Pulmatrall algusest peale

Kuna ma pole saanud hakkama siia ükshaaval A ja V pulmadega kaasneva üles tähendamisega, siis otsustasin, et panen kõik juhtumid algusest lõpuni korraga kirja.

Viimased kaks kuud on möödunud nii selges pulmalaines, et isegi mu ülemus on juba selle teemaga osaliselt kursis. Mis mul üle jäi, kui tuli selgitada kõiki neid varem ära minemisi jms, mis olid seotud kas lugematute tantsuproovide, tüdrukuteõhtuks või pulmaks endaks ettevalmsitumisega!?

Nimelt ei tahtnud A ja V üksi igavat avavalssi tantsida ja seega võeti appi professionaalne õpetaja, kes looks nende valitud muusikapala peale korraliku kava, mille alguses on laval vaid nemad kaks ja siis liituvad üllatusena ka kõik pruutneitsid ja peiupoisid. Selgus aga, et need asjasse puutuvad noormehed ei ole just kuigi palju tantsuliigutusi varem tegema pidanud ja planeeritud paarist tunnist sai kümmekond - mitu trenni iga nädal. Aga pean neile au andma, et nad üldse selle nalja kaasa tegid. Õppimisvõtted olid muidugi marunaljakad, aga sellest ma siin lähemalt kirjutama ei hakka, kuidas paremat ja vasakut poolt ning antud suundades liikumist meenutati.

Lisaks tantsuproovidele oli mul ja teistel pruutneitsitel ülesanne korraldada Annikale väärikas viimane vallalistepidu ehk tüdrukuteõhtu - seda igaks juhuks juba kaks nädalat enne õiget päeva. Ja oi, kuidas me planeerisime. Ning kui kõvasti pingutasime, et uudishimulikku pruuti teadmatuses hoida. Abiks olid nii tema töökaaslased kui isegi ema ja usun, et tulemus oli vaeva väärt.

Nimelt oli kutset ja lisainfot nõudnud pruudile kätte antud täielikult valeinfot sisaldav kaardike, mis palus tal ühel teatud reede õhtul Balti jaamas ja valges olla. Õhtu varem andsime talle kätte ka sushikraami ülesandega tõestada külalistele kokkamisega, et ta edaspidises elus ka hätta ei jää. Ja siis see vaene pruut küpsetaski poole ööni. Lisaks sittade sõbrannadena esinemisele õnnestus mul veel viimasel hetkel tühistada ära pruudi ja tema ema vaheline kokkulepe soengu tegemiseks, nii et ta võis eelneval õhtul päris õnnetu olla.

Peopäeva hommik aga algas eriti huvitavalt - pruudi auto võtmete kadumisega - milles ka meid süüdistati, kuid seekord me ei saa au endale võtta. Lihtsamaks tegi tema autovaba päev aga asjade korraldamise küll. Reaalsuses läksime teda juba lõuna ajal töölt röövima. Kolleegid organiseerisid asjad nii, et ta vist ei kahtlustanud midagi. Võtsime ta siis kontorist kaasa ja suundusime ühte Tallinna parki, kus pruut sai kätte portsu savi, et voolida sellest korralik meheau. Ning pärast käeharjutamist teine veel. Otseloomulikult pidi ta pärast, kummaski käes suur peenis, jalutama järgmisesse sihtpunkti. Meie seltskond aga kasvas kogu aeg.

Ühe pruutneitsi kodus ootas meid hoopis mujalt tellitud sushi ja vahuvein ning vajalik varustus, et pruut üles lüüa. Minu jaoks tähendas see vist armi käel aastateks, aga pole viga. Kes käskis joogise peaga 210-kraadiste lokitangidega opereerida ah?

Igatahes, tegime Annika ilusaks, küpsetasime ahjus peeniseid kõvemaks, lõpetuseks kinnitasime talle veel pähe 3-meetrise loori ning asusime taas teele. Ees ootas Kopli troll ja tee Paavli kaltsukasse. Pruudile sai see välja reklaamitud kui butiigikülastus. Nalja kui palju. Idee oli teha väike kostüümivahetus ja eks ta prooviski seal üht-teist meelepärast selga, kuid lõpuks tulime sealt tagasi ainult imeilusate pruudikingadega. Nende üle oli tal vist kohe päriselt hea meel.

Kontrasti mõttes ootas kaltsuka ees seekord trolli asemel pikk valge limusiin ning veel sõbrannasid. Vahuveini voolas ojadena ning algas sõit linnast välja patte pesema - Ann pidi kirja panema oma suurimad saladused, mis abikaasa eest varju jäävadki ning need Türisalu pangalt alla kupatama lunastuseks. Proovisime pattudenimekirja, mis algul üldse edenedagi ei tahtnud küll põletada ja küll tükkideks rebituna lendu saata, kuid kumbi ei tulnud hästi välja. Ei ole see pattudest vabanemine sugugi nii lihtne. Eriti suure tuulega. Aga lõbus oli ikka. Seda tõestavad tuhanded fotod.

Järgmine peatus oli Õismäel, kus ülemeelikud neiud pissile jooksid ja üks sõbrannadest taas lahkuma pidi. Veel üks ühine grupipilt nagu kõik teisedki sel õhtul - sai tehtud äärmiselt ebatraditsioonilises kohas - ning siis läksime päriselt Balti jaama. Teel sai ära lõpetatud V-teemaline viktoriin ning Annikat premeeritud korraliku kerarihmaga, mille külge organiseerisin imeilusa Veiko nime graveeringuga ning kivikestega ümbritsetud südamekujulise ripatsi - no et ikka värske abikaasa koerusi ei teeks ning kaduma ei läheks.

Balti jaamas jätkus meie pissiralli, mina täiendasin meie varustust ning tegime pilte uhke vana veduriga. Oli spontaanne ja äärmiselt tore. Edasi sai näha erakordselt ülemeelikuks läinud pruuti, kes Shnelli tiigi kaldal treppe vallutas ja V-ga abiellumise põhjusi selgitas ning oma müügiks mõeldud peenisega miilustas. Taas sai jagatud veidi kingitusi - käterätikud meeleheitel koduperenaisele ning vanale torisejale, mis - nagu arvasingi - läksid otse kümnesse.

Edasi hakkasime mehi varitsema. Pildid ütlevad siinkohal rohkem kui 1000 sõna. Pruut ja tema musta riietatud leinajad esimese oma tehtud sushit maha parseldamas - või pigem rohkem lahke autori loal ära andmas, Raekoja platsil peenise ümber südamekujulisi kaunistatud rõngaid loopimas, külma korstnapühkijat musitamas jne. Üks naljakamaid kohti oli see, kui saatsin pruuti ühe baari WC-sse ähvardades töötajaid, et tehku koostööd, kui nad ei taha, et õnnetus juhtuks ning jättes peenise baariletile hoiule. Nad purskasid seda nähes naerma, kuid olid igati abivalmis.

Pissirallist sai edasi baariralli. Jõime tulnukaajusid ja suundusime lõpuks mingisse inimtühja keldribaari, kus pruut aina ülemeelikumaks läks ning lõpuks ka vande ära andis. Kusjuures, saime ka peenise seal maha müüdud kolme Long Islandi eest ühele vähemalt sama heas konditsioonis olevale noormehele.

Umbes kesköö paiku ei suutnud pruut enam kannatada ja niisiis läksime otsima samal ajal linna peal olevat poiste seltskonda. Leidsin nende seast ka Reijo, kes oli kogemata samasse kohta sattunud ning edasi veetsime aega üheskoos, kuni jalad enam uusi kingi välja kannatada ei suutnud ja R meid ühe teise neiuga takso peale pani.

***********************************************************************

Sel nädalavahetusel aga oligi põhisündmus. Olime enne taas usinalt tantsu harjutanud, isamehega kõne ette valmistanud, iluprotseduure teinud, tüdrukuteõhtust pildialbumit koos kommentaaridega koostanud (parim oli pruudi ülestunnistus baarmanile, et meil on kuus tüdrukut ja üks peenis ning, et me lihtsalt ei saa hakkama). See oli küll väga tore periood, aga nüüd on kergendus, et see läbi sai, sest mu tervis ei pidanud lihtsalt enam kauem vastu.

Alustasime Kadriorust ühispiltidega ning seejärel käisin esimest korda elus Õnnepalees ära. Ausalt öeldes loodan nüüd veelgi enam, et seda hiljem kunagi tegema ei pea. Päris jõhker, kuidas hõigutakse korraga kahe paari nimesid ning juhatatakse neid erisaalidesse. 15 minutit ja taas uksest väljas. Pruutpaari autodest on maja ees järjekord. No mida hekki? Seal ei ole mingit aega unistustes hõljumiseks. Paaripanija rääkis küll ilusti, kuid minu arusaam ilusast laulatusest see nüüd küll ei olnud.

Edasi sõitsime slaalomit peokohani. Teel mõisa peatusime ühe pere koduhoovis kurepesa juures, kuhu isegi redel valmis pandud oli ja mis V raskuse all katki läks, nii et tippu minek oli kõigi jaoks üsna hirmutav. Ometi on neil nüüd kirjas neli planeeritud last. Usun, et Ann mõtles ikka hoolega, palju ta linti ostab.

Pidu ise oli ka tore. Kõige rohkem kiidetigi meie tantsu - esimest korda vist suutsime püsida Ennuga graafikus ja siis täitsa lõpus kuidagi teistest palju varem valmis saada:D Samuti minu ja Saintzi kõnet. A ütles, et talle tuli lausa pisar silma. Aga tema enda sõnade ettelugemine ajas teda punastama ka.

Kuna mõisa kõrval kloostris toimus üks teine pulm, siis mingil hetkel, kui olin just oksjonil kaotanud minult röövitud lemmiklehviku ning pitsati rollis suure osaga külalistest oma viirushaigusi jaganud, idee minna siiski kontvõõraks. Seda me aga ei oodanud, et meil õnnestub teine paar lausa endaga kaasa tuua. Neile oli see igati kasulik tehing, sest nad võitsid sellest rohkem alkoholi ja tore oli ju ka. Lisaks oli nende küünaldega valgustatud võlvsaal imekaunis.

Siis aga sai Annika vist veidi kurjaks me peale, sest läksime teist paari tagasi saatma ning samal ajal magasmin maha pruudikimbu heite. Ei tea, mis plaanid tal sellega veel olid? Ma oleksin end vist ainult ebamugavalt tundnud selle kinnipüüdmisega kaasnevaid küsimusi taludes, kuigi praegu mingi ime läbi ei olnudki põhjust end pulmas täiesti üksiku ja lootusetuna tunda. Ja ometi suutsin kohati seda ka, nähes kõiki teisi tantsimas ning olles siis üksi istumas. Samas polnud nagu väga seda aega ka, et bändigi kuulata oleksin jõudnud ja nädal varasemale kogemusele nad vastu ei oleks saanud nagunii.

Kuna minu tervis on hetkel Murphylikult keset suve ja kõige kiiremat aega nii pekkis, et pandi koduaresti, siis vast oligi hea, et seal liiga palju ei hüpanud. Istusime veel kaua üleval juttu rääkides ja öö kulminatsioon oli see, kui pruudi isa ootamatult teatas, et tahab hoopis minuga koos magama tulla. No mida eks!? Magada ma ka eriti ei saanud oma kallihinnalises toas, sest nagu ikka - on minu toas alati mingid tüübid. Neid justkui tõmbab sinna. Seekord oli alguses üks mu toanaabri voodis ära kustunud ja vastu hommikul laekus minu omasse üle joonud isamees oma õigusi nõudma. Ma ei viitsinud temaga maadelda ega tahtnud teda ka haigeks teha. Niisiis läksin hoopis nägu pesema. Sama ajaga jõudis ta aga voodit vahetada ja varsti oli tagasi teine meie toas vahepeal maganud tüüp, kellega siis läksime hommikut avastama. Und nagunii ei tulnud.

Hommik oli täis nalja ülejoonud isikute kulul ning siis käisime pruutpaari autot "kaunistamas". Pruut, nagu ta ikka, suutis muidugi peaaegu kohe üle meie hoolega kinnitatud plekkpurkide tagurdada kahjuks. Aga see pani meid ainult muigama.

Millalgi end taas enam-vähem kainena tundes sõidutasin pruudi isa ja elukaaslase värisevikäsi nende autoga koju ning tundes end kehvemini kui varem, maandusin kohe kodus teki all.

Ja nii saidki A-st ja V-st abikaasad. Sürreaalne mõeldagi. Aga tore ka.