Tere taas, blogi!
Vahepeal on juhtunud päris palju asju. Olles võtnud päris suure riski, sest eelmine kord läks samalaadne ja lihtsam plaan kallimaga reisile minna valusalt vett vedama, broneerisime mu lemmikinimesega vaevalt paar kuud pärast tutvumist mitmenädalast reisi teisele poole maakera, Brasiiliasse. Ja käisime seal ka suve alguses edukalt ära.
Ei, minust ei saanud suurt fänni ega ühte paljudest Brasiilia reklaamiagentidest. Me kogesime seal palju toredat, aga ahvivaimustust seekord ei tekkinud. Oma osa mängis selles kindlasti ka üks kohutav reisi kestel aset leidnud sündmus, millel ma praegu pikemalt ei peatu. Ütlen vaid, et kogesin surma lähemalt kui kunagi varem. Saime ujuda haikalade ja kilpkonnadega ning näha päris delfiine. Samuti proovida uusi veespordialasid ja hiljem pärast lähemat tutvumist meduusiga pissise käega ringi käia. Ning ometi peegeldus mu kallima silmis ja komplimentides armastus. Samas samba jäi tantsimata, aga saime osa nii kohalikust luksusest kui ka tabudest ja vaesusest ning murdsime mõned müüdidki.
Brasiilia aga ei jäänud selle suve viimaseks seikluseks, sest lõpuks oli mul hea kaaslane, kellega uut kodumaad avastada. Või noh, mis uut, kui ollakse juba üle kahe aasta kusagil elanud, aga ometi on mul suur osa Rootsist avastamata. Nüüd küll seis vähe paranes. Teistele, kel siia kanti asja, oskan nüüd lisaks Kirunale soovitada ka Göteburgi pargis üsna vabalt elavate pingviinide külastamist, Mariefredi, mis on ideaalne näide armsatest Rootsi väikelinnadest ja üht-teist oskan nüüd kaasa rääkida ka Kesk-Rootsi teemal.
Üle mitme aasta sain ka oma sünnipäeva Eestis tähistada vanade sõprade ning tuttavatega. Samas oli mu elu õudseim ilm, mis paar pisaratki must välja meelitas, sest olin sunnitud viimasel hetkel ära tühistama pikalt ette planeeritud profimeigi ja pildistamise. Mul oli tekkinud juba üsna selge ettekujutus eesootavast ja oma soovidest ning mul on siiani kahju, sest meil ei ole lemmikuga ikka veel koos tõeliselt häid pilte. Selfied pole päris see ja kuna tema pole ka üldse selfitaja, siis on mul ka imelik kogu aeg pilte nõuda. Mulle aga meeldivad pildid, mis kutsuvad esile toredaid mälestusi.
Suvi sai seekord päris kiiresti läbi. Enne augusti lõppu sain veel kord kolida ja kuigi seekord täiesti oma valikul, võtsid vahepeal võimust siiski hirmupisarad. Ma olen lihtsalt kinnisvara osas nii hellikuks muutunud. Nii palju haiget saanud. Õudne oli helistada isegi kellelegi, kelle puhul võisin pea kindel olla, et ta pigem rõõmustab mu korteri üles ütlemise üle praegusel põhjusel ja nii ju tegelikult läkski.
Eelmise rantimise selgituseks, otsustasin esimest korda elus hüpata üsna ohtlikus kohas pea ees vette ja lõpetada ära selle pidevalt kahe kodu vahet jooksmise, lemmiku kasside heaolu pärast stressamise ja pideva toidu raiskamise ning kolisime kokku. Riskid on ju suured, sest kui see suhe peaks ühel hetkel katki minema, siis olen ju mina jälle see, kes järsku kodutuks jääb ja see stress tapab mind iga kord. Samas aga rääkisime kõik üsna põhjalikult läbi ning praegu on hästi tore ja põnev periood.
Kuigi mul ei ole enam varuplaani ega kuhugi soovi korral põgeneda - no ok, mõne diivani ikka leiaks - naudin ma väga meie ühise kodu sisustamist. Ta ootas sellega mõned kuud, kuni ma olin valmis kokku kolima. Nüüd on mul siin oma pesa ja rõdu täis säravaid LED-tulesid. Ka magamistuba pidi olema nüüd pigem tüdruku tuba, sest kauplesin välja täispikkuses raamaturiiuli - oma kingadele. Sisse kolis ka uus lai kummut, mille sees ja peal on enamuses minu ninn-nänn, mida käik külastavad naisterahvad imetlevad. Samuti tegime suurema investeeringu ja ostsime korraliku uue voodi - minu esimese päris enda oma. Selle hind võttis küll hinge kinni, kuid pärast suuremat turul olevate voodite testimist ei tahtnud selg enam odavatest lahendustest kuuldagi ja nüüd loeme nädalaid, millal see meieni jõuab ja saan lahti praegusest muidu väga mõnusast, aga ajalooga voodist. Ma olen isegi pikalt sellega leppinud, aga ma ei taha siiski alustada ühist elu ühises kodus voodiga, mis kuulus varem mu lemmikule ja tema endisele, kes niigi päris palju me eludes siiani figureerib. Ma ei ole üldse armukade, aga see on minu piir.
Ma olen hetkel nii õnnelik, et vahepeal kipun hinge kinni hoidma. Tööl on põnev ja kodus on keegi alati ootamas (loe: kassid). Kardan vaid, et lõputult see ei saa ju kesta. Samas muretsen ma kohutavalt oma kasuisa pärast, kellel on tervisega väga kehvasti ning olen valmis iga hetk, kui vaja, lennukile hüppama, et Eestisse tema pärast lennata. Mitte, et ma teaksin, kuidas aidata või saaks siin kuidagi praktiliselt käituda. Vahepeal ei oska ma temaga enam hästi isegi rääkida ja vajun tagasi rajale, kus jutuks vaid tema enesetunne, kuigi usun, et temagi tahaks, et ta elu ei taanduks vaid sellele aspektile. Samas tundub nii kohutavalt isekas rääkida pikalt-laialt talle oma õnnest. Ma ei oska leida seda tasakaalu.
Oeh, raske on panna ligi kuus kuud kirja ühte postitusse, mistõttu vabandan ka selle hüpliku ja salapäraseks jääva stiili üle ning ehk jätkub tahtejõudu järgmine kord varem oma mõtted siia kirja panna. Ma ju tegelikult tahaks.
Vahepeal on juhtunud päris palju asju. Olles võtnud päris suure riski, sest eelmine kord läks samalaadne ja lihtsam plaan kallimaga reisile minna valusalt vett vedama, broneerisime mu lemmikinimesega vaevalt paar kuud pärast tutvumist mitmenädalast reisi teisele poole maakera, Brasiiliasse. Ja käisime seal ka suve alguses edukalt ära.
Ei, minust ei saanud suurt fänni ega ühte paljudest Brasiilia reklaamiagentidest. Me kogesime seal palju toredat, aga ahvivaimustust seekord ei tekkinud. Oma osa mängis selles kindlasti ka üks kohutav reisi kestel aset leidnud sündmus, millel ma praegu pikemalt ei peatu. Ütlen vaid, et kogesin surma lähemalt kui kunagi varem. Saime ujuda haikalade ja kilpkonnadega ning näha päris delfiine. Samuti proovida uusi veespordialasid ja hiljem pärast lähemat tutvumist meduusiga pissise käega ringi käia. Ning ometi peegeldus mu kallima silmis ja komplimentides armastus. Samas samba jäi tantsimata, aga saime osa nii kohalikust luksusest kui ka tabudest ja vaesusest ning murdsime mõned müüdidki.
Brasiilia aga ei jäänud selle suve viimaseks seikluseks, sest lõpuks oli mul hea kaaslane, kellega uut kodumaad avastada. Või noh, mis uut, kui ollakse juba üle kahe aasta kusagil elanud, aga ometi on mul suur osa Rootsist avastamata. Nüüd küll seis vähe paranes. Teistele, kel siia kanti asja, oskan nüüd lisaks Kirunale soovitada ka Göteburgi pargis üsna vabalt elavate pingviinide külastamist, Mariefredi, mis on ideaalne näide armsatest Rootsi väikelinnadest ja üht-teist oskan nüüd kaasa rääkida ka Kesk-Rootsi teemal.
Üle mitme aasta sain ka oma sünnipäeva Eestis tähistada vanade sõprade ning tuttavatega. Samas oli mu elu õudseim ilm, mis paar pisaratki must välja meelitas, sest olin sunnitud viimasel hetkel ära tühistama pikalt ette planeeritud profimeigi ja pildistamise. Mul oli tekkinud juba üsna selge ettekujutus eesootavast ja oma soovidest ning mul on siiani kahju, sest meil ei ole lemmikuga ikka veel koos tõeliselt häid pilte. Selfied pole päris see ja kuna tema pole ka üldse selfitaja, siis on mul ka imelik kogu aeg pilte nõuda. Mulle aga meeldivad pildid, mis kutsuvad esile toredaid mälestusi.
Suvi sai seekord päris kiiresti läbi. Enne augusti lõppu sain veel kord kolida ja kuigi seekord täiesti oma valikul, võtsid vahepeal võimust siiski hirmupisarad. Ma olen lihtsalt kinnisvara osas nii hellikuks muutunud. Nii palju haiget saanud. Õudne oli helistada isegi kellelegi, kelle puhul võisin pea kindel olla, et ta pigem rõõmustab mu korteri üles ütlemise üle praegusel põhjusel ja nii ju tegelikult läkski.
Eelmise rantimise selgituseks, otsustasin esimest korda elus hüpata üsna ohtlikus kohas pea ees vette ja lõpetada ära selle pidevalt kahe kodu vahet jooksmise, lemmiku kasside heaolu pärast stressamise ja pideva toidu raiskamise ning kolisime kokku. Riskid on ju suured, sest kui see suhe peaks ühel hetkel katki minema, siis olen ju mina jälle see, kes järsku kodutuks jääb ja see stress tapab mind iga kord. Samas aga rääkisime kõik üsna põhjalikult läbi ning praegu on hästi tore ja põnev periood.
Kuigi mul ei ole enam varuplaani ega kuhugi soovi korral põgeneda - no ok, mõne diivani ikka leiaks - naudin ma väga meie ühise kodu sisustamist. Ta ootas sellega mõned kuud, kuni ma olin valmis kokku kolima. Nüüd on mul siin oma pesa ja rõdu täis säravaid LED-tulesid. Ka magamistuba pidi olema nüüd pigem tüdruku tuba, sest kauplesin välja täispikkuses raamaturiiuli - oma kingadele. Sisse kolis ka uus lai kummut, mille sees ja peal on enamuses minu ninn-nänn, mida käik külastavad naisterahvad imetlevad. Samuti tegime suurema investeeringu ja ostsime korraliku uue voodi - minu esimese päris enda oma. Selle hind võttis küll hinge kinni, kuid pärast suuremat turul olevate voodite testimist ei tahtnud selg enam odavatest lahendustest kuuldagi ja nüüd loeme nädalaid, millal see meieni jõuab ja saan lahti praegusest muidu väga mõnusast, aga ajalooga voodist. Ma olen isegi pikalt sellega leppinud, aga ma ei taha siiski alustada ühist elu ühises kodus voodiga, mis kuulus varem mu lemmikule ja tema endisele, kes niigi päris palju me eludes siiani figureerib. Ma ei ole üldse armukade, aga see on minu piir.
Ma olen hetkel nii õnnelik, et vahepeal kipun hinge kinni hoidma. Tööl on põnev ja kodus on keegi alati ootamas (loe: kassid). Kardan vaid, et lõputult see ei saa ju kesta. Samas muretsen ma kohutavalt oma kasuisa pärast, kellel on tervisega väga kehvasti ning olen valmis iga hetk, kui vaja, lennukile hüppama, et Eestisse tema pärast lennata. Mitte, et ma teaksin, kuidas aidata või saaks siin kuidagi praktiliselt käituda. Vahepeal ei oska ma temaga enam hästi isegi rääkida ja vajun tagasi rajale, kus jutuks vaid tema enesetunne, kuigi usun, et temagi tahaks, et ta elu ei taanduks vaid sellele aspektile. Samas tundub nii kohutavalt isekas rääkida pikalt-laialt talle oma õnnest. Ma ei oska leida seda tasakaalu.
Oeh, raske on panna ligi kuus kuud kirja ühte postitusse, mistõttu vabandan ka selle hüpliku ja salapäraseks jääva stiili üle ning ehk jätkub tahtejõudu järgmine kord varem oma mõtted siia kirja panna. Ma ju tegelikult tahaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar