Kui ma alles Rootsi kolimas olin, rõõmustasin juba ette, et mu elus saab taas uude riiki kolimisega nii palju uut, huvitavat ja erinevat olema, et kindlasti tuleb ka blogimisisu tagasi. Olin ma ju vanasti selline, kellel kohe, kui midagi toimus või tekkis tahtmine liigseks eneseanalüüsiks inspireerituna mõnest uuest mõttest/avastusest, järgnes pea et füüsiline vajadus see ka siia kirja panna. Kas siis sõpru vähem tüütamaks või rohkematega jagamaks - olgu see igaühe enda otsustada. Tihti moodustusid mu peas juba lausedki, kuidas midagi kirjeldada ja ometi on nüüdseks siin olnud 11 kuud vaikust. Ja ma pean vabandama oma väheste fännide ees, kes uusi postitusi ootasid, sest ma loen ise jätkuvalt täie hooga teiste blogisid ja otsin uusi juurdegi. Ning igavamatel päevadel muudkui värskendan readerit või külastan teatud lemmikute lehti ka otse - alati ebaõiglaselt pettudes, kui mul kõige esimene postitus juba loetud on.
Igatahes, täna hääled mu peas hakkasid taas sõnu ritta seadma ning mõtlesin, et äkki võikski proovida mingeid killukesi oma just täitunud kahest Rootsi aastast kirja panna.
Mul käis sel nädalavahetusel muideks külas sõber ja nimekaim ja kui kallim küsis, kes ta on ning kuidas me üksteist teame, siis sain vastata, et just tänu blogimaailmale. See on aastate jooksul mu elu siiski tohutult rikastanud ja veebibuliimikuna olen siia ka tohutult palju endast ja oma elust välja valanud. Vahel vanu postitusi lugedes enda osas tunnustavalt tagasi vaadanud ja vahel ka ajutiselt hinge kinni häbenenud. Aga ma ei hakka siit teie eest midagi peitma ega kustutama ka. See on minu pesa ja minu kasvamise lugu, kus olen lihtsalt tihti oma mõtted selgeks mõelnud.
Selle kahe aastaga on palju juhtunud ja elu omajagu korrektuure teinud. Mu ellu on juurde tulnud imelisi inimesi ja samamoodi on neid ka ära läinud. Või olen teadlikult minna lasknud. Õppinud lahti laskma kõigest, mis võtab rohkem kui annab. Samas ei pea ma end nüüd suuremaks egoistiks. Lihtsalt püüan end ümbritseda positiivsemaga.
Ma olen lõpuks jätnud seljataha suure ja keerulise armastuse. Selle osas aitasid mind paar inimest, kes ise jäid vaid lühiajalisteks külalisteks mu elus, aga ma olen neile oma rahu ja vabaduse eest vägagi tänulik.
Ma olen kõrvuni armunud, tundnud end tahetuna ja samas segaste signaalide tõttu stressanud.
Ma olen pidanud õppima orienteeruma kultuuridevahelises nähtamatute niitidega korporatsiooniniidirägastikus.
Ma olen leidnud ja kaotanud kodusid ja elus esimest korda olnud ametlikult kodutu mõneks ajaks. Ja sellest oleks mul materjali veel paljudeks postitusteks, aga üle kuue kuu julgen hetkel taas veidi vabamalt hingata, sest ma tunnen, et olen taas kodus. Vähemalt mõneks ajaks.
Olen kogenud reetmisi ja rünnakuid. Aga ka tunnutust ja toetust. Avastan pidevalt, kui kummalised võivad olla inimloomad ja et keegi pole asendamatu. Et on tegelasi, kes suudavad edukalt hoida muljet, et nemad on ohvrid, kuid tegelikult on tegu justkui kullatud sõrmustega, mis pärast vitriinil imetlemist oma sõrmes päeva jagu kandes, muudavad selle roheliseks ja vahel ka sügelevaks.
Ma arvan, et ma olen kasvanud ja ma jätkuvalt töötan selle kallal, et osata enda eest paremini seista, aga ma muutun selgelt ka avatumaks ja haavatavamaks, mis tundub uute inimestega irooniliselt lihtsamgi, aga see on täiesti eraldi teema. Täna jään siiski üsna krüptiliseks. Ärge mult liiga palju ka korraga oodake :) Aga jätke mulle mu illusioon, et ma ei räägi siin päriselt vaid iseendaga eks.
Nüüd kõik see mees lõpuks õue päikest nautima, kuni mina musta pesuga Rootsi moodi ette planeeritud korras maaden!
