So I turned 30...

Mu elu on umbes sama korras hetkel

Kolmkümmend!!! Ma üldse ei oodanud seda sünnipäeva. See tundub kuidagi nii selge verstapostina ajast, mil inimene peaks igati täiskasvanud olema ja mil elu peaks paigas olema - kodud, tööd, pered jne. Ja kus olen siis mina?

Ok, päris kõige üle ei saa ka kurta, sest üle pika aja on mul suurepärane suhe ja ikka veel ei mingit tüdimust. Olla kellegagi juba poolteist aastat koos, kordagi komistamata, on minu jaoks väga suur saavutus. Mina, kes ma olen alati varem tundnud, et vajan vabadust ja ruumi enda ümber, muutun nüüd veidi ärevaks, kui pean ühe korra aastas paar päeva ilma temata üksi kodus veetma ning ausalt öeldes, ei mäletagi enam, kuidas ma enne teda elasin. Meil ei ole küll mingi haiglane sõltuvussuhe, aga kõik on lihtsalt väga hästi, kui oleme koos.

Igatahes, ma tahtsin ju viriseda selle üle, mida mul hetkel ei ole. Ja see on töö. Ning muidugi ka lapsed. Ma olin alati arvanud, et selleks ajaks võiks küll hiljemalt juba laps või lapsed olemas olla, aga samas kuskil kuklas tiksus ka, et äkki ootab mind sama saatus, mis minu ema, ja minust saab alles kusagil kolmekümnendates üksikvanem. Võib-olla just seetõttu olen ma alati olnud ka ettevaatlik ega ole tahtnud uisa-päisa sellist vastutust võtta. Tegu on ju teiste teoorias siis ainult minust sõltuvate inimestega. Ja ma tunnen hetkel, et ma ei oska iseendagi eest enam hoolt kanda.

Niisiis, mida lähemale sünnipäev jõudis, seda segasemad tunded mind valdasid. Mul oli hea idee stiilipeoks, aga samas mida tähistada? Värsket töökaotust? Sissetulekujäänukeid nagu ka kiiremini kulutada ei tahtnud ja seega suurt pidu ma lubada endale ei saanud. Kaalusin selleks ajaks hoopis kuhugi reisima minekut, aga erinevatel põhjustel see aeg ei sobinud.

Lõpuks otsustasin, et teeme ikka peo ja ma tahan veeta ühe toreda õhtu koos oma kõige lähedasematega. St siis nendega, kes siinpool lahte elavad ja kohale tulla saavad. Kuulutasin välja Circus glam peo ja palusin inimestel teemakohaselt riietuda. Ise proovisin erinevaid hõrgutisi valmistada juba eelmisest õhtust alates ning meisterdasin ja otsisin kokku omale meelepärase riietuse, millest üks suur osa jõudis Hiinast napilt kohale ürituse ajaks. Olin tahtnud korsetti, aga uskuge mind. On väga raske sellist asja üksi selga saada, nii et kui te keegi peaksite kunagi plaanima korsetiga romantilist üllatust kallimale, siis arvestage kohe ka sellega, et ise te seda selga ei saa ja teil on siis erldi abimeest vaja. Meie puhul vedelesin ma voodi kohal upakil ja Lemmik sikutas kahe käe ja täie jõuga samal ajal, kui ma oma hingamist kontrollisin, aga tulemus jäi väga äge. See aga polnud just kuigi eelmängulik, uskuge mind :D

Ühesõnaga mu toredad sõbrad tulid meile külla ja kõik peale Ella olidki end kostümeerinud. Ma küll ei saanud aru, mispärast enamik meestest ja seda omavahel suhtlemata, olid teemat tõlgendanud kui mingit Kuuba kaabu üritust ja kikilipsupidu, aga vähemalt nad üritasid. Me naersime pisarateni, mängides pimesi kommide nöörilt alla lõikamise lastemängu ja proovides teha suhkruvatti, sest see tundus nii teemakohasena, et me lihtsalt pidime ostma omale väikese suhkruvatimasina. Teistele huvilistele hoiatuseks, et päris raske on teha ilusaid kohevaid tuutusid. Rafa tegigi vaid kärssanud kuubikuid.

Kõik nautisid eestipäraseid singirulle, küpsisetorti ja kartulisalatit. Mina hoidsin hinge kinni, sest ma polnud eluski varem ise singikate täidet teinud ja viimasest kartulisalatistki oli ligi kolm aastat möödas. Lisaks proovisin Annika eeskujul teha pulgakooke, aga see nägi välja nagu tõeline katastroof, sest pallid libisesid pulkade otsast alla ja lõpuks sõimegi me osasid palle lihtsalt näppude vahelt. Samas maitse oli ikka suurepärane.

Nüüd ma siis olengi juba üle kuu aja kolmekümnene ja üldse ei tunne, et teaksin nüüd, kuidas elu elama peaks, aga kogu see vaba aeg tekitab muudkui tahtmist midagi meisterdada või kuidagi kodu täiustada, mis ei ole just kõige paremad tegevused, kui peaksid raha säästma. Aga nojah. See tööasi peab ju lihtsalt kuidagi kunagi varsti lahenema ja loodetavasti laheneb koduasi ka.

Naljakas, kuidas elu läheb. Ilma L
emmikuta oleksin ma vist nüüd Eestisse naasenud, sest mida ma teeksin üksi võõras riigis töö ja rahatuna? Nüüd aga tuleb täispangale minek ja püüan pigem juured tugevamini siin maasse kinnitada kinnisvaraostuga.

Siuksed lood siis.

Niisama elumärke

Kõigepealt, kui keegi veel mäletab mu maikuu passiahastust, siis see lahenes tänu headele inimestele. Kui olin oma frustratsiooni siia välja elanud, siis torkas pähe, et Uk on ju nii suur riik, et äkki siin on mingeid sõidujagamisteenuseid. Ja oligi. Ja kohe leidsin ka paar inimest, kes samal nädalavahetusel mulle sobivas suunas liikuma pidid. Kirjutasingi siis kibekiiresti neile oma kummalise pakkumisega ja lubasin maksta kahe autokoha jagu, kumbagi kasutamata, kui nad vaid mu passi Londonisse kaasa võtaksid. Kuramuse süsteem küll blokeeris pooled mu kirjad ära, sest kui ta leidis sealt vähimagi vihje kontaktide vahetamisele, mis süsteemipidajad rahast ilma jätaks, siis kiri tuli lihtsalt tagasi. Tekitas veidi lisastressi, aga elasime üle.

Õnneks leidsingi kohe ühe kena asiaatidest abielupaari, kes oli nõus aitama. Mul muidugi süda värises veidi sees, sest ma ei teadnud inimeste täisnimegi ja siis suunas naine, kellega ma suhelnud olin, mind hoopis edasi oma abikaasale, kelle nime sain teada alles lõpuks näost näkku kohtudes. Mu abivalmis kolleeg meisterdas mitmekordse spetsümbriku mu passi ümber ja toimetas selle korterirendifirma kontorist reisisellideni, aga üle poole päevast, mis juhtus kahjuks olema ka mu Lemmiku sünnipäev, veetsin siiski stressates ja telefoni otsas ning roamingu internetti piiludes, et jälgida, kas ja kuidas edeneb. Plaan B oleks olnud ise pühapäeval auto rentida ja uuesti Cardiffisse põrutada ja mu kallim on õnneks hästi leplik. Ta polekski pahandanud, kuid see oleks siiski meie plaanitud reisi üsna ära rikkunud.

Niisiis, leidsime nii rahaliselt kui ajaliselt kõige mõistlikuma, aga ka riskantsema lahenduse. Otsustasin uskuda inimeste headusesse ja ise läksime veel pika päeva lõpetuseks teatrisse Ooperifantoomi vaatama pärast mida kohtusime minu inglitega, kes veel meie järel veidi ootama olid pidanud. Aga noh, ei tahtnud kalleid ja ammu ostetud pileteid ka raisku lasta. Lõpp hästi, kõik hästi.

Muidu aga olen elus. Vahepeal on olnud nii tõuse kui ka mõõnu. Töö saigi läbi ja paar uut olid juba justkui käeulatuses, aga ju Murphy arvas, et mu elus ongi kõik liiga hästi. Nii et ei saanud ma ühtegi neist. Ja siin ma siis olen. Aeg tiksub halastamatult ja mingit kindlust ei ole. Küll aga tohutult pikk nimekiri ametitest, kuhu kandideerinud olen ja sama palju custom kaaskirju ning muid imevigureid. Alla ka ei anna. Ei saa. Ja ehk, kuigi ma veel ei suuda seda ette kujutada, vaatan kunagi tagasi sellele perioodile ja mõtlen, et see oli ju vaid nii lühike aeg pikas ja toredas elus. Samas nii ka ei taha, et kunagi see töötus tunduks väikese probleemina hilisemate kõrval. Hoidke siis ikka mulle pöialt eks.