Ma ei tea, kas ma sellest juba olen teile rääkinud, aga rasedusega kaasneb suur kõht. See fakt iseenesest ei ole vast kellelegi üllatuseks. Küll aga üllatas mind, kui palju kehakuju muutumine minu elu mõjutada võib.
Tavaolukorras ka kergelt pehmemas vormis olles ei jää kõht mulle tavaliselt ette. Nüüd aga ei möödu peaaegu päevagi, mil ma midagi endale peale ei ajaks. Tihti aga põrkavad asjad kõhult veel edasi nagu lutsu visates ja siis on plekke hulgem, püüdku ma olla nii hoolikas kui tahes. Eriti piinlik oli viimati Eestis vahvleid süüa, sest vahvlipuru on halastamatu ja maandus põrkest ikka üsna kaugel igal pool minu ümber, vastavalt algsele kukkumisnurgale. Minu pealt saaks geomeetriat õppida. Mulle tundus juba, et mina olen kui laps mitte lihtsalt lapsekandja. Samas, kuni mu raseduskaebused püsivad enam-vhem sellisel tasemel, siis mul on põhjust rahul olla olukorraga.
Meie elu möödub muidu ka nagu ikka raseduse tähe all. Nüüd on vastav programm juba üsna tihedaks muutunud ja igal nädalal mõni koolitus või arstikülastus. Lisage sinna juurde pea nädal kestnud seljavaevused, toonused, hingamisharjutusi tegema panevad kõhukrambid ja kõrvetised ning siis ei unune hetkekski, et midagi suurt on toimumas. Alatest eilsest on jäänud ka ainult ühekohaline arv nädalaid oodata ja me nii tahaksime juba kohtuda minu kõhu üle võtnud elanikuga. Samal ajal üritan ma sünnituse üle muretsemist muudkui edasi lükata, kuigi ega siinsed osad põhimõtted mulle just positiivsust alati sisenda.
Ühest küljest on siin üsna modernne ja paindlik lähenemine asjadele ja kindlasti ka tipptasemel meditsiiniline abi saadaval. Teisest küljest aga käsitakse siin kodus kannatada vähemalt nii kaua, kuni kümne minuti jooksul 3-5 tuhu käivad. Need peaks olema ka ligi minut pikad ja sellist ajakava jälgima poolteist-kaks tundi enne, kui soovitatakse esimest korda haiglaga suhelda. Klassikaline pidi olema kolm kõne haiglasse enne päriselt kohale minemist ja minu jaoks kõige hirmutavam on, et vahepeal võib see haigla, kellega suhelnud oleme, täis saada ning tuleb hoopis kuhugi mujale sammud seada. Kujutate ette - poolteist-kaks tundi piinelda iga teine minut ja lisaks närvitseda, et kuhu ma üldse oodatud olen.
Teine suurem mure on valu ja selle kontrollimine. Muidugi oleks ilus mõelda, et ma saan ise hakkama selle ilusa loomuliku asjaga, aga ma ei viitsi ka lõputult kangelast mängida, nui neljaks. Samas ei taha ma nõelu näha rohkem kui vaja - eriti oma seljas. Ühtegi tõhusat alternatiivi aga ei pidanud olema. Eks me varsti näeme, kuidas selle üle elan.
Positiivse poole pealt aga pidi siin ämmaemand olema põhimõtteliselt ainult minu päralt ja on täiesti okei nõuda, et ta kogu aeg minu juures olemas oleks. On isegi välja reklaamitud, et kui mõnega üldse ei klapi, siis võin uut ämmakat nõuda. Samas, nad on ju ka inimesed ega oota kuskil riiulil reas, kuni keegi neid igatsema hakkab. Loodetavasti mul selliseid probleeme ei teki või kui ka tõesti üldse ei sobi üks, siis leitakse ruttu keegi uus.
Mis veel? Lubati, et esimesed tunnid lastakse perel rahus üksteisega tutvuda ja puhata - miinus kontroll iga viieteist minuti tagant. Samuti ei kiirustata nabanööri läbilõikamisega ja kõik süstid on vabatahtlikkuse alusel. Eks ma pean varsti hakkama oma sünnitusplaani kokku kirjutama.
Tavaolukorras ka kergelt pehmemas vormis olles ei jää kõht mulle tavaliselt ette. Nüüd aga ei möödu peaaegu päevagi, mil ma midagi endale peale ei ajaks. Tihti aga põrkavad asjad kõhult veel edasi nagu lutsu visates ja siis on plekke hulgem, püüdku ma olla nii hoolikas kui tahes. Eriti piinlik oli viimati Eestis vahvleid süüa, sest vahvlipuru on halastamatu ja maandus põrkest ikka üsna kaugel igal pool minu ümber, vastavalt algsele kukkumisnurgale. Minu pealt saaks geomeetriat õppida. Mulle tundus juba, et mina olen kui laps mitte lihtsalt lapsekandja. Samas, kuni mu raseduskaebused püsivad enam-vhem sellisel tasemel, siis mul on põhjust rahul olla olukorraga.
Meie elu möödub muidu ka nagu ikka raseduse tähe all. Nüüd on vastav programm juba üsna tihedaks muutunud ja igal nädalal mõni koolitus või arstikülastus. Lisage sinna juurde pea nädal kestnud seljavaevused, toonused, hingamisharjutusi tegema panevad kõhukrambid ja kõrvetised ning siis ei unune hetkekski, et midagi suurt on toimumas. Alatest eilsest on jäänud ka ainult ühekohaline arv nädalaid oodata ja me nii tahaksime juba kohtuda minu kõhu üle võtnud elanikuga. Samal ajal üritan ma sünnituse üle muretsemist muudkui edasi lükata, kuigi ega siinsed osad põhimõtted mulle just positiivsust alati sisenda.
Ühest küljest on siin üsna modernne ja paindlik lähenemine asjadele ja kindlasti ka tipptasemel meditsiiniline abi saadaval. Teisest küljest aga käsitakse siin kodus kannatada vähemalt nii kaua, kuni kümne minuti jooksul 3-5 tuhu käivad. Need peaks olema ka ligi minut pikad ja sellist ajakava jälgima poolteist-kaks tundi enne, kui soovitatakse esimest korda haiglaga suhelda. Klassikaline pidi olema kolm kõne haiglasse enne päriselt kohale minemist ja minu jaoks kõige hirmutavam on, et vahepeal võib see haigla, kellega suhelnud oleme, täis saada ning tuleb hoopis kuhugi mujale sammud seada. Kujutate ette - poolteist-kaks tundi piinelda iga teine minut ja lisaks närvitseda, et kuhu ma üldse oodatud olen.
Teine suurem mure on valu ja selle kontrollimine. Muidugi oleks ilus mõelda, et ma saan ise hakkama selle ilusa loomuliku asjaga, aga ma ei viitsi ka lõputult kangelast mängida, nui neljaks. Samas ei taha ma nõelu näha rohkem kui vaja - eriti oma seljas. Ühtegi tõhusat alternatiivi aga ei pidanud olema. Eks me varsti näeme, kuidas selle üle elan.
Positiivse poole pealt aga pidi siin ämmaemand olema põhimõtteliselt ainult minu päralt ja on täiesti okei nõuda, et ta kogu aeg minu juures olemas oleks. On isegi välja reklaamitud, et kui mõnega üldse ei klapi, siis võin uut ämmakat nõuda. Samas, nad on ju ka inimesed ega oota kuskil riiulil reas, kuni keegi neid igatsema hakkab. Loodetavasti mul selliseid probleeme ei teki või kui ka tõesti üldse ei sobi üks, siis leitakse ruttu keegi uus.
Mis veel? Lubati, et esimesed tunnid lastakse perel rahus üksteisega tutvuda ja puhata - miinus kontroll iga viieteist minuti tagant. Samuti ei kiirustata nabanööri läbilõikamisega ja kõik süstid on vabatahtlikkuse alusel. Eks ma pean varsti hakkama oma sünnitusplaani kokku kirjutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar