Teate aga seda ütlust, et Jumal naerab, kui inimesed plaane teevad? Järgmisel hommikul tööle minnes nägime välisuksel kuulutust, et üks kolmetoaline on meie majas müügis ja sama päeva lõuna ajal saavad kõik soovijad seda vaatama minna. Me nägime vaid ühte fotot, kuid mõtlesime, et läheme igaks juhuks ka. Kaotada pole ju midagi. Samas, nagu te teate, kolida polnud meil lähiajal plaaniski.
Lõuna ajal käisime siis naaberkorterit vaatamas ära. See on samas trepikojas kaks korrust kõrgemal kui meie oma, aga seal oli nii palju valgust. Elutoas on kaks seina paksult aknaid täis. Lisaks üsna avatud planeering, vaid paar aastat vana köök ja üks tuba rohkem, kui meil praegu on. Negatiivse poole pealt, sealsed magamistoad on väiksemad kui meie praegune ja lisaks on selles põhimagamistoas vaid väike aken ja ei mingit vaadet, kuigi see on samuti aia poole. Lihtsalt täpselt selle akna all on ühe väljaulatuva madalama majaosa katus. Seal võiks olla siis mõnus terrass, aga ei ole. Ka rõdu ei ole. On lihtsalt üks üsna pime ja pisike ruum. Täielik kontrast teise hästi valge poolega.
Pärast lõunat läksime tööle tagasi ja ega ma eriti ei mõelnudki selle ostmisele, sest ma ju alles kolm kuud tagasi sain suure vaevaga praeguse kodu omanikuks ja lisaks on mul uus töökoht ning tähtajaline leping. Kes siis nii taas sellise bürokraatliku ja lisaks kogu kolimisega seotud jama vabatahtlikult kaela võtab, olles ise just pildid seina pannud? Kogu meie kodu karjub, et me plaanime siia jääda pikemaks.
Õhtul aga ütles Lemmik, et tema tahaks sinna kolida. Tegu oleks ju siiski maailma lihtsaima kolimisega, kus ei pea isegi õue minema ja saaks palju asju lihtsalt pakkimata kätel kohale kanda. Korter ju oli üldjoontes ilus ja rajoon on suurepärane. Temale meeldib see hämar tuba ka ja mina saaksin nii palju päikest, kui vähegi kulub, isegi talvisel hooajal. Rõdust on mul üsna suva. Peaasi, et on valge ja soe. Erinevalt sellest kodust, kus üles kasvasin ja mõlemast tihti puudust tundma pidin. Elu mustrid ja mõjud...
Otsustasime teha korterile pakkumise. Siin ju käivad asjad niipidi, et on alghind ja seejärel enampakkumine. Pea mitte kunagi ei saa osta kinnisvara väljakuulutatud hinnast odavamalt. Vahel tõuseb hind aga näiteks terve kolmandiku võrra. Hetkel aga on siin kinnisvarahinnad juba suvest saati alanenud, mis tähendab, et tundus olevat üsna hea aeg suurema kodu ostmiseks. Seda küll praeguse kodu müügilt tõenäoliselt raha kaotamisega. See on nii minu saatus ju, et satun ostma midagi hinna tipul ja müüma põhjas. Aga noh jah...
Tegime selle pakkumise ja jäime ootama konkurentsi. Aga konkurentsi ei tulnud. Ei sel päeval ega ka järgmistel. Mina olin samal ajal tööreisil ja täiesti valmis võimaluseks, et koju jõudes pean võib-olla kimama kusagile lepingule alla kirjutama, sest kodusid ostetakse siin tihti päevadega, ilma pikema järelemõtlemisajata.
Korteriomanik aga siiski ei tahtnud seda meile alghinnaga müüa ning otsustati teha veel üks avalik külastamisring. Me siin siis närisime küüsi ja spekuleerisime, et huvitav, mis ilm tuleb ja mis ilmaga kõige vähem huvilisi kohale ilmuks. Õnneks sellel külastusajal olime ise ämma sünnipäeval - see aitas mõtteid veidi eemale saada. Samas olime käinud veel korra seda korterit vaatamas-mõõtmas ning igaks juhuks kohtunud ka erinevate maakleritega juhuks, kui peaksimegi uue kodu ostma ja kiiresti enda oma müüki panema. Kõik maaklerid said läbida kassitesti. Nende õnneks on Nokial jooksuaeg ja talle meeldivad praegu kõik külalised :D
Me olime mentaalselt juba nii kinni selle uue korteri küljes. Kahju oleks olnud kolida, aga juba planeerisime, kuidas kõik uues kohas saab olema. Terve nädala istusime kui süte peal. Kellelegi lähedastest ei tahtnud rääkida ka, sest tõenäosus, et ostuks läheb, oli üsna väike ja teisi kortereid me vaatamas käima hakata ei kavatsenud. Oli kas see või mitte midagi plaan.
Uus nädal algas uute hinnapakkumistega. Keegi segane otsustas kohe soojendusringina teha 11000 euro jagu suurema pakkumise. Me ei kavatsenud samas tempus kaasa mängida. Ootasime natuke ja tegime ise uue, meile mõistlikuna tunduva pakkumise. Seejärel oli tükk aega vaikust. Varsti aga liitus oksjoniga keegi kolmas. Minu hirm, et me ei võida seda võistlust, kasvas. Hind kasvas ka, sest me kõik kolm tegime veel pakkumisi. Ühel hetkel andis see suurte sammudega edeneja alla ja meie lootus taastus veidi. Samas oli meil ikka veel üks konkurent alles ja hind lähenes jõudsasti meie varem kokku lepitud ülemisele piirile.
Lõpuks, kui meie maksimumist oli puudu vaid 3000 eurot, saime kõne, et oleme pakkumise võitjad ja omanik on otsustanud meile müüa. Et kui me veel tahame seda korterit, siis peame tunni aja pärast olema maakleri kontoris paberitele alla kirjutamas.
Mul oli ikka paras šokk. Esialgne võidurõõm, seejärel "kas me tegelikult ka just ostsime eksprompt uue kodu" tunne, siis hirm, et mis siis, kui meie oma kodu müümine ei edene nii hästi, kui me tahaksime... Tõeline tunnete virr-varr.
Kugistasime kiiruga alla mingi külmutatud hiina toidu ja seejärel kirjutasime alla hirmuäratavale hunnikule juriidilistele paberitele - rootsi keeles. Ma ei saanud paljust arugi ja ometi teadsin, et minu allkiri kohustab mind välja ostma kõige kallima asja, mida ma kunagi ostnud olen. Otsustasime pea tuulutamiseks koju jalutada ja pea oli vist kõigil osapooltel üsna umbes, sest me kõik jalutasime sealt kontorist ära ilma oma ID-kaartideta ja maakleril ei tulnud ka meelde neid tagastada. Minu jaoks lihtsustas see aga järgnenud müügimaakleri valikut. Nimelt arvan, et udupeandus ei tule eriti kasuks, kui jutt käib Eesti mõistes kuue, Rootsi mõistes seitsmekohalistest rahanumbritest. Igatahes, 13. veebruarist on meil uus kodu. Või vähemalt leping.
Kohe samal õhtul pidime hakkama asju pakkima. Võiks ju arvata, et kui uue kodu saame kätte alles aprillis-mais, siis aega on selle praeguse kalliks saanud kodu müügiga, aga vastupidi. Ka ostjatel on üldiselt vaja ettevalmistusaega ja müügiettevalmistus võtab samuti aega.
Esimese asjana pärast maakleri väljavalimist tuleb kodu kauniks lavastada ja suur asja asjadest kuhugi peitu panna, lisaks nipet-näpet välja vahetada või juurde osta. Olemegi veetnud terve nädala, kaasa arvatud Valentinipäeva pakkides ja koristades, asju paigutades ja ümber paigutades ning täna ka shopates, sest maakler saatis meid poodi trendika voodipesu ja peenema kätepesuvahendi potsiku jahile. Lisaks pidime ostma juurde igasuguseid lilli, et kodu elavamaks muuta.
Tänaseks õhtuks on kelder saanud kaste täis ja toad üsna kliiniliseks. Laudadel on uued tulbid ja orhidee ning rõdule leidsime isegi nartsissid. Küürisin nullkraadidega kogu rõdu üle ja Lemmik pesi aknad ära - esimest korda selle siin elatud ligi kahe aasta jooksul. Päris sur kontrast on, pean ütlema. Ja juba esmaspäeval tuleb fotograaf. Kui keegi otsib Stockholmi lähedal mõnusat kahetoalist hea asukohaga, kus on turvaline ja kõik käe-jala juures, siis arvatavasti juba kolmapäevast on meie pakkumine avalik. Meie aga kolime kaks korrust kõrgemale, nii et toredad naabrid on ka :)
Aga kui nüüd tulla tagasi selle päev enne piltide seina panemise juurde, siis need ei saanud kahjuks seinas olla kahte nädalatki ja me ei ole päris kindlad, kas me nüüd üldse seinu juurde saame või ainult põrandapinda. Mina naeran aga, et meie kodu on nagu Tallinna linn, et kui valmis hakkab saama, tuleb taas kolida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar