Avaldan teile ühe ilusaladuse

Veidi üle aasta tagasi tegin tõeks ühe plaani, mida juba aastaid kaalunud, aga ka kartnud olin. Otsus lasta keegi võõras tätoveerimisvahenditega oma näo kallale ei ole just lihtsamate killast - lisaks valule on ju kaalul ka sinu välimus kogu ülejäänud eluks. Seega seekord olin targem ega astunud sisse esimese ettejääva keldrisalongi uksest ega haaranud kinni ka ühestki voucheripakkumisest. See on minu nägu ja oma kulmude kallale olin nõus laskma vaid kõige parema. Ehk siis, tegin ära kulmude püsimeigi.

Taustast veel nii palju, et olen vähemalt poole oma elust olnud igapäevane meikija. Hommikune rutiin tähendas minu jaoks WC-külastust, hambapesu ja siis kohe vähemalt kulmude pähe joonistamist. Ilma ei tunne ma end ilusa või isegi normaalsena ka näiteks sõpradega telkimas. Ikka kulmud, ripsmed, puuder ja olen taas inimene. Samas ei ole ma kunagi olnud ka selline põdeja, kes midagi tegemata jätaks, sest ei tunne end ilusana. Spatamas ja ujumas käin ikka, aga kui on võimalus, siis võtan need mõned minutid, et end viisakamaks muuta. Ripsmed on minu jaoks aga kulmude kõrval teisejärgulised. Need on mul nagunii lühikesed. Kulmud aga olid küll üsna tumedad, aga hõredad, nii et karvade värvimine poleks aidanud. Lisaks on mu kulmus üks arm, mille saamise üle lapsena nii õnnelik olin, sest kõigil sõpradel olid ka. Nende omad aga kasvasid välja. Minu oma jäi eluks ajaks kulmukarvu sassi ajama. Nüüd igatahes tunnen end kohe ärkamise järel peeglisse vaadates ilusana. Olen enda parem versioon.

Üks "Enne" pilt ka

Minu valituks osutus Kristel Suvi ja tema Püsimeigistuudio. Olin varem internetis kõvasti kodutööd teinud, riske, tagasisidet tegijatele ja pilte paranemisest uurinud. Nüüd ehk on seis veidi parem - on ju mõned blogijadki selle tee veel jalge alla võtnud - kuid aasta tagasi veel oli üsna võimatu leida head pildimaterjali. Tegijad ju lisavad vastavalt oma võimalustele vahetult enne ja pärast pilte ning heal juhul veel mõne 4-6 nädalat vana meigi pildi. Mina aga tahtsin teada, mis saab kaugemas tulevikus ja nüüd jagan siin huvilistega oma kogemust.

Kõigepealt pean ütlema, et jäin oma meistrivalikuga rahule. Naljakas oli küll minna ja usaldada oma nägu kellegi täiesti võõra kätte ning ju ma ajasin närvide tõttu mingit mõttetust ta laual suust välja. Kui midagi negatiivset välja tuua, siis just seda, et mulle ei selgitatud kuigi detailselt minuga toimivat. Seda küll, et nüüd vaata peeglisse, et kuidas tundub (hetkel, mil on näkku mainitud ühtlase värviga klounikulmud) ja edasi, et kas on valus. Ma olen muidugi ise ka äpu protesteerija, kuigi ega ma vist oleks osanudki millegi vastu kisa tõsta. Ma usaldasin nii metoodika (kulmukarvatehnika) kui värvi (keskmine pruun) valikul teda, aga igaks juhuks soovitan kõigil juba kodus välja mõelda või nõuda alternatiivide tutvustamist, kui on vähegi kahtlusi. Parandada on hiljem alati ju keerulisem. Mainin veel, et tegelikult tehakse mitme värvi segu, et tulemus loomulikum jääks.

Igatahes, kogu protsess koos nõustamisega võttis minu puhul aega ca kaks tundi ja oli vähem valus, kui ma kartsin. Tuimestus küll ei võtnud minu puhul valu ära ja pärast mõnda aega pidevat torkimist olid ikka silmad ja nahk märjad, aga ei midagi ületamatut ka minusuguse helliku puhul. Ma enam kahjuks ei oska võrrelda, kas tavaline tätokas oli hullem või samaväärne. Mõlemad on ebameeldivad, aga üleelatavad. Samas end rohkem kui vaja torkida ei tahaks ja mingist sõltuvusest pole minu puhul juttugi.

Pärast protseduuri on kulmude ümbrus punetav ja kulmud ise hästi tumedad. Tunne on selline, nagu oleks kulmude peale kukkunud ja kõik marraskil. Ise naersin, et näen välja nagu transvestiit (no offense neile isenditele, kes oskavad mustast kulmupliiatsist targu eemale hoida). Kristel soovitas mul paar korda päevas Bepanthen Plusiga neid õrnalt kreemitada. Samas olen mujalt jälle lugenud, et seda just ei soovitata. Mina kuulasin oma meistrit ja  mulle paistis sobivat. Näitan teile siis natuke mitte kõige ilusamaid pilte enda paranemisest. Mina nägin välja selline, aga samas ühtegi käiku ka ära ei jätnud.

Vahetult pärast tätoveerimist

Teine päev - transvestiidifaas

Veel teisest päevast

Neljas päev ja koorikud hakkavad maha tulema. Ärge selleks päevaks midagi olulist planeerige. Mul oli kõigest aastavahetus.

Teise nurga alt ka. Kõige räpakam faas

Viies päev, kui enamik koorikutest on maha tulnud ja pilt paistab juba reaalsem

Kümme päeva hiljem - tagasi tööl

Kolm nädalat vana meik

Poolteist kuud meiki ja eksootikareisil - ikka veel harjumatult tume

Kaks kuud, tuult ja päikest

Neli kuud ja värske korrektuuri tegemist peaaegu ei märkagi

Viis kuud kopikatega. 

Kuus kaunist kuud

Kaheksa kuud

Ja natuke peale

Peaaegu 11 kuud

Aasta hiljem. Hetkel veel remonti ei lähe.

Nagu näite sellest üsna pikast pildijorust, siis valgus ja pildikvaliteet mängivad väga palju. Samas tunnen siiani, et mu kulmud on isegi veidi liiga tumedad ja kui kevadel korrektuuri läksin, siis ka Kristel üllatus, et nii palju värvi on pidama jäänud. Ju see ole minu eripära.

Natuke norida võiks siin ja seal ja ehk tulevikus lähen veel korrigeerima, sest soovitatakse ju tegelikult kord aastas, aga hetkel ütlen, et see investeering tasus end täiega ära. Suva sellest mõnest minutist hommikul, mis kulmude värvimisele kulub. Põhiline on see, et ma sain hulga enesekindlust juurde ja väga vähesed on märganud või vähemalt uurima tulnud, kas ma olen midagi nendega teinud. Isegi mu enda kallim, kellega me kohtusime pärast kulmu upgrade'i ja kes on mind ju väga lähedalt näinud, ei kahtlustanud tükk aega mitte midagi. Mis oleks veel paremaks tõendiks? Märgatavalt ilusam, aga loomulik tulemus ongi see, mida ma tahtsin. Nüüd on minu väike saladus ka teie hoida. Soovitan teistel uudishimulikel, aga kartlikel ka julgus kokku võtta ja asi ära teha. 

Aitäh Kristel!

2016 ei olnud üldse see, mida ma ootasin

Tere ja head uut aastat!

Seekord on see rohkem kui lihtsalt automaatviisakus, sest ma tõesti-tõesti väga soovin, et 2017 saaks parem. 6 ja 16 on kuidagi alati olnud minu numbrid, aga nii nagu maailmas suures plaanis, oli see ka minu isiklikus plaanis siiski üsna kehv aasta. Vaatasin, et eelmine kord olen bloginud laine harjal, olles tõeliselt õnnelik. Nüüd aga olen jälle vastupidi - üsna sügaval augus. Ei läinudki kaua, kui hirm, et see "kõik on hästi faas" ei saa kaua kesta, saigi tõeks. Kodus on küll kõik kõige parem. Blogin teile/mulle meie uuest mega-dreamy voodist, millest Eros võtab, risti magades, ka praegu üle poole enda alla. Kassid on päris hea harjutus enne laste saamist, ma ütlen.

Käisin vahepeal ka Eestis - tegelikult isegi nüüdseks juba kaks korda. Kõigepealt hirmuga kasuisa vaatamas ja tol hetkel tundus asi minevat päevadega hullemaks. Ta nägi nii nõrk välja ja suhtlemine temaga muutus aina raskemaks. Lisaks nägi ta jalg nii lilla ja paistes välja, et ma kartsin, et vähk ei jõua teda ka nii kiiresti tappa. Samas sain aru, et minu külaskäik ja selle ootamine tähendas talle päris palju. Mulle ka. Ma ju läksin koju ainult tema pärast, aga muuhulgas õnnestus ka muid kalleid ja oma uut lemmik-väikeinimest taas näha.

Kohe, kui tagasi jõudsin, olid teised mu tiimist Suurele Näitusele jalga lasknud ja mina kaasa ei saanudki. Oi, ma olin solvunud. Olles teinud, ma julgen öelda, ära suure(ma) osa tööst, et seal oleks midagi näidata, sain ma vastu vaid ühe sügeleva messikampsuni. Aitäh, eks. Isegi projekti eest vastutav numbritädi sai asja oma silmaga kaema minna, aga näe - minu tarbeks ei leitud enam raha. Niisama töötasin end pikkade päevadega haigeks. Samas aga hindan seda kogemust, mis ma sellest sain. On hea teada, et kuigi ma närveerisin, et ma ei tea ju, kuidas sellises mastaabis asju korraldatakse, sain ma lõpuks peaaegu üksi hakkama.

No ja kui ma siis üksi kontorisse jõudnud olin, saabuski parasjagu ametlik teade, et hakatakse koondama ja fookuses on terve meie turundustiim. Ma muretsesin, et kaka küll, ma olen jätkuvalt üks uuemaid inimesi seal ja seega rohkem ohustatud. See kõik aga võib tähendada, et lausa pool meie tiimi tõstetakse ukse taha. Samas aga naiivsem osa minust arvas, et küll nad mängivad lihtsalt töökorralduse ümber. Ehk muudetakse rolle natuke ja ega nad ju ometi viska välja inimesi, kes head tööd teevad.

Asi lõppes veel hullemini, kui ma arvanud olin. Tervele meie meeskonale tõmmati vesi peale. Vaid mu otsene ülemus oli jõudnud kindlustada omale uue töö ning kui me kõik segaduses ja infovaeguses hullusime, oli tal juba kiire uues ametis - millest meid informeeriti samal päeval, kui ta tööle asus. Kusjuures mingit ametlikku teadet pole ka nüüd, ligi kaks kuud hiljem tulnud.

Ehk siis 2016 lõppes tõsise vaiba jalge alt äratõmbamisega. Merry Christmas to everyone! Olen elus esimest korda koondatud ja pean kuidagimoodi leidma uue töö riigis, kus ma pole varem tööd isegi otsinud. Ehk olin loll, et usaldasin ja ootasin nii kaua. Paat kõikus ähvardavalt juba suve algusest. Nüüd aga on pilt pärast peamiselt koridori kuulujutte selge ja ühtegi head võimalust oma firmas jätkata enam kusagilt ei paista. Oi, ma olen nutnud ja masetsenud ja inimestes pettunud. Ma vihkan seda, et ma siiani ei oska oma tõelisi tundeid peita. Endal on ka piinlik teiste ees kontrollimatult vesistada ligi 30-aastasena, aga kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas seda mitte teha, siis ma olen suur kõrv.

Võib-olla ongi õige aeg taas muudatuseks, aga mulle ei meeldi selle pealesunnitus ja ma kardan. Ma näen teiste pealt, et tööleidmine võib siin võtta isegi aastaid. See ei saa aga lihtsam olema välismaalasena, kui su eriala eeldab just tekstiga töötamist ja selles väga hea olemist. Ma kahtlen, et ma kunagigi rootsi keeles nii osav olema saan, et kohalike vigu leida ja häid turundustekste luua. Eesti keelt ei vaja siin keegi ja ingliskeelsetele pakkumistele on ju kõva konkurents. Palja CV ja lühikese kaaskirjaga on üsna raske veenda ettevõtteid, miks nad peaksid valima mõne tüüpiliselt head inglise keelt rääkiva rootslase või mõne inglise keelt emakeelena rääkija asemel minu. Ma arvasin, et olen oma karjääriga igati järjepeal, tehes head tööd ja olles väljas päris algaja staatusest, aga kuidagi olen ma jälle tagasi ei kellegi maal. Ülemus soovitas mul "kellegagi rääkida". Ehk on tal õiguski. Kui see vaid aitaks.

Jõulud veetsime kallimaga Eestis - ta ütles, et tahab olla seal, kus minagi ja mina võtsin endale puhkuse kogu tööstressist. Ma kartsin, et keegi küsib mult nii möödaminnes, et kuidas tööl läheb. Aga ei küsinudki. Niisiis sain ise valida, kellele räägin ja kellele mitte. Kirsiks tordil oli täiesti ootamatult ühes söögikohas kokkupõrkamine inimesega, kes oli peapõhjuseks, miks ma kunagi siia kolisin, kõigist ja kõigest eemale. Ja muidugi sattus meie reserveeritud laud olema täpselt tema oma kõrval. Tundus, et ta oleks näinud justkui kummitust. Mul ei olnud oluliselt mugavam. Ja siis ta läks ära õnneks.

Muus osas aga oli tore nädal, täis titasid, sõpru ja pere. Lisaks veel mõnus spa-kogemus Pärnus ning uhke aastavahetus teletornis. Kaalun siin, kas peaksin söömise päris maha jätma, sest piltidelt vaatas minu õuduseks vastu mingi tädi - suur ja vana. Millal see küll juhtus?

Sellise rõõmsa noodiga hetkel lõpetangi enne, kui teid ka auku kaasa tõmban. Õnneks ei ole kassid veel maailmast otsa saanud. Kulutavad mu stressi.