Mind ajab vihale ja solvuma ja sõpruste tugevuseski vahel kahtlema.
Ise ma vastan pea alati midagi. Ka massiürituste kutsetele. Kindlasti aga esimesel võimalusel personaalsematele asjadele. Olles ise elu jooksul omajagu üritusi korraldanud, tean ma vägagi, kui tänamatu see olla võib. Ka "ei" on palju parem vastus kui vaikus. Eriti hea põhjusega.
Täna ongi üks neist harvadest kordadest, kui otsustasin väikese hoiatusega midagi organiseerida. Ja avastasin, et umbes pooled mu väga valitud lähedastest on kutset ignoreerinud. Fb-s on see ju nüüd selgesti näha. Ja ma olen turris juba enne, kui see midagi toredat peaks algama. Umbes sama suhe on mul hilinejate ja lihtsalt tulemata jätjate ootamisega. Ei tahagi teinekord kutsuda kuhugi. Miks mina pean vaeva nägema millegi korraldamisega, kui neile on paarisõnaline vastuse saatmine liiast?
Ja siis igasugused ootustele mittevastamised ja virisemised. Ja asjatud kulud. Vahel tundub, et rohkem ei kunagi. Aga siis ühel hetkel saan ikka üle ja otsustan uuesti proovida. Ja enamasti on lõpuks ikka ju väga tore. Mind ümbritsevadki ju siis kõige toredikumad. Porr-porr. Torisesin ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar