Tere, mu kallis!
Sa oled nüüd juba kakskümmend nädalat mu kõhus olnud. Nii kummaline! See tähendab, et keegi on nii kaua päriselt minu sees elanud ja kasvanud ja see tähendab ka, et nüüdseks on pool rasedust seljataga.
Ma ei saa öelda, et see päris lennates möödunud oleks, sest ma olen siin üsna hoolega päevi ja nädalaid lugenud. Samas pärast kolme kuu täitumist tundub tõesti, et aeg läheb kiiremini. Sina muudkui kasvad ja nüüd on see teistele ka üsna arusaadav. Meie aga muudkui ootame ja valmistume.
Mõlemad sinu vanaemad on saanud juba lasteasjade shoppamist nautida ja ega meiegi patust puhtad ei ole. Lisaks said sa eile endale juba teise vankri igasuguste lisadega. Su issi vist küüribki praegu seda kusagil. Igatahes, võib tunduda, et me oleme siin juba päris hulluks läinud, aga me ju ei tea veel, mis päriselt mugav on. Seega ootab sind ees üks uuem ja ilusam mudel ja teine, millel on selline üleviidava sangaga raam, mida me ammu jahtinud oleme. Täiesti võimalik aga, et ühel hetkel lisandub meie vankriparklasse veel midagi, sest huvitav oleks ju ka keerlevaid rattaid proovida ja ühel hetkel on ehk ka kergemat ja väiksemat käru vaja. Ja nii need lapsevanemad vaeseks jäävadki.
Nüüd sa vist alles hakkad tõsisemalt kasvama. Sündides kaalud sa ju arvatavasti kümme korda rohkem kui praegu, kuigi pikkusest on juba pool olemas. Ju sa üks kribu hetkel oled. Pikema banaani mõõtu tegelane. Samas liigutad sa selgelt rohkem kui mõni puuvili. Ja see on nii tore. Issile me ikka ei näita eriti midagi, aga meil kahekesi on mingi oma salakeel. Tundub, et sa suhtled kõige rohkem siis, kui sul on kitsas või vastupidi - hästi mugav. Kohati ma kaalungi siin su olemist kitsamaks muuta, sest eriti, kui ma ettepoole istudes nõjatun, hakkad sa märku andma, et halloooo. Kas ma unustasin su ära!?
Ei unustanud, kallis. Ei unustanud.
Sa oled nüüd juba kakskümmend nädalat mu kõhus olnud. Nii kummaline! See tähendab, et keegi on nii kaua päriselt minu sees elanud ja kasvanud ja see tähendab ka, et nüüdseks on pool rasedust seljataga.
Ma ei saa öelda, et see päris lennates möödunud oleks, sest ma olen siin üsna hoolega päevi ja nädalaid lugenud. Samas pärast kolme kuu täitumist tundub tõesti, et aeg läheb kiiremini. Sina muudkui kasvad ja nüüd on see teistele ka üsna arusaadav. Meie aga muudkui ootame ja valmistume.
Mõlemad sinu vanaemad on saanud juba lasteasjade shoppamist nautida ja ega meiegi patust puhtad ei ole. Lisaks said sa eile endale juba teise vankri igasuguste lisadega. Su issi vist küüribki praegu seda kusagil. Igatahes, võib tunduda, et me oleme siin juba päris hulluks läinud, aga me ju ei tea veel, mis päriselt mugav on. Seega ootab sind ees üks uuem ja ilusam mudel ja teine, millel on selline üleviidava sangaga raam, mida me ammu jahtinud oleme. Täiesti võimalik aga, et ühel hetkel lisandub meie vankriparklasse veel midagi, sest huvitav oleks ju ka keerlevaid rattaid proovida ja ühel hetkel on ehk ka kergemat ja väiksemat käru vaja. Ja nii need lapsevanemad vaeseks jäävadki.
Nüüd sa vist alles hakkad tõsisemalt kasvama. Sündides kaalud sa ju arvatavasti kümme korda rohkem kui praegu, kuigi pikkusest on juba pool olemas. Ju sa üks kribu hetkel oled. Pikema banaani mõõtu tegelane. Samas liigutad sa selgelt rohkem kui mõni puuvili. Ja see on nii tore. Issile me ikka ei näita eriti midagi, aga meil kahekesi on mingi oma salakeel. Tundub, et sa suhtled kõige rohkem siis, kui sul on kitsas või vastupidi - hästi mugav. Kohati ma kaalungi siin su olemist kitsamaks muuta, sest eriti, kui ma ettepoole istudes nõjatun, hakkad sa märku andma, et halloooo. Kas ma unustasin su ära!?
Ei unustanud, kallis. Ei unustanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar