Kodus kõik on kõige parem

Aeg lendab siin Rootsimaal meeletult. Minu päevad agavad megavara - pool seitse ei ole vara enam ju ainult minu standardite järgi - ja koju jõuan parimal juhul 12 tundi hiljem. Olen nüüdseks täpselt nädal aega omaette elanud ja ei saaks oma uuest kodust rohkem vaimustuses olla - kui välja arvata, et tööleminek võtab parimal juhul täpselt tund aega ja mu kodu on lumivalge - ka kergelt määrduvad osad sellest. Aga see selleks.

Mulle meeldib mu koopalik tudupesa. Ja mulle meeldib mu ülipehme diivan. Ja minust hakkab vist rõduinimene saama. Ka praegu istun ja kirjutan seda OMA suurepärael päikselisel rõdul. No olgu-olgu. Päike enam minu rõdule napilt ei paista, aga nädalavahetusel oli siin küll suurepärane päevitada ja puitpõrandat õlitada. Kohe hea meelega mässasin. Ja meil on megaaed. Ning väga privaatse aia taga avaneb vaade mäe otsas paiknevale lossilikule hoonele. Ja see kõik on 24 minutit kõndida linna absoluutsest keskusest. No mida veel tahta?

Ahjaa... mu väikesel kodutänaval on mitte üks vaid KAKS India restorani. Ja vist mingi Siberi oma. Ja mingi lukskoht. Ja kaks sammu jalutada on briti pubi. Natuke edasi sushi ja tai söögi koht. Ja kui ühes tänava otsas algab hiiglaslik park, mille keskel korralik järv, siis teises otsas algab tihe elu ning tervelt kaks metrooliini, milleni kümmekond minutit jalutada. Samas see kümme on siin üsna tüütu ja maksimaalne ka, kuigi pole vist palju kohti, kus mitu liini nii lähedal on. Ja kodubuss tuleb gmapsi andmetel lausa 130 meetri kaugusele. Aga tulge ise tutvuma!

Eelmisel nädalal käis mul kontoris külas läti kolleeg ja täna sõin lõunat kamba eesti omadega. Ka eesti keelt olen mõned korrad juhuslikult kuulda saanud lisaks töölt leitud kahele eestlasele, kes mind kui tulnukat esimene kord vaatasid, kui eesti keelt pruukisin. Mul on millegipärast väljaspool töökohta selline tunne, et mitte ainult eestlased vaid kõik ingliskeelt rääkivad tegelased on kuidagi omad kohe. Samas üritan siin ettevaatlik olla - teades ennast ja seda, kui tihti mingite imelike otsa satun. Eks on siingi esimesed kogemused käes.

Türklane rahunes maha ja käisime eelmisel nädalal üksteise uusi kodusid vaatamas, aga reede õhtuks potsatas mu telefoni absurdselt armukade sõnum, kus nõuti, et ma tõtt räägiksin selle kohta, kas mul ikka on boyfriend või mõtlesin selle tema pärast välja. Ta ei teinud nalja. Kontrollisin. Me pole pärast seda suhelnud. Mul on natuke kopp ees, sest mis õigusega ta armukadetseb ja ta pole ise ka ühendust võtnud. No tema valik.

Ja pühapäeval, kui üht toredat uut sõpra linnas ootasin, potsatas minu kõrvale maha üks süsimust rahvuslikes riietes tüüp, keda enne endast veidi kaugemal istumas olin näinud. Ta ei jätnud sentimeetritki õhuvahet meile ja maandus ilma igasuguse hoiatuseta. Seejärel podises ta midagi arusaamatut. Lõpuks sain aru, et ta palus mul end kinni katta väites, et keegi oli mind juba vaadanud. No mul oli tõesti üsna lühike kleit seljas, aga siinsete standardite kohaselt ei midagi erilist. Samal ajal oli helistanud mulle mu sõber ja leppisin temaga kokku, et kuna plaan oli pikemalt linna jääda, pean vist ikka kodust läbi käima ja paksemalt riidesse panema. Ütlesin ghanalasele möödaminnes bye ja tulin ära.

Teepeal aga jäi mulle ette H&M ning otsustasin hoopis sealt retuusid osta, sest olin juba üsna kaua sõbra järel oodanud ning kartsin, et ei suuda end pärast uuesti kodust välja sundida. Tegin poes kiire tiiru ning märkasin taas ghanalast - naiste aksessuaaride vahel. Ta oli seljaga ja üritasin vaikselt eemale hiilida, aga ei õnnestunud. Varsti oli ta jälle mu juures rõõmsutades, et so we meet again. Ma olen siiani selle "kokkusattumuse" osas skeptiline, sest mis kuradi pärast pidi ta naiste aksessuaaride osakonnas ringi vaatama!? Ta nüüd nii edev mees ka ei tundunud. Igatahes ta kurtis mulle, et oma järsu lahkumisega olin jätnud teistele mulje, et see on kuidagi temaga seotud. Osaliselt muidugi oligi, sest mul hakkas ebamugav, aga ma siis üritasin talle selgitada, et pean lihtsalt koju minema. Tema tegi ettepaneku sõpradeks hakata ja küsis mu numbrit. Ma ei tahtnud valetada, aga mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus mul tuleb suuta viisakalt ära öelda. Ütlesin siis lõpuks lihtsalt "no, thanks", mille peale tema kulmud mitmeid sentimeetreid kõrgemale tõusid ja suust kommentaar "really???" välja pääses. Igatahes ma ei tahtnud laskuda diskussiooni ja jalutasin lhitsalt vastassuunas ära, sest mul oli üsna kuri kahtlus, et ta siiski jälitas mind poodi ja hea meel, et oli päev ning hästi avalik koht. Ma ei ole üldse rassist - vähemalt enda meelest - aga mul ei olnud tema seltskonnas mugav ja turvaline tunne. Huvitav, kas tema really tähendab, et tavaliselt neiud annavadki talle viisakusest ikka numbri? Siin ollake tõesti vahel absurduseni viisakad ja pool ajast ma ei saa aru, miks nad vabandavad, aga vist kultuurierinevus.

Samas on mul siin tekkinud väga tore ja lahe brasiillasest sõber, kellega ma küll suurt kultuurierinevust ei tunne.

Mul oleks veel paljudest teemadest kirjutada, aga aitab ka. Võite vabalt oma kogemusi vastu jagada.

Muutuste aeg

Minu elus on suurem muutuste aeg. Ma nii vajasin seda ja hakkan lõpuks jõudma oma eesmärgini. Mu imelike üksikute tähemärkide kasutuse järgi vist juba aimate, et eesti klaviatuurist on saanud ajalugu. Eks ma annan endast parima, et jutt siiski arusaadavaks jääks. Aga toimunust siis.

Millalgi jaanuari lõpus sain telefonikõne Rootsist ühelt üsna võõralt kolleegilt. Ta oli kusagilt kuulnud, et mõtlesin peakontori peale ning kuigi mina arvasin, et ka omad jätsid mu õhku rippuma, siis selgus, et ei ole nii. Igatahes, sain huvitava tööpakkumise ja palve kandideerida koos infoga, et oleksin üks nende esimestest valikutest. Ma ei tea, kes teised olid, aga pakkumine oli avatud nii firma sees kui ka avalikult tööportaalides.

Kuna pakkumine tundus põnev, aga ka üsna hirmuäratav, siis mõtlesin selle üle paar päeva ning otsustasin siis, et miks mitte proovida. Isegi, kui tegu on tähtajalise lepinguga. Esiteks saaksin ära üsna ebameeldivaks kujunenud keskkonnast, teiseks kõva kogemuse ja uhke tiitli võrra rikkamaks ning kolmandaks annaks see mulle natuke aega, et oma edasise elu üle otsuseid langetada. Umbes samal ajal kandideerisin ka paari kohta Eestis ning tegin igasuguseid intervjuusid ning proovitöid ning jõudsin aina lähemale, et siis lõpuks ikka pettuda. Ja ühel päeval, kui minu kolmest väga potentsiaalsest tulevikuvariandist kaks olid viimases voorus ära kukkunud, olin juba üsna masendunud ning otsustasin uurida, kas oma firmaga juhtub ka sama, kuid sain üsna kiirelt vastuse - ja see oli positiivne. Vahepeal oli möödunud veel üks kuu ning mul tuli oodata teinegi enne näost näkku asjade arutamist ja lõpliku otsuse langetamist. Ning samal ajal ju käis kodu remont, mille mõte aina hägusemaks ja ulatus suuremaks muutusid. Kestis see ju kokku 2,5 kuud ja koristasin ma ehituse järel veel kolimise ajalgi. Aga see selleks.

Kohtumine läks hästi ning mind toetasid ka kõik minu ülemused ja ülemuste ülemused. Pärast kohtumist tuli kõik ka teistele kolleegidele välja rääkida ning aeg hakkas lendama. Veidi enam kui kuu ajaga tuli mul ju leida endale asendaja ning ta ka välja õpetada, samuti kodule uus usaldusväärne asunik leida ning mitmed tähtsad projektid eesotsas minu esimese tootekataloogiga ära lõpetada. Vähemalt sama raske oli ka Rootsi uue kodu kaugjuhtimise teel välismaalasena otsimine ja see ongi reeglina Stockholmi puhul väga keeruline, võin ma nüüdseks teile kinnitada. Ja otseloomulikult ei tulnud midagi välja plaanist kuu aega koos uue inimesega õppida. Sellest sai hoopis 4,5 väga intensiivset päeva. Ja olles nüüd istunud tööintervjuudel ka teisel pool lauda ning analüüsinud nii isiksusi kui oskusi kui ka kodutöid, võin öelda, et kummalgi pool ei ole eriti tore. Eriti otsustamise hetkel. Aga jah, selle osaga saime vähemalt kõik korda, kuigi ma oleksin võinud olla tõenäoliselt palju ükskõiksem endale hea asendaja otsimisel ja ometi kaevusin ma sellesse täiel rinnal. Sest teisiti ma ei oska.

Raskem aga oli koduteema. Tahtsin oma värskelt korralikult renoveeritud üürika edasi anda kellelegi usaldusväärsele koos täisvarustusega, sest ma ei oleks nagunii suutnud kõike Rootsi kaasa tuua ning samas tahtsin jätta endale võimaluse soovi korral aasta pärast sinna naaseda. Ja see ei olnud lihtne ka väga mõistliku hinna juures, kuigi omanik tuli vastu tingimusel, et ise sinna kellegi asemele leian. Ta oleks vast olnud nõus ka ise otsima, aga siis ei oleks ma nii naljalt oma asju julgenud sinna jätta ja samas ei olnud neid ka kuhugi mujale panna.

Huvi korteri vastu näitasid üles nii mõnedki, aga ma ei tea, mille taha see jäi. Hind oli tegelikult ikka väga hea ja sama hästi varustatud korterit ei saaks kusagilt, kuid ma usun, et paljudele jäi ette siiski vana mööbel ja maha panemata põrand esikus ning köögis. Mina aga ei näinud mõtet köögiremonti ka ette võtma hakata kuigi laminaat juba ootas kodus maha panemist. Olin juba päris mures, kui Riin halastas mu peale ja otsustas ise sinna elama jääda kuniks ma tagasi tulla tahan ja mõned nädalad elasimegi seal koos. Igatahes tean, et mu asjad ei saaks olla paremates kätes ja süda on rahul - mul, kes ma pabistan iga asja purunemise ja kahjustamise üle.

Rootsi koduga aga oli nii, et firma uuris ametlikke kanaleid minu tarbeks, kuid suutis leida vaid hiigelelamuid; samuti tehti mulle ühte kuulutusteportaali tasuline konto. Suur töö ja vastutus aga jäi siiski mu enda kanda. Nii et sain ligi poolteist kuud närviliselt mööda portaale ja huvigruppe surfata ilma erilise eduta. Suure osa ajast otsisime kodu koos ühe ka hiljuti töö asjust Stocki kolinud türklasega, kuigi väga paljud olid skeptilised selle suhtes ja osaliselt ma isegi, kuigi ei tahaks nagu rahvuse põhjal ebaõiglaselt suuri üldistusi teha. Samas saime ikka üsna mitu korda uuesti defineerida sõpruse mõistet. Või mina pigem selgitada.

Huvitav oli see, kuidas üürileandjad päringutele reageerisid. Küll sain värskele kuulutusele vastates omakorda vastuse, et praegu üldse tegelikult ei renditagi midagi. Küll esitati kummalisi lisatingimusi. Samuti reageeris mõni tegelane täiesti erinevalt minu ja türklase päringutele minu kasuks ja on raske öelda, kas asi oli rahvuses, soos, keelebarjääris või milleski muus. Igatahes mingil hetkel teavitati mind, et üks kolleeg hakkab just oma kesklinna moodsat kodu välja üürima ja ehk saame kaubale. Muidugi otsustasin võimalust uurida. Türklane vist näga ainsa variandina võimalust koos minuga midagi üürida, aga samas ta on siiski üsna võõras inimene mulle ning ma otsustasin siiski igasuguseid variante proovida, et siiski võimalikult ruttu siin rasketes tingimustes kodu leida ning mitte kuuse alla jääda. Kuigi kohale jõudes pakkus nii mõnigi kolleeg mulle veel ajutist ulualust, oleks mul sellest palju rohkem kasu olnud kuu aega varem kuuldes. Oleksin vähem stressanud. Aga igatahes, suhtlus selle kolleegist üürileandjaga muudkui venis ja venis ja läks vist nädalaid enne, kui talt täpsemat infot ning hinna teada sain. Odav see ei ole, aga ta tuli mulle isegi kõvasti vastu ning ma otsisin paralleelselt ikka teisi variante ka, et võtta lihtsalt esimene sobiv. Samas ei tahtnud ma türklast asjatult mingi võimalusega ärritada ning venitasin talle rääkimisega, kuni olin korterit näinud ja kolleegiga näost näkku kohtunud. See aga juhtus alles kolimise järgselt.

Igatahes, reedel veetsin veel üle poole päevast Tallinna kontoris, jätsin hüvasti kolleegidega ja õhtupoolikul juba lendasin. Ülemus tegi mulle veel peolaua välja ja nagu sellest vähe oleks - tehti mulle mitu kingitust. Sain Pipi paruka ning midagi eriti hullu. Nad olid mind pinninud, et no mida ma tahaksin. Vasikat, koera või kassi. Ma tahtsin sebra või kaelkirjakut. Aga päris soove mul polnudki. Eriti kuna ma ei saanud enam rohkem midagi oma kohvritesse ka peal istudes pressida. Lõpuks tuli pähe, et kui nad nii väga tahavad midagi kinkida, siis võib-olla mõne seikluse ja mainisin, et langevarjuhüpe oleks lahe aga kallis. Aga kui siis ülemus viimasel päeval ümbriku ulatas ja kõrget lendu soovis, sain aru, et minu enda poolt utoopiliseks peetud idee, mis oli rohkem nali, võibki tõeks saada. Ja saabki! Aga ma kardan nagu hull, sest olen alati tahtnud seda proovida, aga mina kujutasin vähemalt esimest korda ette tandemhüppena. Nüüd aga pean üksi lennukist välja astuma. Huh. Minu oskusega jamadesse sattuda ei ole see kõige kindlam kombinatsioon, aga proovin kindlasti ära.

Aga jah. Nüüd olengi juba teisel pool lahte mõned päevad ja ilge isu on blogida, aga pole olnud veel aega või siis arvutit. Nüüd siis tegin taas algust. Esimesed päevad veetsin hotellis ja nüüd nädalakeseks jään ühe abi pakkunud kolleegi juurde, et seejärel kolida päris oma koju, sest see teise kolleegi kesklinna korter saab siiski minu omaks kohe, kui ta oma asjad kokku pakitud saab ning kohtumisel oli selge, et variant sobib meile mõlemale hästi ning ei olnudki enam küsimust, kas võtta või mitte. Loodan vaid, et tulen rahadega välja. Igatahes tema rääkis juba "meie" kodust ning hakkas mulle kõike vajalikku tutvustama.

Kartsin muidugi, kuidas see uudis türklasele mõjub, sest ta on ju üsna tore ja nägi kõvasti vaeva, et meile midagi sobivat leida, aga me lihtsalt ei leidnud siiani midagi paremat. Ja muidugi ta solvuski, kuigi algul tegi head nägu. Aga eks näis, mis saab, kui ta maha rahuneb. Mul on vähemalt kodu ja ka hetkeks katusealune. Nagunii on kõik uus ja palju väljakutseid ees. Aga kodu on püha ja kodu peab mugav olema.

Teinekord täpsemalt. Päriselt:)

P.S. Murphy seadusena oli mul muidugi tõsiseid raskusi kohvrite ja lennujaamadega ning ärasõidupäeval sain ka uue tööpakkumise ühelt neist kahest teisest eesti firmast, mis mulle talvel ära ütlesid. Iroonia tipp noh.