi trügis. Teised jälle andsid alla. Jõudsime maad ja ilmad selgeks rääkida omavahel. Aga ma ei saa ikka öelda, et need kaks tundi nagu lennates möödunud oleksid. Aga sportlikust huvist tahtsime näha, kaua läheb. Saime veel kogeda, et tõesti miski pole püha. Ilmselgelt oli mõningatel teistel sabas seisjatel pika ootamise peale pissihäda tulnud, mida siis seal samas katedraali ümbritseva rõngasallee sammaste vahel lahendatud oli. Nagu suvalisel kõrvaltänaval. Kuradi inimsirtsustajad!
Peetruse katedraal oli... imeline on vist vähe öeldud. Hoomamatu ilu. Tegime päris palju fotosid ka, aga ma jätkuvalt ei viitsi fotode siialaadimisele aega raisata. Eriti, kuna ma pole kiire suve jooksul veel isegi neid üle käia jõudnud korralikult, et sodi välja praakida.
Seejärel suundusime palju reklaamitud Vatikani muuseumi poole. Sinna, mille juurde ka Sixtuse kabel kuulub. No ei saanud mööda minna. Teel üritati meile igasugust jama ainult ühe euro eest kaela määrida, aga olime tugevad. Kas te ei tahaks värvitriibulist mini fotokajalga?
Muuseum oli... suurevõitu. Igal pool olid kavalad noolega sildid, mis väitsid, et sealtkaudu saab Sixtuse kabeli juurde. Aga vastassuunas sai ka alati. Päris hea taktika, et sundkorras harida veidi neid, kes muidu kõigest muust mööda läheks. Igalt poolt sai, aga ikka suure ringiga. Me tegime neid ringe üsna vabatahtlikult, avastades meeletult ilusaid Raphaeli töid ja ma ei ole ju üldse mingi kunstiinimene olenemata oma 12 aastast kunstikallakuga keskkoolis. Aga näha pikki-pikki saale, mille laed on täis sadu eraldiseisvaid maale, mis kõik nii kaunid? See ei saa lihtsalt külmaks jätta kedagi, kellel silmad ja mõistus on. Ei kujuta ettegi, kui kaua selliste ruumide valmimine aega võtta võis.
Viimaks jõudsime pärast lugematute skulptuuride ja maalide ning ruumide külastamist ka põhikohta, kus muidugi fotosid teha ei lubatud. Ei tea küll, miks? Kui mujal see igati okei oli. Ma millegipärast arvasin, et see kabel ongi eraldiseisev hoone, aga see oli rohkem üks suur(epärane) tuba, kus keegi koguaeg ssh! tegi, et teised vait püsiksid. Ja see, mis seal sees oli... ma polnud kaugel vihapisaratest, et prille kaasa polnud võtnud. Pimedas ruumiski tundus see kõik imeline. Laest paistvad tegelaskujud justkui sirutanuks end minu poole. Kõik tundus nii kolmedimensiooniline, kuigi mõistus ütles, et see on vaid illusioon. Seal oli nii palju rahvast. Tahtnuks aga üksi keset tuba lamada ja rahulikult lakke vahtida. Ja ma võin vaid ette kujutada, mis kõik mul prillide puudumisel kiirustades nägemata jäi.
Aga teate, mis marru ajas? Muuseumi väljapääs viis meid taas otse Peetruse katedraali ukse ette - way past the line, not that there was any... anymore. I guess we just got really lucky. Milline ajaraisk see kangusest ootamine oli. Ärge teie seda viga tehke. Meid ei hoiatanud keegi. Igatahes märkamatult olime suutnud arvatava paari tunni asemel pea terve päeva Vatikanis veeta ja ometi me linna sisse ei jõudnudki.
Õhtu polnud ka paha. Jalutasime sealt jõe äärde, kus ootasid ees taas maalilised vaated ja huvitavad imeodavad India kõrvarõngad, mille üli taas lõbus tingida oli. Tulingi koju peotäiega. Aga enda kasuks võin öelda, et kinkisin sealt päris mitmed paarid ära.
Viimaks suundusime taas kodu poole. See polnud üldse nii lihtne. Loomulikult me ei mäletanud, milline metroo väljapääs meid õigesse bussipeatusesse viis. Teadsime vaid, et kui me nüüd kohe bussi peale ei jõua, siis hakkab taas streik ja me jääme tänavale. Me ei uskunud, et äärelinnabussid streiki eirata võiksid ja kõik, kellelt suunda küsisime, hakkasid abi asemel esitama hoopis totakaid küsimusi, et miks me sinna kohta minna tahame ja väitma, et seal pole ühtegi hotelli. Mis siis, et teatasime, et olime seal juba korra ööbinud ja asi on urgent. Samas aga ei osanud keegi neist meile öelda, mis suunda bussipeatus jääb, kuigi me teadsime isegi vajalikku tänavat ja olime sama tänava ristis peaaegu. Viimaks nägime vilksamisi meile sobiva numbriga bussi mööda kihutamas ning üritasime teda asjatult taga ajada, aga ta keeras liiga mitu korda ümber nurga. Viimaks andsime alla, käisime ostsime aasta esimese kilo mureleid ja uue pudeli grappat ning vantsisime tagasi bussi algpeatusesse. Otseloomulikul Aivari juhtimisel esialgu ka vales suunas veidi. Aga õnneks ootas seal veel inimesi, kes arvasid, et buss siiski tuleb ka pärast streigi taasalguse aega.
Ja buss tuli. Valvasime nüüd hoolega, et õiges kohas maha mindud saaksime. Ning siis vedasime alko hõlma all sisse nagu mingid teismelised, kes kardavad vanematele vahele jääda. Meie motiiviks oli nunni säästa. Niisiis hängisime kusagil hotelli imeilusas hoovis ühes tagumises nurgas, sõime kirsse ja pigistasime natuke grappat endale sisse. Vastik oli. Kohe väga. Mina suutsin esimese portsu vähemalt alla neelata, aga Aivar kastis sellega lausa muru. Hiljem muidugi selgus, et ega kohalikudki seda eriti joo. Kui siis põhjas ja külmaga mägedes. Kokkuvõttes aga oli närvitsemise kiuste tore päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar