Tere ja head uut aastat!
Seekord on see rohkem kui lihtsalt automaatviisakus, sest ma tõesti-tõesti väga soovin, et 2017 saaks parem. 6 ja 16 on kuidagi alati olnud minu numbrid, aga nii nagu maailmas suures plaanis, oli see ka minu isiklikus plaanis siiski üsna kehv aasta. Vaatasin, et eelmine kord olen bloginud laine harjal, olles tõeliselt õnnelik. Nüüd aga olen jälle vastupidi - üsna sügaval augus. Ei läinudki kaua, kui hirm, et see "kõik on hästi faas" ei saa kaua kesta, saigi tõeks. Kodus on küll kõik kõige parem. Blogin teile/mulle meie uuest mega-dreamy voodist, millest Eros võtab, risti magades, ka praegu üle poole enda alla. Kassid on päris hea harjutus enne laste saamist, ma ütlen.
Käisin vahepeal ka Eestis - tegelikult isegi nüüdseks juba kaks korda. Kõigepealt hirmuga kasuisa vaatamas ja tol hetkel tundus asi minevat päevadega hullemaks. Ta nägi nii nõrk välja ja suhtlemine temaga muutus aina raskemaks. Lisaks nägi ta jalg nii lilla ja paistes välja, et ma kartsin, et vähk ei jõua teda ka nii kiiresti tappa. Samas sain aru, et minu külaskäik ja selle ootamine tähendas talle päris palju. Mulle ka. Ma ju läksin koju ainult tema pärast, aga muuhulgas õnnestus ka muid kalleid ja oma uut lemmik-väikeinimest taas näha.
Kohe, kui tagasi jõudsin, olid teised mu tiimist Suurele Näitusele jalga lasknud ja mina kaasa ei saanudki. Oi, ma olin solvunud. Olles teinud, ma julgen öelda, ära suure(ma) osa tööst, et seal oleks midagi näidata, sain ma vastu vaid ühe sügeleva messikampsuni. Aitäh, eks. Isegi projekti eest vastutav numbritädi sai asja oma silmaga kaema minna, aga näe - minu tarbeks ei leitud enam raha. Niisama töötasin end pikkade päevadega haigeks. Samas aga hindan seda kogemust, mis ma sellest sain. On hea teada, et kuigi ma närveerisin, et ma ei tea ju, kuidas sellises mastaabis asju korraldatakse, sain ma lõpuks peaaegu üksi hakkama.
No ja kui ma siis üksi kontorisse jõudnud olin, saabuski parasjagu ametlik teade, et hakatakse koondama ja fookuses on terve meie turundustiim. Ma muretsesin, et kaka küll, ma olen jätkuvalt üks uuemaid inimesi seal ja seega rohkem ohustatud. See kõik aga võib tähendada, et lausa pool meie tiimi tõstetakse ukse taha. Samas aga naiivsem osa minust arvas, et küll nad mängivad lihtsalt töökorralduse ümber. Ehk muudetakse rolle natuke ja ega nad ju ometi viska välja inimesi, kes head tööd teevad.
Asi lõppes veel hullemini, kui ma arvanud olin. Tervele meie meeskonale tõmmati vesi peale. Vaid mu otsene ülemus oli jõudnud kindlustada omale uue töö ning kui me kõik segaduses ja infovaeguses hullusime, oli tal juba kiire uues ametis - millest meid informeeriti samal päeval, kui ta tööle asus. Kusjuures mingit ametlikku teadet pole ka nüüd, ligi kaks kuud hiljem tulnud.
Ehk siis 2016 lõppes tõsise vaiba jalge alt äratõmbamisega. Merry Christmas to everyone! Olen elus esimest korda koondatud ja pean kuidagimoodi leidma uue töö riigis, kus ma pole varem tööd isegi otsinud. Ehk olin loll, et usaldasin ja ootasin nii kaua. Paat kõikus ähvardavalt juba suve algusest. Nüüd aga on pilt pärast peamiselt koridori kuulujutte selge ja ühtegi head võimalust oma firmas jätkata enam kusagilt ei paista. Oi, ma olen nutnud ja masetsenud ja inimestes pettunud. Ma vihkan seda, et ma siiani ei oska oma tõelisi tundeid peita. Endal on ka piinlik teiste ees kontrollimatult vesistada ligi 30-aastasena, aga kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas seda mitte teha, siis ma olen suur kõrv.
Võib-olla ongi õige aeg taas muudatuseks, aga mulle ei meeldi selle pealesunnitus ja ma kardan. Ma näen teiste pealt, et tööleidmine võib siin võtta isegi aastaid. See ei saa aga lihtsam olema välismaalasena, kui su eriala eeldab just tekstiga töötamist ja selles väga hea olemist. Ma kahtlen, et ma kunagigi rootsi keeles nii osav olema saan, et kohalike vigu leida ja häid turundustekste luua. Eesti keelt ei vaja siin keegi ja ingliskeelsetele pakkumistele on ju kõva konkurents. Palja CV ja lühikese kaaskirjaga on üsna raske veenda ettevõtteid, miks nad peaksid valima mõne tüüpiliselt head inglise keelt rääkiva rootslase või mõne inglise keelt emakeelena rääkija asemel minu. Ma arvasin, et olen oma karjääriga igati järjepeal, tehes head tööd ja olles väljas päris algaja staatusest, aga kuidagi olen ma jälle tagasi ei kellegi maal. Ülemus soovitas mul "kellegagi rääkida". Ehk on tal õiguski. Kui see vaid aitaks.
Jõulud veetsime kallimaga Eestis - ta ütles, et tahab olla seal, kus minagi ja mina võtsin endale puhkuse kogu tööstressist. Ma kartsin, et keegi küsib mult nii möödaminnes, et kuidas tööl läheb. Aga ei küsinudki. Niisiis sain ise valida, kellele räägin ja kellele mitte. Kirsiks tordil oli täiesti ootamatult ühes söögikohas kokkupõrkamine inimesega, kes oli peapõhjuseks, miks ma kunagi siia kolisin, kõigist ja kõigest eemale. Ja muidugi sattus meie reserveeritud laud olema täpselt tema oma kõrval. Tundus, et ta oleks näinud justkui kummitust. Mul ei olnud oluliselt mugavam. Ja siis ta läks ära õnneks.
Muus osas aga oli tore nädal, täis titasid, sõpru ja pere. Lisaks veel mõnus spa-kogemus Pärnus ning uhke aastavahetus teletornis. Kaalun siin, kas peaksin söömise päris maha jätma, sest piltidelt vaatas minu õuduseks vastu mingi tädi - suur ja vana. Millal see küll juhtus?
Sellise rõõmsa noodiga hetkel lõpetangi enne, kui teid ka auku kaasa tõmban. Õnneks ei ole kassid veel maailmast otsa saanud. Kulutavad mu stressi.
Seekord on see rohkem kui lihtsalt automaatviisakus, sest ma tõesti-tõesti väga soovin, et 2017 saaks parem. 6 ja 16 on kuidagi alati olnud minu numbrid, aga nii nagu maailmas suures plaanis, oli see ka minu isiklikus plaanis siiski üsna kehv aasta. Vaatasin, et eelmine kord olen bloginud laine harjal, olles tõeliselt õnnelik. Nüüd aga olen jälle vastupidi - üsna sügaval augus. Ei läinudki kaua, kui hirm, et see "kõik on hästi faas" ei saa kaua kesta, saigi tõeks. Kodus on küll kõik kõige parem. Blogin teile/mulle meie uuest mega-dreamy voodist, millest Eros võtab, risti magades, ka praegu üle poole enda alla. Kassid on päris hea harjutus enne laste saamist, ma ütlen.
Käisin vahepeal ka Eestis - tegelikult isegi nüüdseks juba kaks korda. Kõigepealt hirmuga kasuisa vaatamas ja tol hetkel tundus asi minevat päevadega hullemaks. Ta nägi nii nõrk välja ja suhtlemine temaga muutus aina raskemaks. Lisaks nägi ta jalg nii lilla ja paistes välja, et ma kartsin, et vähk ei jõua teda ka nii kiiresti tappa. Samas sain aru, et minu külaskäik ja selle ootamine tähendas talle päris palju. Mulle ka. Ma ju läksin koju ainult tema pärast, aga muuhulgas õnnestus ka muid kalleid ja oma uut lemmik-väikeinimest taas näha.
Kohe, kui tagasi jõudsin, olid teised mu tiimist Suurele Näitusele jalga lasknud ja mina kaasa ei saanudki. Oi, ma olin solvunud. Olles teinud, ma julgen öelda, ära suure(ma) osa tööst, et seal oleks midagi näidata, sain ma vastu vaid ühe sügeleva messikampsuni. Aitäh, eks. Isegi projekti eest vastutav numbritädi sai asja oma silmaga kaema minna, aga näe - minu tarbeks ei leitud enam raha. Niisama töötasin end pikkade päevadega haigeks. Samas aga hindan seda kogemust, mis ma sellest sain. On hea teada, et kuigi ma närveerisin, et ma ei tea ju, kuidas sellises mastaabis asju korraldatakse, sain ma lõpuks peaaegu üksi hakkama.
No ja kui ma siis üksi kontorisse jõudnud olin, saabuski parasjagu ametlik teade, et hakatakse koondama ja fookuses on terve meie turundustiim. Ma muretsesin, et kaka küll, ma olen jätkuvalt üks uuemaid inimesi seal ja seega rohkem ohustatud. See kõik aga võib tähendada, et lausa pool meie tiimi tõstetakse ukse taha. Samas aga naiivsem osa minust arvas, et küll nad mängivad lihtsalt töökorralduse ümber. Ehk muudetakse rolle natuke ja ega nad ju ometi viska välja inimesi, kes head tööd teevad.
Asi lõppes veel hullemini, kui ma arvanud olin. Tervele meie meeskonale tõmmati vesi peale. Vaid mu otsene ülemus oli jõudnud kindlustada omale uue töö ning kui me kõik segaduses ja infovaeguses hullusime, oli tal juba kiire uues ametis - millest meid informeeriti samal päeval, kui ta tööle asus. Kusjuures mingit ametlikku teadet pole ka nüüd, ligi kaks kuud hiljem tulnud.
Ehk siis 2016 lõppes tõsise vaiba jalge alt äratõmbamisega. Merry Christmas to everyone! Olen elus esimest korda koondatud ja pean kuidagimoodi leidma uue töö riigis, kus ma pole varem tööd isegi otsinud. Ehk olin loll, et usaldasin ja ootasin nii kaua. Paat kõikus ähvardavalt juba suve algusest. Nüüd aga on pilt pärast peamiselt koridori kuulujutte selge ja ühtegi head võimalust oma firmas jätkata enam kusagilt ei paista. Oi, ma olen nutnud ja masetsenud ja inimestes pettunud. Ma vihkan seda, et ma siiani ei oska oma tõelisi tundeid peita. Endal on ka piinlik teiste ees kontrollimatult vesistada ligi 30-aastasena, aga kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas seda mitte teha, siis ma olen suur kõrv.
Võib-olla ongi õige aeg taas muudatuseks, aga mulle ei meeldi selle pealesunnitus ja ma kardan. Ma näen teiste pealt, et tööleidmine võib siin võtta isegi aastaid. See ei saa aga lihtsam olema välismaalasena, kui su eriala eeldab just tekstiga töötamist ja selles väga hea olemist. Ma kahtlen, et ma kunagigi rootsi keeles nii osav olema saan, et kohalike vigu leida ja häid turundustekste luua. Eesti keelt ei vaja siin keegi ja ingliskeelsetele pakkumistele on ju kõva konkurents. Palja CV ja lühikese kaaskirjaga on üsna raske veenda ettevõtteid, miks nad peaksid valima mõne tüüpiliselt head inglise keelt rääkiva rootslase või mõne inglise keelt emakeelena rääkija asemel minu. Ma arvasin, et olen oma karjääriga igati järjepeal, tehes head tööd ja olles väljas päris algaja staatusest, aga kuidagi olen ma jälle tagasi ei kellegi maal. Ülemus soovitas mul "kellegagi rääkida". Ehk on tal õiguski. Kui see vaid aitaks.
Jõulud veetsime kallimaga Eestis - ta ütles, et tahab olla seal, kus minagi ja mina võtsin endale puhkuse kogu tööstressist. Ma kartsin, et keegi küsib mult nii möödaminnes, et kuidas tööl läheb. Aga ei küsinudki. Niisiis sain ise valida, kellele räägin ja kellele mitte. Kirsiks tordil oli täiesti ootamatult ühes söögikohas kokkupõrkamine inimesega, kes oli peapõhjuseks, miks ma kunagi siia kolisin, kõigist ja kõigest eemale. Ja muidugi sattus meie reserveeritud laud olema täpselt tema oma kõrval. Tundus, et ta oleks näinud justkui kummitust. Mul ei olnud oluliselt mugavam. Ja siis ta läks ära õnneks.
Muus osas aga oli tore nädal, täis titasid, sõpru ja pere. Lisaks veel mõnus spa-kogemus Pärnus ning uhke aastavahetus teletornis. Kaalun siin, kas peaksin söömise päris maha jätma, sest piltidelt vaatas minu õuduseks vastu mingi tädi - suur ja vana. Millal see küll juhtus?
Sellise rõõmsa noodiga hetkel lõpetangi enne, kui teid ka auku kaasa tõmban. Õnneks ei ole kassid veel maailmast otsa saanud. Kulutavad mu stressi.
2 kommentaari:
Head paremat aastat sulle!
See kindlasti üldse mitte ei lohuta, aga mind on sellistel hetkedel aidanud mõtlemine - iga asi juhtub põhjusega. Ma olen veendunud, et sulle avanevad uksed, mille olemasolust sul praegu isegi aimu pole. Ja see saab olema palju parem lahendus, kui eelmine. Peaasi, et hinges rõõm oleks ja kui kallimaga on suhted korras, siis ongi ju tegelikult kõik hästi?
Aitäh! Ikka on tore kuulda, et keegi kuulab ja kaasa mõtleb.
Ma ju tean, et suures plannis on minuga kõik hästi. Lihtsalt hirm on halvav vahel.
Postita kommentaar