Ma arvatavasti olen kirjutanud ka, et Rootsis ei näe rasedana arste üldse, kui just konkreetset vajadust ei ole. Ka ämmaemandaga olen siiani kohtunud korra, aga pole hullu. Juba kuu aja pärast näeme. Siis, kui kuus kuud täis hakkab saama. Kõik teised imestavad, aga siin tundub see normaalne olevat. Olin ka juba leppinud, sest midagi mul ju viga ei ole olnud ja mis see viimane kuu siis oodata ära ei ole. Kolm kuud on ju juba oodatud. Aga siis...
Laupäeval sain paraja ehmatuse osaliseks. Mõistusega sain siiski aru, et riskid on väikesed, ent pisarad hakkasid kontrollimatult voolama ja ma olin nii mures. Nimelt hoidsime reedel Lemmiku vennalapsi ja laupäeval alles selgus, et üks neist on just tuulerõugetest paranemas. Tuulerõugetest!!! Ja keegi ei pidanud vajalikuks meid sellest eelnevalt isegi informeerida. Mina aga olin just lugenud oma rasedusäppist artiklit tuulerõugete kohta.
Hakkasime siis matemaatikat tegema. Me olime seda last hoidnud ka umbes täpselt siis, kui tema nakatumine juhtuda võis. Lisaks käisid vahepeal külas teised selle pere liikmed ja nüüd veetsime pika õhtu koos ja see väike nunnu käis mind korduvalt kallistamas ja kõhtu patsutamas. Samas oli ta juba taas koolikõlbulikuks tunnistatud ja kui ma sel esimesel kohtumisel oleksin nakatunud, siis oleks peiteaeg juba läbi olnud. Sellegipoolest, mu äpp oli hoiatanud, et kui olen veetnud kas või 15 minutit ühes ruumis nakatunuga, siis peaksin end testima ja ei tohiks sümptomeid ära oodata.
Igatahes, laupäeval palusin Lemmikul helistada arstide nõuandeliinile. Nemad soovitasid aga oma ämmakaga kontakteeruda, mis tähendas, et pidin esmaspäevani ootama. Eile asusin googeldama oma ämmaka kontaktandmeid ja lugesin, kuidas ämmakas peaks olema tervel sel teekonnal rasedale tugiisikuks ja usaldusaluseks. Seda kummalisem oli, et mitte kusagilt ei ole võimalik leida tema telefoninumbritki. Täna selgus veel, et ainus telefoninumber, mille nende kodukalt leidsin, suunas mind automaatvastajale, mis omakorda lubas, et nad helistavad tagasi mulle juba viie tunni pärast. Ja seda nad tõesti tegid ka. Ainult, et mina sain kõne hoopis ühest teisest kliinikust ja mulle helistanud naisterahvas oli küll väga abivalmis, aga sai minu eest vaid minu enda ämmakaga ühendust võtta.
Õnneks helistas mu ämmakas mulle üsna ruttu tagasi, aga olekski vist olnud liiga palju tahetud, et ta ühe kohtumise järel mäletaks minuga inglise keeles rääkida. Muus osas aga oli ta ka marurahulik. Kui esimene telefonitädi rääkis testimise võimalusest, siis mu enda ämmakas ütles, et kui ma olen läbi põdenud tuulerõuged varem, siis ohtu ei ole (pole just tõsi) ja kui ma ei ole, siis tõenäoliselt nakatusin juba. No tore teada. Ja kõige toredam asi, et minu ihuämmakas helistas mulle salastatud numbrilt.
See kõik paneb mind tõsiselt kulme kergitama, kui mu eestlastest kaasteelised kurdavad Facebookis, et nad pole juba kuu aega oma arsti näinud või julges too kaheks nädalaks keset suve puhkusele minna. Mina loodan lihtsalt, et mu rasedus kulgeb õnnelikult ja ma abi ei vaja, sest ma ei julge küll enam nende abile loota. Mismoodi, kui ma ei saa ämmakaga ühendustki võtta!? Õnneks lõpupoole peaks neid kohtumisi päris tihedalt olema. Vaatame, kas siis usaldatakse mulle ka telefoninumber või vähemalt emaili aadresski. Samas nädal veel ja siis nad soovitavad nagunii juba sünnitushaiglaga kontakteeruda probleemide korral.
Aga ving läbi. Kergem veel ei saanud, aga ma olen veidi vähem mures ja keskendun ka praegu rünnanud külmetusega võitlemisele.
Laupäeval sain paraja ehmatuse osaliseks. Mõistusega sain siiski aru, et riskid on väikesed, ent pisarad hakkasid kontrollimatult voolama ja ma olin nii mures. Nimelt hoidsime reedel Lemmiku vennalapsi ja laupäeval alles selgus, et üks neist on just tuulerõugetest paranemas. Tuulerõugetest!!! Ja keegi ei pidanud vajalikuks meid sellest eelnevalt isegi informeerida. Mina aga olin just lugenud oma rasedusäppist artiklit tuulerõugete kohta.
Hakkasime siis matemaatikat tegema. Me olime seda last hoidnud ka umbes täpselt siis, kui tema nakatumine juhtuda võis. Lisaks käisid vahepeal külas teised selle pere liikmed ja nüüd veetsime pika õhtu koos ja see väike nunnu käis mind korduvalt kallistamas ja kõhtu patsutamas. Samas oli ta juba taas koolikõlbulikuks tunnistatud ja kui ma sel esimesel kohtumisel oleksin nakatunud, siis oleks peiteaeg juba läbi olnud. Sellegipoolest, mu äpp oli hoiatanud, et kui olen veetnud kas või 15 minutit ühes ruumis nakatunuga, siis peaksin end testima ja ei tohiks sümptomeid ära oodata.
Igatahes, laupäeval palusin Lemmikul helistada arstide nõuandeliinile. Nemad soovitasid aga oma ämmakaga kontakteeruda, mis tähendas, et pidin esmaspäevani ootama. Eile asusin googeldama oma ämmaka kontaktandmeid ja lugesin, kuidas ämmakas peaks olema tervel sel teekonnal rasedale tugiisikuks ja usaldusaluseks. Seda kummalisem oli, et mitte kusagilt ei ole võimalik leida tema telefoninumbritki. Täna selgus veel, et ainus telefoninumber, mille nende kodukalt leidsin, suunas mind automaatvastajale, mis omakorda lubas, et nad helistavad tagasi mulle juba viie tunni pärast. Ja seda nad tõesti tegid ka. Ainult, et mina sain kõne hoopis ühest teisest kliinikust ja mulle helistanud naisterahvas oli küll väga abivalmis, aga sai minu eest vaid minu enda ämmakaga ühendust võtta.
Õnneks helistas mu ämmakas mulle üsna ruttu tagasi, aga olekski vist olnud liiga palju tahetud, et ta ühe kohtumise järel mäletaks minuga inglise keeles rääkida. Muus osas aga oli ta ka marurahulik. Kui esimene telefonitädi rääkis testimise võimalusest, siis mu enda ämmakas ütles, et kui ma olen läbi põdenud tuulerõuged varem, siis ohtu ei ole (pole just tõsi) ja kui ma ei ole, siis tõenäoliselt nakatusin juba. No tore teada. Ja kõige toredam asi, et minu ihuämmakas helistas mulle salastatud numbrilt.
See kõik paneb mind tõsiselt kulme kergitama, kui mu eestlastest kaasteelised kurdavad Facebookis, et nad pole juba kuu aega oma arsti näinud või julges too kaheks nädalaks keset suve puhkusele minna. Mina loodan lihtsalt, et mu rasedus kulgeb õnnelikult ja ma abi ei vaja, sest ma ei julge küll enam nende abile loota. Mismoodi, kui ma ei saa ämmakaga ühendustki võtta!? Õnneks lõpupoole peaks neid kohtumisi päris tihedalt olema. Vaatame, kas siis usaldatakse mulle ka telefoninumber või vähemalt emaili aadresski. Samas nädal veel ja siis nad soovitavad nagunii juba sünnitushaiglaga kontakteeruda probleemide korral.
Aga ving läbi. Kergem veel ei saanud, aga ma olen veidi vähem mures ja keskendun ka praegu rünnanud külmetusega võitlemisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar