Suur tüli

Kolmandal päeval kohtusime lõpuks selle kohaliku hostiga, kes meid viimasel ööl majutama pidi ning muidu ka pidevalt olemas olla lubas ja juba enne meie saabumist tohutult aidanud oli oma algatusel.

Ta oli nii uhke, et sai meid viia kohta, kus väidetavalt turistid eriti ei käi - maailma vanimale maanteele Appaian wayle, millest enamus kuulnudki ei ole. Kusjuures meie olime info selle kohta tegelikult ammu välja kaevanud. Originaalplaan oli aga hoopis see, et läheme kuhugi vee äärde. Aivar tahtis kangesti randa, Fabio põtkis igati vastu ja kompromiss oli mingi järv. Selleni jõudmiseks tuli meil aga leida õige rong ning peletada nö abivalmis kerjuseid. Seekord jätsime vaese tüdruku, kelle abi tegelikult tarvis polnudki, targemana tühjade kätega. Esimesel korral, kui keegi justkui abi pakkus, andis Aivar talle viis eurot, sest vähemaga tüüp ei tahtnud leppida ja Aivar on Aivar. Nüüd aga üllatati mind taas, sest ei osanud kerjamist korralikku inglise keelt rääkivalt kooliealiselt tüdrukult küll oodata. Samuti, olin pidanud enne meie hostiga vahetama mitmeid kummalisi sõnumeid, et ta taas maha rahuneks, sest millegipärast oli ta suutnud end veenda, et Aivar on minu peika ja küllap teame me ise ka, kuidas kuhugi minna jne - ma pole küll päris kindel, miks see üldse oluline oli.

Igatahes, kohtudes meie temperamentse politsei kapteniga, otsustasime kohe Appaian way kasuks ning suundusimegi sinna. Ilm oli taaskord mõneks ajaks ilus ja tee sümpaatne. Hiljem viis ta meid aga ühte ehk veelgi erilisemasse kohta - väiksesse kirikusse, kus juures olevat väidetavalt Jeesus peatanud probleemide eest linnast lahkuva Peetruse ning veennud teda tagasi minema jumala sõna kuulutama täies teadmises, et see talle surmaga lõpeb. Tüüp läkski, kuid suutis enne kirikusse kuidagi ühe marmorkivi sisse Jeesuse jalajäljed tekitada. Saime neid ka oma silmaga näha. Kes veel sama asjaga kekata saab, ah? Olgu see siis legend või ajalugu.

Tagasiteel linna selgus, et meie võõrustajal on kiire, sest... get this!... tema koristaja pidavat kohe varsti tulema ja ta peab talle ilmtingimata ise järele minema. How India is that? Alles nüüdsete teadmiste valguses hakkan aimama, et asi oli taas tema arvamuse taga, et me olevat paar ja ta tahtis lasta meil omaette diskreetselt olla. Aga sellegipoolest viis ta meid vaatama Circus Maximust - vana gladiaatorite võitlusareeni ning erinevaid avalike saunakomplekside võimsaid varemeid, kus tuhanded kord kümblemas käisid. Arhitektuuriliselt meenutas millegipärast enim Tartus Toomemäel asuva kiriku varemeid. Punased sambad kõrgusesse kerkimas igal pool. Kuigi üldse mitte sama aeg ega stiil arvatavasti.

Veel viis ta meid vaatama kuulsat apelsini aeda, millest me, matsid, enne kuulnudki polnud muidugi ja siis piiluauku ukses, millest saab näha Peetruse katedraali tippu teisel pool jõge. Kunagisest salakohast aga oli saanud tema üllatuseks populaarne paik, kus pidi lukuauku piilumiseks pikas järjekorras seisma ja seega me tulime ära. Tema läks oma koristajaga mässama ning meie Aivari soovi kohaselt Rooma püramiidi otsima.

Oi, kuidas ma oleksin tahtnud, et ta ka orienteerida natukenegi oskaks. Seekord oli see minu süü ka, et kaarti iga nurga peal ei kontrollinud, kuid plaanisime esimesena siiski minna üht kuulsat vannide kompleksi külastama ning alles siis püramiidi juurde ja randa, aga mingil hetkel oli meie nina all hoopis täielikult tellingutes tilluke hall püramiid. Nii tore oleks olnud, kui keegi oleks osanud meid informeerida kõigist rekonstrueerimistest, sest samamoodi raiskasime oma aega ainsa seni nägemata tippkatedraani - St Pauli - juures, mis samuti vaid lagastavatest ehitajatest ümbritsetud oli.

Ja samas oleksime me võinud kuulata kohalikke, kes soovitasid meil rannaplaani ära unustada, sest see oli tõsiselt rõve - nagu meie valitud päeval randa jõudmise ajaks tekkinud ilmgi. Igal pool olid ees vaid suletud erabaaride alad ja ainsas avalikus kohas korraliku jalutuskäigu kaugusel ootas meid justkui mustvalge film tormist. Lendas liiva ja sadas veidi. Liiv ise oli peaaegu musta värvi ja taevas muutunud halliks. Kõvasti enesepiitsutamist nõudis korrakski veepiirini jooksmine ja põhimõtte pärast varbaga Vahemere katsumine. Seejärel läksime otsejoones tagasi ka, et sõita taas umbes tund aega Itaalia imelisesse pealinna. Samas rannaäärsed majad paistsid nii kutsuvat meid endas elama kunagi. Vahemere soojad kollased häärberid. Mmm...

Lõpuks jõudsime ikka Terme di Caracalla vannikompleksi juurde ka. Oli ilus. Aga ilm mitte. Seega eriti häid pilte pole. Tagasiteel nägime me aga midagi tõeliselt rõvedat. Ma vist ei kirjutanud veel sellest. Jalutasime rahulikult mööda keskliunna välimist äärt. Olime tunnistajaks ühe abielu algusele. Ja siis... juba surnukangestuses kassipojale kingakarbis kiriku väravas. See oli juba iseenesest piisavalt šokeeriv vaatepilt keset paas päikeselist päeva tänava ääres. Aga asja tegi kordades hullemaks fakt, et mõned inimesed olid arvanud selle väikese kiisu jäätmeid täiendada oma isiklike jäätmetega. Selle kõrvale oli loobitud juba ka mitmesugust muud rämpsu. Öelge mulle, palun, kes nii teeb?

Meie järgmine plaan oli siiski Colosseumis sees ära käia. Jõudsimegi selle maailmakuulsuseni, aga siis läksid asjad käest ära. Valgus oli imeline. Seekord tundus Colosseum mulle palju imelisem kui esimesel katsel. Ja leidsin ühe suurepärase nurga, mille taustal oleksin väga tahtnud ühte fotot endast. Aivar aga oli juba kümmekond meetrit edasi jalutanud. Palusin siis talt seda lihtsat asja - ühte ilusat pilti. Olin meie mõlema huvi kohaselt üritanud talle veidi õpetada kompositsiooni olulisust fotode tegemisel. Ta aga ei viitsinud tagasi tulla olenemata mu mitmetest palvetest ja selgitustest, et kui mina hoopis tema poole liigun, nagu ta eelistas, ei mahu see suurteos enam tervikuna pildile. Sellest aga ei piisanud talle. Ta tahtis sisse minna. Ma siis vihastasin tema lapsiku jonni peale ja vastasin samaga, öeldes talle südamest, et mingu siis ilma minuta. Kaamera oli ka samal hetkel streikima hakanud ja ma olin igati närvis. Ning ta läkski üksi edasi.

Mina jäin kaamera kallal pusima ning otsima üht teist abivalmis külastajat, kes selle lihtsa inimliku teeme mu heaks teeks. Kusjuures, oli üllatavalt raske millegipärast. Küll jäid inimesed minust kaugele. Või siis ei saanud inglise keelest aru. Üks mees ütles mulle alguses resoluutselt "ei", kuid siis vist jõudis kohale, mida ma tegelikult palusin ja ta tuli tagasi. Selleks hetkeks oli mul tekkinud hirm, et tegu on järjekordse turiste luurava tõmmu petisega, kes jõuab mul vabalt koos kaameraga eest joosta. Lisaks tuli tal foto teha sellest imepisikesest silmast piilumise abil, sest ekraan keeldus ikka koostööst. Ja full view asemel sain ikka näo koos tükiga seinast. Aga vähemalt sain kaamera tagasi ning ta ei asunud isegi raha kerjama.

Andsin alla ja jalutasin sissepääsu poole, kuid minu üllatuseks oli ka Aivar ikka veel seal. Meie inforaamatu andmed olid ekslikud. Ei olnud see midagi lahti nagu seal poeetiliselt sõnastatud viimase tunnini enne päikeseloojangut. Pandi hoopis, plaks! meie nina all kinni. Ma siis mõtlesin pingsalt, mida edasi teha. Aivar vist mõtles ka. Kusagil mõni maa eemal. Ka kaamera oli taas õnneks korda saanud ja otsustasin taas oma soovitud foto jahile minna. Seekord tegi üks abivalmis vanapaar minust ühe veidi parema pildi. Kui aga nüüd uuesti Aivari juurde läksin, et täiskasvanulikult järele anda, oli ta kadunud. Koos peaaegu kõigi meie mõlema asjadega. Mul oli vaid telefon, kaamera, üks pangakaart ja meie infovoldik kaardiga. Ning Rooma pass, mis lasi teatud vaatamisväärsusi külastada ning kolm päeva ühistranspordiga liikuda.

Mis siis ikka... jalutasin siis siiani avastamata suunas, kaks kätt taskus. Ilm oli taas ilus ja ei olnud nagu mõtet hotelli ka, pea norus, naasta. Leidsin nii üles Rooma Foorumi sissepääsu, aga loomulikult ka see oli juba külastajatele suletud. Jalutasin siis veel edasi, otsides Tõe suud või mis iganes Mouth of Truth'i eestikeelne vaste on. Legendi järgi on see üks nägu, skulptuur, mille suhu kätt asetades, hammustab see valetajatel käe otsast. Intrigeeriv eks? Aga mul kulus tükk aega enne, kui selle ühe kiriku varjust üles leidsin. Kaardil ju oli, aga päris elus sellises nurgas, et alles mitmenda katsega leidsin ta üles ning sain läbi trellide pilgu sellele heita. Äge oli ikka. Seal oli veel üks ilus ümara arhitektuuriga ajalooline... kirik vist? Ma enam ei mäleta, nii piinlik. Aga tean, et see oli eriline. Ja ilus.

Tahtsin veel üles leida paar kaardil välja toodud kirikut. Niisama kirikuid on seal igal nurgal. Aga jõudsin nii kogemata tagasi apelsini aia juurde, millest enne vaid kiiruga mööda jooksime. Seal ees on samuti üks sarnane näoskulptuur - purskkaev, kust vesi voolab kaunisse vanni. Ja otsisin aiast apelsine ning nautisin lihtsalt olemist veel ühel suurepärasel süllekukkunul vaateplatvormil, millelt Vatikani näha sai. Nüüd seisin ka lukuaugu saba lõpuni ära, et sealt üks udune pilt teha. Iseenesest huvitav kompositsioon. Sealt näeb ilupuudest alleega aeda ning silmapiiril ongi see imetletud hõbesinine torni tipp. Minu meelest on nad kõik seal justkui pleekinud sinised, aga oh well. Jälle linnuke kirjas. Jalutasin veel veidi Circus Maximusel ning otsustasin siis päeva lõppenuks lugeda. Ukerdasin tagasi mööda väikseid tänavaid ja mõttetuid piazzasid. Otsin kaasa soovitatud sita veini ning suundusin rongijaama, et midagi süüa enne hotelli naasmist.

Aivaril oli vist ka igav hakanud. Minu üllatuseks oli ta täiesti iseseisvalt ühte parki avastamas vahepeal käinud ning arvas, et võiksime vaherahu teha. Ma siis tellisin omale mingi pitsalõigu ära, et teda järgi oodata. Arvasin, et olen taas valmis pitsaks. Aga te ei tea, kui raske on Rooma tsentraalsest rongijaamast pitsat leida! Täielik naljanumber. Mitu McDonaldsit ja kõike muud peenete poodideni välja. Ja siis... kui ma olin leidnud ainsa koha, kust sai lõigukaupagi pitsat. Enne veel jõudnud tantsida ja end keerutada lasta ühe teise söögikoha kummikinnastes juba koristaval töötajal, kelle sõnul on nad minu jaoks alati lahti:D Kohe, kui ma üksi jään, eks:D Mulle pandi juba valmis minu pitsa ja jook ja paketti kuuluv tiramisu, aga siis selgus, et minu pangakaart ei lähe seal millegipärast läbi. 

Läksin rahaautomaati otsima, et jõhkra intressiga riskides krediitkaardilt välisriigis raha välja võtta, aga ei leidnud seda. Leidsin hoopis valuutavahetuse ja seisin seal järjekorra ära lootuses, et ehk nad saavad mu kaardilt sularaha võtta, aga selgus, et saaksid küll, kui mul mõni isikut tõendav dokument kaasas oleks. Arvake, kelle käes need olid aga. Ühesõnaga dead end. Ja siis järsku nägin täpselt enda seljataga ja valuutakoha vastas automaati. Aivar ka telefonile enam ei vastanud ja seega otsustasin ikkagi raha välja võtta. Sealt, kuhu automaat justkui hetk tagasi ilmunud oli. Ja sain süüa. Uue ja vale pitsa seekord. Aga ei märganud ka, et sain mingi maailma mõttetuima margarita, mida seal armastatakse enne, kui esimesele tükile hambad sisse olin löönud. Punnitasin siis näljaga selle ketšupi-juustu saia sisse ning muidugi pärast mõningast orienteerumist mitme korruse vahel jõudis söögi lõpetuse ajaks Aivar ka kohale ning saime koos hotelli minna. Nüüd ma juba teadsin, kuidas. Temal aga ei saanud lõpuni selgeks, kuidas metroojaamast väljuda või millisel tänaval meie bussipeatus õigupoolest oligi.

Ometi ei piisanud meile selleks päevaks tülidest ilmselgelt. Hotellis läks samas joones edasi. Uurisin, kas ta on saanud päeva jooksul mingeid huvitavaid münte, et siis temaga vahetada. Ta väitis, et pole tal midagi. Samas aga ütles, et ei viitsi praegu ja on nõus minuga hommikul vahetama, sest ta tahtis... mitte midagi teha. Ma siis üritasin taaskord loogikale rõhuda, et hommikul on meil raudselt kiire lahkumisega, et äkki ta ikka vaataks korraks. Aga me ei saanud kokkuleppele. Käratasin siis vihaga, et unustagu ära. Ma ei tea, kas see oli mingi päev, kus tal oli vaja mulle tõestada, kelle jalas püksid on või mis. Ka bussi peal oli ta kõva meest mänginud, jättes meelega oma pileti registreerimata, ise seda taskus kandes ja kompostrist meetri kõrval seistes. Ma siis uurisin, et miks ta nii riskib? Tema argument oli, et siis on pärast, mida meenutada. Seikluste ja riskide mõttes siis vist. Ma ei suutnud vaiki olla ja ütlesin välja, et kas seda, et küll ma olin loll, et võõras riigis jänesena sõidu eest trahvi sain või. No tõesti. 

Tol päeval oli mul temaga reisimisest tõeliselt kõrini. Olles alati vastutav selle eest, kuhu suunas me läheme. Mida me teeme. Kuidas oma võõrustajatega kohtume. Kogu nendega suhtlemise eest. Ja nüüd siis tuli mingi attitude ka. Ta korra isegi ütles, et ta ei vaevugi, sest talle meeldib niisama avastada ja ta teab, et mulle meeldib asju korraldada. Mingil määral olen seda kogenud ka Sandraga, et minu töö on kõike korraldada reisil ja nende elu on lill. Jah, mulle meeldib korraldada. Ja mulle meeldib ka niisama ringi seigelda. Aga ma tahan ka oma piiratud ajast reisidel maksimumi võtta. Ning samas ma ei taha kogu vastutust ka kellegi teise reisi õnnestumise eest. Ma tahaks ma mõnikord lõdvaks lasta. Mitte alati see vastutustundlik olla. Reisid on tõesti sõprusele katsumused. Ükskõik, kui kaua enne teist inimest tunned.