Enne, kui ma saan rääkida lähemalt oma uuest töökohast, pean ma vajalikuks minna tagasi möödunud suve juurde.
Pärast Eestist puhkuselt naasmist ootasid mind ees kolmes firmas intervjuud ja minu meelest läksid kõik ka hästi. Kahes kohas aga läks kellelgi teisel selgelt veel paremini. Kolmandas taheti mind veel uurida-puurida ja mu endiste ülemustega rääkida. Kuni siis lõpuks ikka selgus, et sain mitteauhinnalise teise koha. Vot see tegi haiget! Ma olen kogunud juba nii mitmeid mitteauhinnalisi teisi kohti ja sellisel hetkel on raske mõelda niipidi, et aga vaadake, kui kaugele ma jõudsin.
Igatahes, elu läks edasi ja aeg ka, ootamatult. Igas kuus oli ümbes üks uus intervjuu ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Mulle tundus juba, et tulebki aeg, mil palka enam arvele ei laeku ja hakkan töötukassale palju vähema nimel igasuguseid aruandeid kirjutama, rääkimata oma kulude tõsiselt kokkutõmbamisest. Siis aga võttis minuga uuesti ühendust see teise koha" firma. Et nad tahaksid arutada koostööd mingite projektide osas, kui ikka veel huvitatud olen.
Nad olid juba mulle ära öeldes maininud, et kui neil õnnestub oma meeskonda veel kasvatada, siis nad tahaksid minuga taas ühendust võtta. Arvasin, et äkki nüüd selles asi ongi, kuigi kui tihti ikka juhtub, et sellistest pool-lubadustest asja saab elus!? Niisiis otsustasin asja edasi uurida. Nemad aga otsustasid taas natuke aega vaikida, aga nendega olin ennegi näinud, et pausid suhtluses ei tähenda tingimata halba. Lõpuks tahtsid nad minuga natuke rääkida ja ma arvasin, et parem on kohale minna, kuna nende kontor asub nagunii 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu kodust.
Kohapeal selgus, et asjad on isegi paremad, kui ma lootsin. Mina olin arvanud, et ehk on tegu mingi osalise ajaga paarikuise ettevõtmisega. Tuli aga välja, et neil ei saanud asja esimese koha saanuga ning nüüd on nad otsustanud selle rolli ümber mängida projektipõhiseks. Täisajaga, aga jutu käigus sai võib-olla aastast kaheksa ja siis kuus kuud. Kuna ma tahtsin veidi rohkem infot, siis lubati, et saan rääkida veel ühe oma ala eksperdiga. Minule ootamatult sai sellest selgituslikust plaanist hoopis täiemõõduline enesetõestamise intekas. Ma olin närvis ja arvasin, et keerasin selle pekki, sest mult küsiti taas igasuguseid tobedusi a la soovitajatega rääkimise kohta, mida tegelikult juba tehtud oli. See inimene aga ei teadnud minust ei ööd ega mütsi.
Igatahes nii nädalakese enne jõule sain ootamatult emaili, et nad teevad mulle tööpakkumise. Samal ajal oli mind aga ka ühte teise kohta intervjuule kutsutud ning olin suure vaevaga organiseerinud endale veel erinevaid networkimise võimalusi. Siis aga saabus leping ja soov, et saadaksin tagasi oma allkirjaga scannitud koopia. See tundus mulle nii kummaline. Tööleping ja isegi mitte originaal. No ma ei tea... Samas see pidi siin aktsepteeritav variant olema.
Suurem probleem oli aga lepingusse kirjutatud palganumbriga. Palgast olime rääkinud suvel vaid korra ja siis reageeriti minu soovile üsna positiivselt. Mulle jäi mulje, et see sobis meile mõlemale. Niisiis nüüd oli mul leping, aga hinges torm. Et mis mõttes pärast kuut!!! intervjuud ja rasket kodutööd ja mu endise ülemusega rääkimist, pakuvad nad mulle tööd esialgu vaid kuueks kuuks pikendamisvõimalusega ja ühtlasi umbes kuuendiku võrra räägitust väiksema palgaga!? Üldises plaanis ei olnud tegemist päris orjapakkumisega ja tööd oli mul ju vaja, aga see tundus igati ebaõiglane. Ma ei ole nende lohutusauhind ja ma ei kooguta tänulikult päris iga võimaluse peale. Ma tunnen, et ma olen paremat väärt.
Võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile viisakalt aga ausalt, mida ma neist ja sellest pakkumisest arvan. Argumentideks olid minu turvatunne seoses lühiajalise lepinguga ja seenior selle ameti nimetuses. Kartsin küll, et võib-olla otsustavad nad hoopis kellegi teisega jätkata, sest nad olid mulle maininud plaani uuesti kuulutus avaldada. Arvasin, et parimal juhul saan uue pakkumise, mis on meie soovide kompromiss ja see oleks olnud ikkagi juba parem. Läks aga paremini.
Sain kiiresti vastuse, et nad saavad minu argumentidest aru ning saan oma soovitud palga. Samas aga et nad ei olnud mulle kunagi ametlikku pakkumist teise numbriga teinud. Noh, aga ega nad selle numbriga ka ei teinud ju varem!? Lisati veel, et pärast kuut kuud peame ehk jätkama läbirääkimisi, aga hetkel sobib. Oli reede õhtu ja mina reaalselt hüppasin rõõmust, et saan jõuludele vastu minna teadmisega, et uuel aastal ootab taas uus algus.
Väga suurelt me veel ei tähistanud, sest tahtsin enne lepingule alla kirjutada ja kes teab mis muidu juhtuda võib. Seega ootasin esmaspäeva ja enne ei rääkinud isegi emale. Temale teatasin kohe kui, originaalleping kotis, nende kontorist lahkusin. Ja seejärel tähistasime juba vahuveiniga. Tundusid tulevat rõõmsad jõulud, oluliselt vähema stressi ja rõõmsate uudiste jagamisega selle asemel, et kõigile selgitada, kuidas ma ikka veel töötu olen.
Samas oli ikkagi närvikõdi täis nädal, sest ootas ju veel üks intervjuu ja mulle väga meeldis sealne ülemus. Mulle organiseeriti kohe ka kohtumine tiimiga ja neile anti käsk mulle ära rääkida ka kõik halvad asjad seal töötamise juures, et mu ootused kohe algusest peale võimalikult hästi reaalsusele vastaks. Ja see ala, millega nad töötavad, tundus nii huvitav. Samas oli mul leping taskus ja ütlesin neile ka, et mul on laual teine pakkumine.
Nemad aga vastasid rohkem oma internetist avastatud halvale tööandja mainele, ehk siis nad ei vastanudki. Vähemalt mitte enne, kui ma juba Rootsis tagasi olin ja ise küsisin, et mis värk on ja kuhu see hästi konkreetse mulje jätnud tädi jäi. Ta vastas ruttu, et jäi haigeks ja kogu "kiire" lükkus edasi. Et nad pole veel midagi otsustanud ja ta plaanib kindlasti teada anda. Seda pole siiani juhtunud ja ma enam ei oota. Ise teavad.
Vahepeal kutsuti mind veel paari kohta intervjuudele, sest Muprhy seadus ju. Kõik asjad tulevad korraga või üldse mitte. Minul sai täna aga esimene kuu uues kohas täis.
On olnud väga intensiivne periood - hästi palju õppida - kuid samas kohati ka igavlen, sest ühtegi õpetajat pole käepärast. Juba viiendal tööpäeval lennutati mind päevaks treenerite koolitusele Viini ja järgmisel nädalal saan lõpuks põhjalikuma personaalse väljaõppe Barcelonas. Ma nii väga loodan, et sellest on kasu ja juba ootan seda reisi. We will see...
Töö ise on eelnevast üsna teistsugune ja tehnilisem. Küll aga huvitav ja kui ma selle projekti edukalt lõpule viidud saan, õpin kindlasti palju uusi asju, saan treenerikogemust juurde ja teistsuguseid elemente CV-sse. Ma hetkel arvan, et tahaksin sinna umbes aastaks jääda. Sellisel juhul jõuan vast projektiga ühele poole saada. Juba praegu on selge, et kuuest kuust ei piisa, aga kui nad siiski otsustavad mu lepingut mitte pikendada, siis eks nad ise teavad. Ma ka ei tunne end praegu süüdi, kui ikka värbajatega suhtlen ja kohe, kui taas energiat tekib, hakkan ka aktiivsemalt edasi otsima.
Mida ma siis ikkagi teen? Juhin ühte digitaalse transformatsiooni projekti väga spetsiifilises ravimifirmas, nende Põhjamaade ja Baltikumi peakontoris. Te ei tea, kui kummaline on taas pidevalt kuulda, et Eestist räägitakse.
Ja nii tore on transpordivahendistest mitte sõltuda ning end vajalikuna tunda. Kümne minutiga olen kodus või tööl ja võin kas või lõunaajal koju tulla. Vaid kassid on segaduses neist muutustest.
Pärast Eestist puhkuselt naasmist ootasid mind ees kolmes firmas intervjuud ja minu meelest läksid kõik ka hästi. Kahes kohas aga läks kellelgi teisel selgelt veel paremini. Kolmandas taheti mind veel uurida-puurida ja mu endiste ülemustega rääkida. Kuni siis lõpuks ikka selgus, et sain mitteauhinnalise teise koha. Vot see tegi haiget! Ma olen kogunud juba nii mitmeid mitteauhinnalisi teisi kohti ja sellisel hetkel on raske mõelda niipidi, et aga vaadake, kui kaugele ma jõudsin.
Igatahes, elu läks edasi ja aeg ka, ootamatult. Igas kuus oli ümbes üks uus intervjuu ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Mulle tundus juba, et tulebki aeg, mil palka enam arvele ei laeku ja hakkan töötukassale palju vähema nimel igasuguseid aruandeid kirjutama, rääkimata oma kulude tõsiselt kokkutõmbamisest. Siis aga võttis minuga uuesti ühendust see teise koha" firma. Et nad tahaksid arutada koostööd mingite projektide osas, kui ikka veel huvitatud olen.
Nad olid juba mulle ära öeldes maininud, et kui neil õnnestub oma meeskonda veel kasvatada, siis nad tahaksid minuga taas ühendust võtta. Arvasin, et äkki nüüd selles asi ongi, kuigi kui tihti ikka juhtub, et sellistest pool-lubadustest asja saab elus!? Niisiis otsustasin asja edasi uurida. Nemad aga otsustasid taas natuke aega vaikida, aga nendega olin ennegi näinud, et pausid suhtluses ei tähenda tingimata halba. Lõpuks tahtsid nad minuga natuke rääkida ja ma arvasin, et parem on kohale minna, kuna nende kontor asub nagunii 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu kodust.
Kohapeal selgus, et asjad on isegi paremad, kui ma lootsin. Mina olin arvanud, et ehk on tegu mingi osalise ajaga paarikuise ettevõtmisega. Tuli aga välja, et neil ei saanud asja esimese koha saanuga ning nüüd on nad otsustanud selle rolli ümber mängida projektipõhiseks. Täisajaga, aga jutu käigus sai võib-olla aastast kaheksa ja siis kuus kuud. Kuna ma tahtsin veidi rohkem infot, siis lubati, et saan rääkida veel ühe oma ala eksperdiga. Minule ootamatult sai sellest selgituslikust plaanist hoopis täiemõõduline enesetõestamise intekas. Ma olin närvis ja arvasin, et keerasin selle pekki, sest mult küsiti taas igasuguseid tobedusi a la soovitajatega rääkimise kohta, mida tegelikult juba tehtud oli. See inimene aga ei teadnud minust ei ööd ega mütsi.
Igatahes nii nädalakese enne jõule sain ootamatult emaili, et nad teevad mulle tööpakkumise. Samal ajal oli mind aga ka ühte teise kohta intervjuule kutsutud ning olin suure vaevaga organiseerinud endale veel erinevaid networkimise võimalusi. Siis aga saabus leping ja soov, et saadaksin tagasi oma allkirjaga scannitud koopia. See tundus mulle nii kummaline. Tööleping ja isegi mitte originaal. No ma ei tea... Samas see pidi siin aktsepteeritav variant olema.
Suurem probleem oli aga lepingusse kirjutatud palganumbriga. Palgast olime rääkinud suvel vaid korra ja siis reageeriti minu soovile üsna positiivselt. Mulle jäi mulje, et see sobis meile mõlemale. Niisiis nüüd oli mul leping, aga hinges torm. Et mis mõttes pärast kuut!!! intervjuud ja rasket kodutööd ja mu endise ülemusega rääkimist, pakuvad nad mulle tööd esialgu vaid kuueks kuuks pikendamisvõimalusega ja ühtlasi umbes kuuendiku võrra räägitust väiksema palgaga!? Üldises plaanis ei olnud tegemist päris orjapakkumisega ja tööd oli mul ju vaja, aga see tundus igati ebaõiglane. Ma ei ole nende lohutusauhind ja ma ei kooguta tänulikult päris iga võimaluse peale. Ma tunnen, et ma olen paremat väärt.
Võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile viisakalt aga ausalt, mida ma neist ja sellest pakkumisest arvan. Argumentideks olid minu turvatunne seoses lühiajalise lepinguga ja seenior selle ameti nimetuses. Kartsin küll, et võib-olla otsustavad nad hoopis kellegi teisega jätkata, sest nad olid mulle maininud plaani uuesti kuulutus avaldada. Arvasin, et parimal juhul saan uue pakkumise, mis on meie soovide kompromiss ja see oleks olnud ikkagi juba parem. Läks aga paremini.
Sain kiiresti vastuse, et nad saavad minu argumentidest aru ning saan oma soovitud palga. Samas aga et nad ei olnud mulle kunagi ametlikku pakkumist teise numbriga teinud. Noh, aga ega nad selle numbriga ka ei teinud ju varem!? Lisati veel, et pärast kuut kuud peame ehk jätkama läbirääkimisi, aga hetkel sobib. Oli reede õhtu ja mina reaalselt hüppasin rõõmust, et saan jõuludele vastu minna teadmisega, et uuel aastal ootab taas uus algus.
Väga suurelt me veel ei tähistanud, sest tahtsin enne lepingule alla kirjutada ja kes teab mis muidu juhtuda võib. Seega ootasin esmaspäeva ja enne ei rääkinud isegi emale. Temale teatasin kohe kui, originaalleping kotis, nende kontorist lahkusin. Ja seejärel tähistasime juba vahuveiniga. Tundusid tulevat rõõmsad jõulud, oluliselt vähema stressi ja rõõmsate uudiste jagamisega selle asemel, et kõigile selgitada, kuidas ma ikka veel töötu olen.
Samas oli ikkagi närvikõdi täis nädal, sest ootas ju veel üks intervjuu ja mulle väga meeldis sealne ülemus. Mulle organiseeriti kohe ka kohtumine tiimiga ja neile anti käsk mulle ära rääkida ka kõik halvad asjad seal töötamise juures, et mu ootused kohe algusest peale võimalikult hästi reaalsusele vastaks. Ja see ala, millega nad töötavad, tundus nii huvitav. Samas oli mul leping taskus ja ütlesin neile ka, et mul on laual teine pakkumine.
Nemad aga vastasid rohkem oma internetist avastatud halvale tööandja mainele, ehk siis nad ei vastanudki. Vähemalt mitte enne, kui ma juba Rootsis tagasi olin ja ise küsisin, et mis värk on ja kuhu see hästi konkreetse mulje jätnud tädi jäi. Ta vastas ruttu, et jäi haigeks ja kogu "kiire" lükkus edasi. Et nad pole veel midagi otsustanud ja ta plaanib kindlasti teada anda. Seda pole siiani juhtunud ja ma enam ei oota. Ise teavad.
Vahepeal kutsuti mind veel paari kohta intervjuudele, sest Muprhy seadus ju. Kõik asjad tulevad korraga või üldse mitte. Minul sai täna aga esimene kuu uues kohas täis.
On olnud väga intensiivne periood - hästi palju õppida - kuid samas kohati ka igavlen, sest ühtegi õpetajat pole käepärast. Juba viiendal tööpäeval lennutati mind päevaks treenerite koolitusele Viini ja järgmisel nädalal saan lõpuks põhjalikuma personaalse väljaõppe Barcelonas. Ma nii väga loodan, et sellest on kasu ja juba ootan seda reisi. We will see...
Töö ise on eelnevast üsna teistsugune ja tehnilisem. Küll aga huvitav ja kui ma selle projekti edukalt lõpule viidud saan, õpin kindlasti palju uusi asju, saan treenerikogemust juurde ja teistsuguseid elemente CV-sse. Ma hetkel arvan, et tahaksin sinna umbes aastaks jääda. Sellisel juhul jõuan vast projektiga ühele poole saada. Juba praegu on selge, et kuuest kuust ei piisa, aga kui nad siiski otsustavad mu lepingut mitte pikendada, siis eks nad ise teavad. Ma ka ei tunne end praegu süüdi, kui ikka värbajatega suhtlen ja kohe, kui taas energiat tekib, hakkan ka aktiivsemalt edasi otsima.
Mida ma siis ikkagi teen? Juhin ühte digitaalse transformatsiooni projekti väga spetsiifilises ravimifirmas, nende Põhjamaade ja Baltikumi peakontoris. Te ei tea, kui kummaline on taas pidevalt kuulda, et Eestist räägitakse.
Ja nii tore on transpordivahendistest mitte sõltuda ning end vajalikuna tunda. Kümne minutiga olen kodus või tööl ja võin kas või lõunaajal koju tulla. Vaid kassid on segaduses neist muutustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar