Täna oli meil esimene päris ämmaemanda aeg. Olime seda kolm nädalat kannatamatult oodanud. Õnneks ta oli väga tore ja kõik esmased asjad paistsid korras olevat. Samas oli nii naljakas, et ta ei teinud mitte midagi, et kontrollida, kas ma üldse rase olen. Ütles vaid, et kui ma juba kaks testi tegin, siis ta usub mind. Lähinädalatel pean siiski minema verd andma ja seejärel siiski juba ka valikulisse ultrahelisse, mis peaks andma mulle kindluse mõningate tõsiste kromosoomihaiguste osas ja noh - viimaks saab ka siis titat näha. Ehk hakkab siis asi rohkem nagu päris tunduma.
Me oleme siin vahepeal mõelnud, kuidas küll sellest kõigest oma kallitele rääkida. Lemmik oli juba natuke sunnitud oma ülemusele ütlema ja tema oli väga toetav. Mina veel ei tea, millal või kuidas tööl rääkida. Arvatavasti siis, kui kolm kuud ehk see kõige riskantsem periood on läbi, aga kena oleks vist perele enne öelda. Seejärel tuleme juba ka Eestisse ja saame seal rääkida ja enne reisi arvatavasti räägime Lemmiku perele. Mul on juba üks õhtusöögiidee, kus kogu menüü võiks olla beebiteemalisi vihjeid täis. Oma ema jaoks on ka idee olemas ja Lemmiku emale üks käsitöötellimus plaanis esitada. Sõpradele tahaksin aga jagada käest kätte kutseid sünnipäevale, mis peaks üsna naljakalt välja kukkuma, sest mu enda sünnipäev on ju sel perioodil. Huvitav, kuidas inimesed reageerivad, kui üldse reageerivad? Lemmik aga mõlgutab mingi mõistatusliku telefonimängu mõtet. Õnneks meil on veel veidi aega.
Igatahes, Triibu peaks meiega liituma jaanuari keskel. Äppid ütlevad, et tähtaeg on 18 ehk täpselt minu vanaema sünniaastapäev. Ämmaemand ütles täna aga 17. jaanuari tähtajaks olevat. Eks nad kinnitavad seda veel siis, kui poole raseduse peal siinne ainuke plaaniline ultraheli ära tehakse. Muidu aga ongi naljakas, et ämmaemandaga me enne uuesti ei kohtu, kui pool rasedust seljataga on. Eesti emmedegrupis on kõigil juba igasugused kohtumised ja protseduurid seljataga või vähemalt lähiajal plaanis. Ma saan lähiajal ainult nimetu pissiampulliga suvalist ämmaemandat taga ajada. On vist vähe veel kummalisemaid esmamulje jätmise võimalusi. A la tere, palun võta nüüd mu piss.
Ma olen natuke kade ja segaduses, et kuidas meie väikene vaene Eesti rohkem teeb, aga samas tunnen end ka siin keskkonnas üsna turvaliselt. Iseasi, kuidas töövärgid beebi ajakavaga klappima hakkavad. Vähemalt on mul üsna normaalne olla taas, kui hetke kõhuvalu välja arvata. Lihtsalt kahju veidi, et ma seetõttu viimasesse tantsutundi ei jõudnud.
Me oleme siin vahepeal mõelnud, kuidas küll sellest kõigest oma kallitele rääkida. Lemmik oli juba natuke sunnitud oma ülemusele ütlema ja tema oli väga toetav. Mina veel ei tea, millal või kuidas tööl rääkida. Arvatavasti siis, kui kolm kuud ehk see kõige riskantsem periood on läbi, aga kena oleks vist perele enne öelda. Seejärel tuleme juba ka Eestisse ja saame seal rääkida ja enne reisi arvatavasti räägime Lemmiku perele. Mul on juba üks õhtusöögiidee, kus kogu menüü võiks olla beebiteemalisi vihjeid täis. Oma ema jaoks on ka idee olemas ja Lemmiku emale üks käsitöötellimus plaanis esitada. Sõpradele tahaksin aga jagada käest kätte kutseid sünnipäevale, mis peaks üsna naljakalt välja kukkuma, sest mu enda sünnipäev on ju sel perioodil. Huvitav, kuidas inimesed reageerivad, kui üldse reageerivad? Lemmik aga mõlgutab mingi mõistatusliku telefonimängu mõtet. Õnneks meil on veel veidi aega.
Igatahes, Triibu peaks meiega liituma jaanuari keskel. Äppid ütlevad, et tähtaeg on 18 ehk täpselt minu vanaema sünniaastapäev. Ämmaemand ütles täna aga 17. jaanuari tähtajaks olevat. Eks nad kinnitavad seda veel siis, kui poole raseduse peal siinne ainuke plaaniline ultraheli ära tehakse. Muidu aga ongi naljakas, et ämmaemandaga me enne uuesti ei kohtu, kui pool rasedust seljataga on. Eesti emmedegrupis on kõigil juba igasugused kohtumised ja protseduurid seljataga või vähemalt lähiajal plaanis. Ma saan lähiajal ainult nimetu pissiampulliga suvalist ämmaemandat taga ajada. On vist vähe veel kummalisemaid esmamulje jätmise võimalusi. A la tere, palun võta nüüd mu piss.
Ma olen natuke kade ja segaduses, et kuidas meie väikene vaene Eesti rohkem teeb, aga samas tunnen end ka siin keskkonnas üsna turvaliselt. Iseasi, kuidas töövärgid beebi ajakavaga klappima hakkavad. Vähemalt on mul üsna normaalne olla taas, kui hetke kõhuvalu välja arvata. Lihtsalt kahju veidi, et ma seetõttu viimasesse tantsutundi ei jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar