Viimased kaks nädalat Eestis olid väga toredad. Saime kõigile häid uudiseid rääkida ja veeta palju aega oma kõige lähedasematega, aga kõigest ükshaaval.
Jõudsime Eesti koju pärast keskööd, aga nagu ikka, ei läinud me kohe magama ja kuna oli nii palav, et olin T-särgis, siis oli päris keeruline ema ees veel saladust hoida või nii mulle vähemalt tundus.
Järgmisel päeval läksime, nagu kokku lepitud, talle uut telefoni ostma ja siis istusime maha kuskile kohikusse, et seda seadistama hakata. Ema oli nii põnevil ja samas ähmi täis ning siis lajatasime teise uue asja kohe sinna otsa, saates talle oma plani kohaselt "proovipilte". Mõte ju uue telefoniga oligi see, et meil oleks lihtsam nüüd ja edaspidi suhelda ning ka pilte vahetada ja kohe kindlasti saab see kõik koos beebiga veel olulisem olema.
Igatahes, ega ta päris kohe ei saanudki aru, mis pildi me talle saatsime, kuni ütlesin, et see on tema lapselaps. Siis tulid šokk ja pisarad ning mul muidugi ka taas pisarad. Vesistasime seal natuke ning siis rääkisime talle tibu kohta nii palju, kui ise teadsime. Ta oli nii üllatunud, et tundis end terve päeva justkui purjus. Meie aga pidime edasi liikuma ühe nunnu väikese neiu esimesele sünnipäevale.
Meid ootas tore ja suurejooneline pidu ning ka seal küsiti paar korda meie lasteplaanide kohta, aga ei tundunud olevat veel õige aeg rääkida. Oli ju teise lapse päev ja ma tahtsin veenduda, et kõige lähemad kuulevad sellest ikka esimesena. Seega me põiklesime vastustega.
Ka järgmisel päeval saime uudiseid jagada, aga see oli ka ainus kord, kui meie plaane ennetati. Nimelt kohe, kui Lauraga üksteist nägime, küsis ta, et kas ma olen rase. Ma siis ei hakanud enam varjama ka. Ta väidab siiani, et see oli ilmselge, aga tundub, et ainult talle.
Esmaspäeval rääkisime lapsest Annikale, aga palusime tal see veel enda teada hoida. Ta oli üsna üllatunud, aga väga rõõmus ja siis rääkisime rasedustest, kuni ta tööle tagasi minema pidi. Pärast sain veel korra hämada lapseplaanide kohta, et vaikselt mõtleme sellele, sest tahtsin Katsu ära oodata. Ka sealne seltskond oli üllatunud, aga väga rõõmus meie uudise üle. Meie isetehtud sünnipäevakutsed töötasid hästi. Rääkisime natuke lastest, sest Katsul on neid nüüd ju kaks, teine päris väike, ning et millest on kasu olnud.
Teisipäeval sain lõpetada kõhu sees hoida püüdmise ka Kati juures. Ta reaalselt hüppas sellest uudisest teada saades ning jagas kohe igasugu raamatuid ning li nõus meiega lasteasju vaatama tulema, nagu olingi lootnud. Nad vist hakkasid kohe lennupileteid tas vaatama talveks.
Kolmapäevast läksime Lõuna-Eesti reisile, aga neljapäeval pühendasime asjasse ka mu onu ja ühe onutütardes, keda ma polnud vist viis aastat näinud. Onu oli küll vist rohkem segaduses kõigest kui midagi muud.
Reedel kohtusime Tartu sugulastega ja rääkisin neilegi, miks ma vahuveini ei joo koos nendega, aga tundub, et mida võõramad inimesed, seda vähem reageeritakse. Seal oli puhas null. Ei õnnesoove, ei kallistusi vms, aga oli muidu tore.
Laupäeval käisime tädi Mare juures ja kui ta oma kaardi lõpuni läbi oli jõudnud lugeda ning välja mõtles, mida see kõik tähendab, siis oh seda puhast rõõmu! Pisardasime kõik jälle natuke ja kallistasime ja oli väga tore.
Pühapäeval käisime maa ja taeva vahel lõunatamas, sest meile oli selline asi kingitud, ja seejärel suundusime Katiga lastepoodidesse. Eestis on nii palju nunnusid asju, aga hoidsin end veel tagasi.
Teisipäeval ootas ees veel paar esmakohtumist ehk rääkisime mu isale uudiseid. Tema sõnul pidi juba meie kolmekuune loode väga intelligentne välja nägema ja tema nägu olema. Nagu paljud teisedki, arvab ta, et tuleb poiss. Ema aga otsis üles mu enda beebiraamatud, kust tuli välja, et kolmeaastane mina oli lubanud, et kui ma naiseks saan, siis ma sünnitan endale vanaisa. Kes teab, kes teab :) Samasse õhtusse jäi ka Marikale ja Raunole rääkimine. Seal tulid ka sekundiga pisarad. Nii lahe on olnud neid reaktsioone jälgida.
Kolmapäeval nägime Anni ja ka tema oli siiralt õnnelik me üle ning jäänud oligi vaid Riin.
Riin sai teada enam-vähem kohe, kui ta meie juurde jõudis ja nüüd ta saab nädal aega mu rasedusemuljeid kuulata.
Muidu aga on üsna hea olla. Kui vaid sabakont ei valutaks.
Jõudsime Eesti koju pärast keskööd, aga nagu ikka, ei läinud me kohe magama ja kuna oli nii palav, et olin T-särgis, siis oli päris keeruline ema ees veel saladust hoida või nii mulle vähemalt tundus.
Järgmisel päeval läksime, nagu kokku lepitud, talle uut telefoni ostma ja siis istusime maha kuskile kohikusse, et seda seadistama hakata. Ema oli nii põnevil ja samas ähmi täis ning siis lajatasime teise uue asja kohe sinna otsa, saates talle oma plani kohaselt "proovipilte". Mõte ju uue telefoniga oligi see, et meil oleks lihtsam nüüd ja edaspidi suhelda ning ka pilte vahetada ja kohe kindlasti saab see kõik koos beebiga veel olulisem olema.
Igatahes, ega ta päris kohe ei saanudki aru, mis pildi me talle saatsime, kuni ütlesin, et see on tema lapselaps. Siis tulid šokk ja pisarad ning mul muidugi ka taas pisarad. Vesistasime seal natuke ning siis rääkisime talle tibu kohta nii palju, kui ise teadsime. Ta oli nii üllatunud, et tundis end terve päeva justkui purjus. Meie aga pidime edasi liikuma ühe nunnu väikese neiu esimesele sünnipäevale.
Meid ootas tore ja suurejooneline pidu ning ka seal küsiti paar korda meie lasteplaanide kohta, aga ei tundunud olevat veel õige aeg rääkida. Oli ju teise lapse päev ja ma tahtsin veenduda, et kõige lähemad kuulevad sellest ikka esimesena. Seega me põiklesime vastustega.
Ka järgmisel päeval saime uudiseid jagada, aga see oli ka ainus kord, kui meie plaane ennetati. Nimelt kohe, kui Lauraga üksteist nägime, küsis ta, et kas ma olen rase. Ma siis ei hakanud enam varjama ka. Ta väidab siiani, et see oli ilmselge, aga tundub, et ainult talle.
Esmaspäeval rääkisime lapsest Annikale, aga palusime tal see veel enda teada hoida. Ta oli üsna üllatunud, aga väga rõõmus ja siis rääkisime rasedustest, kuni ta tööle tagasi minema pidi. Pärast sain veel korra hämada lapseplaanide kohta, et vaikselt mõtleme sellele, sest tahtsin Katsu ära oodata. Ka sealne seltskond oli üllatunud, aga väga rõõmus meie uudise üle. Meie isetehtud sünnipäevakutsed töötasid hästi. Rääkisime natuke lastest, sest Katsul on neid nüüd ju kaks, teine päris väike, ning et millest on kasu olnud.
Teisipäeval sain lõpetada kõhu sees hoida püüdmise ka Kati juures. Ta reaalselt hüppas sellest uudisest teada saades ning jagas kohe igasugu raamatuid ning li nõus meiega lasteasju vaatama tulema, nagu olingi lootnud. Nad vist hakkasid kohe lennupileteid tas vaatama talveks.
Kolmapäevast läksime Lõuna-Eesti reisile, aga neljapäeval pühendasime asjasse ka mu onu ja ühe onutütardes, keda ma polnud vist viis aastat näinud. Onu oli küll vist rohkem segaduses kõigest kui midagi muud.
Reedel kohtusime Tartu sugulastega ja rääkisin neilegi, miks ma vahuveini ei joo koos nendega, aga tundub, et mida võõramad inimesed, seda vähem reageeritakse. Seal oli puhas null. Ei õnnesoove, ei kallistusi vms, aga oli muidu tore.
Laupäeval käisime tädi Mare juures ja kui ta oma kaardi lõpuni läbi oli jõudnud lugeda ning välja mõtles, mida see kõik tähendab, siis oh seda puhast rõõmu! Pisardasime kõik jälle natuke ja kallistasime ja oli väga tore.
Pühapäeval käisime maa ja taeva vahel lõunatamas, sest meile oli selline asi kingitud, ja seejärel suundusime Katiga lastepoodidesse. Eestis on nii palju nunnusid asju, aga hoidsin end veel tagasi.
Teisipäeval ootas ees veel paar esmakohtumist ehk rääkisime mu isale uudiseid. Tema sõnul pidi juba meie kolmekuune loode väga intelligentne välja nägema ja tema nägu olema. Nagu paljud teisedki, arvab ta, et tuleb poiss. Ema aga otsis üles mu enda beebiraamatud, kust tuli välja, et kolmeaastane mina oli lubanud, et kui ma naiseks saan, siis ma sünnitan endale vanaisa. Kes teab, kes teab :) Samasse õhtusse jäi ka Marikale ja Raunole rääkimine. Seal tulid ka sekundiga pisarad. Nii lahe on olnud neid reaktsioone jälgida.
Kolmapäeval nägime Anni ja ka tema oli siiralt õnnelik me üle ning jäänud oligi vaid Riin.
Riin sai teada enam-vähem kohe, kui ta meie juurde jõudis ja nüüd ta saab nädal aega mu rasedusemuljeid kuulata.
Muidu aga on üsna hea olla. Kui vaid sabakont ei valutaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar