Selle ise rase olemisega olen ma üht-teist õppinud ja avastanud ka, et varem olen isegi vist teiste rasedate vastu ebaviisakas olnud. Nüüd aga olen targem ja näiteks ei hakka lambist kommenteerima kellegi kõhusuurust ka siis, kui tean kindlalt, et seal keegi kasvab. Enne ei tundunud mulle eriline patt kommenteerida, et küll sul on ikka suur kõht, sest see vahel tõesti üllatas mind. Veel vähem tundus mulle patt kommenteerida kellegi väiksust. Nüüd aga, olles lugenud üht-teist ja kuulnud teiste rasedate arvamusi, tean, et kummagi kommentaariga inimesele just head meelt ei valmista. Parem on need arvamused endale hoida. Ühelegi inimesele ei meeldi ju, kui teised lambist nende kehale hinnanguid annavad. Miks peaks ühele niigi hormonaalsele rasedale selline asi rohkem meeldima? Halvimal juhul tekitab see lausa lisastressi ja muret.
Lisaks suurusele ei ole mõtet ka kommenteerida kellegi kehakuju. Põhjus on täpselt sama. Mu oma ema pidas vajalikuks mind informeerida, et mu kõht pidi kummalisel kõrgusel olema. No aitäh! Aga kuni ämmaemand kõike normaalseks peab, siis usun pigem teda kui kedagi, kellel palju vähem sellealaseid teadmisi ja kogemusi.
Ja lõpuks veel... kõhukatsujad. Olin neist kuulnud igasuguseid lugusid, aga väga kaua ei puutunud need üldse minusse. Viimase kuu-kahega on aga hakatud ka mind rohkem katsuma. Ma ei ole väga tundlik selle osas, sest ma tean, et üldiselt inimesed mõtlevad sellega ainult head. Samas eriti kummaline on see, et oma lähedased ei katsu. Pigem on nendeks omavolilisteks katsujateks just võõramad inimesed ja tavaliselt juhtub see nii ootamatult ja ruttu, et jõuan vaid möelda, et so that's what just happened. Miks nad arvavad, et see on okei? Lemmik ütleb, et katsu vastu, aga kuna minu peas ei ole okei teisi loata katsuda, siis ei suuda ma ka samaga vastata. Samas, huvitav oleks ju küll nende reaktsiooni näha.
Muidu aga on mul üks tore kõhutantsija ja hästi läksid nii ultraheli eelmisel nädalal kui ämmakavisiit teisipäeval. Ta on juba 39cm pikk, jalasuurusega 5,9cm ja ka juukseid on tal juba veidi. Nüüd tundub, et aeg hakkab rohkem lendama, sest tänase seisuga on juba 30 nädalat täis. Kohe-kohe ongi vaid ühekohaline nädalate arv jäänud ja ma ei tea, kas ma peaksin rohkem pabistama.
Me oleme üsna valmis Triibu tulekuks. Seekord Eestis käies ostsin veel igasugust vajalikku kraami kokku ja üleeile, kui leidsin autost ühe lutipudelijupi ning selle sujuvalt oma käekotti viskasin, sain hiljem naerda, kui see mulle taas kotis vastu vaatas. Olin juba unustanud, et see seal on ja ajas muigama, et ise ma ei ole veel emagi, aga juba on ema käekott.
Lisaks suurusele ei ole mõtet ka kommenteerida kellegi kehakuju. Põhjus on täpselt sama. Mu oma ema pidas vajalikuks mind informeerida, et mu kõht pidi kummalisel kõrgusel olema. No aitäh! Aga kuni ämmaemand kõike normaalseks peab, siis usun pigem teda kui kedagi, kellel palju vähem sellealaseid teadmisi ja kogemusi.
Ja lõpuks veel... kõhukatsujad. Olin neist kuulnud igasuguseid lugusid, aga väga kaua ei puutunud need üldse minusse. Viimase kuu-kahega on aga hakatud ka mind rohkem katsuma. Ma ei ole väga tundlik selle osas, sest ma tean, et üldiselt inimesed mõtlevad sellega ainult head. Samas eriti kummaline on see, et oma lähedased ei katsu. Pigem on nendeks omavolilisteks katsujateks just võõramad inimesed ja tavaliselt juhtub see nii ootamatult ja ruttu, et jõuan vaid möelda, et so that's what just happened. Miks nad arvavad, et see on okei? Lemmik ütleb, et katsu vastu, aga kuna minu peas ei ole okei teisi loata katsuda, siis ei suuda ma ka samaga vastata. Samas, huvitav oleks ju küll nende reaktsiooni näha.
Muidu aga on mul üks tore kõhutantsija ja hästi läksid nii ultraheli eelmisel nädalal kui ämmakavisiit teisipäeval. Ta on juba 39cm pikk, jalasuurusega 5,9cm ja ka juukseid on tal juba veidi. Nüüd tundub, et aeg hakkab rohkem lendama, sest tänase seisuga on juba 30 nädalat täis. Kohe-kohe ongi vaid ühekohaline nädalate arv jäänud ja ma ei tea, kas ma peaksin rohkem pabistama.
Me oleme üsna valmis Triibu tulekuks. Seekord Eestis käies ostsin veel igasugust vajalikku kraami kokku ja üleeile, kui leidsin autost ühe lutipudelijupi ning selle sujuvalt oma käekotti viskasin, sain hiljem naerda, kui see mulle taas kotis vastu vaatas. Olin juba unustanud, et see seal on ja ajas muigama, et ise ma ei ole veel emagi, aga juba on ema käekott.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar