Veel üks eluring seljataga

Ma olen alati arvanud, et 6 ja 16 on minu numbrid ja seega peaksid õnnelikud olema. Samas aasta 2016 oli minu elu üks keerulisemaid. Olen sellest siin natuke kirjutanud ka, aga ei juhtu päris igal aastal nii, et põhimõtteliselt päeva pealt tänavale tõstetakse, kaotad lähedasi ja lõpuks ka oma töö. 2017 ei olnud palju parem. Rabelesin ikka veel, et jalgu alla saada ja nii aasta lõpuni. 2018 aga on mul nii palju, mille eest tänulik olla. Samas, pean tunnistama, et vundament sellele sai laotud juba 2016. aastal.

Ma ei suuda ise ka uskuda, kui palju on viimase aastaga muutunud ja positiivses suunas. See vist ei üllata kedagi, et enamik aastast on möödunud lapseootuse tähe all. See on nii eriline aeg, et mu blogimisisugi on taastunud. Samas olen ma taas seal, kus olin aasta eest - kodune, kuid hoopis teistel tingimustel. Olen nüüd pea aasta uues kohas tööd rabanud ja end tõestanud ja kuigi see ei ole tähendanud ainult pudrumägesid ja piimajõgesid, siis suures plaanis võin eluga väga rahul olla.

Lisaks pere- ja tööelule, kolisin ma vabatahtlikult ja sain ise valida vahelduseks oma kodu. Jah, mõnekuuse vahega sai ostetud lausa kaks kodu, aga lõpuks ometi ei ole mul pea kohal enam kirvest, et ühel hetkel keegi tuleb ja ütleb, et mul on aeg edasi liikuda. Tõele au andes, võib ju alati juhtuda, et suhe saab läbi ja tuleb leida mingi uus variant, aga esiteks on meiega kõik kõige paremas korras ja teiseks, ei oleks asi ka siis päris lootusetu, sest minu mitme aasta säästud on nüüdseks investeeritud oma koju ning üüri asemel maksan nüüd ju laenu, mis vaikselt kahaneb. Vajadusel saab need lihtsalt ümber paigutada. Me oleme muidugi olnud ka hästi tublid ja maksnud rohkem, kui tarvis. Mõni ütleb kindlasti, et ma olen loll, et maksan laenu ajal, kui intressid on madalad, aga mulle tundub siiski, et ka madal intress suurelt summalt on palju ja kui intress ühel hetkel tõuseb, siis mulle meeldiks, et igakuised kogukulud selle võrra väga ei tõuseks. Tolle vältimiseks aga on vaja laenu baassumma allapoole tuua.

Pesaloomisega on tekkinud mulle ka natuke mööblit lõpuks. Mulle küll meeldiks mõte alustada päris nullist oma kodu sisustamist, aga ma ei kurda selle üle, et mu elukaaslane tuli juba kaasavaraga. Küll jõuame ka aja jooksul kodu aina rohkem enda näo järgi muuta. Ühe hiljutise külalise arvates juba oligi minu kodu väga minu moodi - parasjagu nipsasjakesi ja segadust ja soojust. Samas üsna lihtsa joonega, aga sisaldab detaile maailma eripaigust.

Nüüd on jäänud loetud päevad beebi tulekuni, kuigi endal pole üldse veel tunnet, et midagi juhtuma hakkaks. Vastupidi - vahepeal ei tule mulle meeldegi, et rase olen. Peeglist siiski paistab 38. nädalale vastav kõht ja voodist on aina raskem välja saada. Siputan nagu ümber läinud sajajalgne, asjade järele sirutades. Siis aga teen kõhule pai kohtades, kust Triibu parasjagu välja punnitab ja tuleb selline heldimus peale. Mul on nii vedanud Lemmikuga ja ma ei jõua ära oodata, millal meist päriselt perekond saab. Viimane aasta teeb tänulikuks.

Järjekordne tehnoülevaatus

Täna oli meil järjekordne ülevaatus ämmaemanda juures. Tema arvates on meil vist aega veel maa ja ilm, sest ta ei tahtnud üldse veel hakata rasedse kokkuvõtet kirjutama, kuigi tema asendaja andis juba eelmisel korral paberi küsimustega kaasa, et me seekord kokkuvõtte koos teeksime. Muidu aga oli tore nagu alati. Seekord isegi ei torgitud vahelduseks, aga sain üllatuslikult saatekirja ultrahelisse samaks päevaks, sest eelmise korra kõhu mõõtmine teise inimese poolt ja selle korra tulemus muutis ämmaka veidi ettevaatlikuks, sest kõht ei ole viimastel nädalatel eriti kasvanud. Samas mulle endale tundub, et Triibu on kaval ja käitub eelkujulikult ainult arsti juures. Muul ajal keerutab ringi, perssib nagu jaksab ja isegi vahetult enne vastuvõttu krambitasin.

Tavaolukorras oleks mind lihtsalt järgmisel nädalal uuesti kõhtu mõõtma kutsutud, aga kuna pikad pühad on tulemas ja meie ämmakas puhkab, siis ei ole sel mõtet. Peaksin tegelema kellegi teisega, mis võib taaskord mõjutada mõõtmise tulemust.

Igatahes, ma ei muretsenud, aga tundus olevat hea võimalus veelkord meie beebit ekraanilt näha. Keegi oli õnneks just oma aja ära ka tühistanud ja seega jalutasime pool tunnikest ja polnudki rohkem aega muretseda.

Ultrahelitädid on meie lähimas kliinikus hästi toredad. Seekord käis see küll üsna kiiresti, aga saime teada, et Triibu hoiab eeskujulikult kasvujoont ja peaks praeguseks, kui on täitunud täpselt 36 nädalat, olema igati normaalses suuruses. Hetke kaaluks ennustati 2700 frammi ja sain veel teada, et tema kõht on hetkel täiesti ümmarguse läbilõikega. Huvitav oli veel kinnitust saada, et vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, ongi raseduse edenedes aina keerulisem ultrahelipildist midagi aru saada.

Tehniliselt on algamas 37. nädal, mis tähendab, et ta võib nüüd iga hetk õigustatult välja vupsata. Nii imelik on mõelda, et loetud nädalate pärast kuulub meile üks täiesti uus inimene. Enda tehtud armas ja kallis. Ja siis me lihtsalt peame jooksu pealt välja mõtlema, kuidas tema eest võimalikult hästi hoolt kanda.

Ma kohe kindlasti ei jää igatsema valutavat sabakonti, kõrvetisi, kõhu- ega ka üksikuid jalakrampe, aga see tunne, et keegi elusolend end mu kõhus liigutab, on küll midagi erilist, mida ma ei tahaks unustada. Teeme talle muudkui läbi kõhu pai lootuses, et siis ta ei püüa nii hoolega läbi mu kõhunaha välja tulla.

Täna saime üllatuslikult veel ühelt mu kolleegilt, kel on kolm last, portsu beebimänguasju. Proovime neid nüüd ettevaatlikult pesta, aga päris käsitsi ei nühi, kuigi instruktsioon nii käsib. Kuidas teie pehmeid maju jms peseksite? Aga siis, kui seal mingid piiksutajad sees on?

Kirjad Kahele Triibule 14

Tere, mu kallis!

Tänase seisuga ongi ainult kuu aega jäänud sinu arvatava tulekuni. Vahel tundub, et sa tahad kohe tulla ja otse läbi kõhunaha. Sul on vist tõesti juba üsna kitsas, sest iga sinu sirutus on üsna selgelt tunda ja ka näha läbi kõhu. Sa jätkuvalt luksud üsna tihti ja keerutad end. Ma püüan veel mitte muretseda selle üle, kuigi nüüd peaksid sa juba paiksemaks jääma, pea allapoole.

Sinuga on muidu jätkuvalt tore. Igapäevased krambisessioonid on küll veidi pikemaks veninud ja kõrvetised ei lase ka end unustada, aga sina ise käitud väga hästi ja nii tore on sulle läbi kõhu pai teha. Eriti, kui sa mõne jäseme välja sirutad. Sinu issi käib sind ka muudkui kallistamas ja musitamas ja välja meelitamas, aga tegelikult meile jätkuvalt meeldiks, kui sa uue aastani ootaksid. Muidugi sa võid ise otsustada, aga tea, et sinu otsusest sõltub ka näiteks see, kas sa saad olema üks noorimaid või vanemaid oma klassis ning mis aastal sa üldse kooli lähed.

Muideks, sinu nõbud ootavad ka sind juba ja kutsuvad sind nimepidi. Pisike Ludde käib teadlikult kallistamas sind ja mind mõlemat. Emme aga tunneb, kuidas ta kõht muudkui venib ja loodab, et sa viimasel kuul päris hulluks ei lähe kasvamisega. Me muidugi toidame sind jõuluperioodil igasuguste maiustustega. Eks näis, mida ämmaemand sellest kõigest neljapäeval arvab. Sellest järgmine visiit aga jääb juba uude aastasse, kui sa nii kaua oodata jaksad. Meie aga jääme selle nädala lõpust koju, mis on päris tore, sest nüüd hakkab ringiliikumine veidi raskemaks muutuma, kuid sellegipoolest on asjalood palju paremad, kui ma julgesin arvata, et praegusel hetkel on. Mitte miski pole tegemata jäänud, aga jalad ja selg väsivad kiiremini.

Kas ma võin sulle veel ühe pisikese palve esitada? Kui sa vähegi saad, siis ära oma emmet päris lõhki rebi. Hetkel veel ei ole mul parandamatuid vigastusi, aga loodetavasti nii jääb ka. Samas tea, et kui on valida sinu ja minu heaolu vahel, siis valin kindlasti sinu.

Kalli-musi-pai!

Kõik teavad paremini

See ei ole just hästi varjatud saladus, et inimestele meeldib teisi õpetada. Eriti kõiges, mis puudutab lastekasvatamist. Olgu nende enda kogemused lastekasvatamisega siis olematud või aastakümnetetagused. Mis mind aga üllatas, oli see, kui vara see kõik pihta hakkab.

Mul ei ole veel Triibu käeski ja juba olen end korduvalt avastanud situatsioonidest, kus keegi ilma igasuguse tõestusmaterjalita püüab mulle selgeks teha, kuidas miski tegelikult on. Tihti on tegu asjadega, mille kohta olen mina just erinevatest usaldusväärsetest allikatest kuulnud või lugenud, teine pool aga mitte. Ma ei tea, kas asi ongi minus, et kui ma mingeid teadmisi jagan, siis ei kõla see piisavalt usaldusväärselt või on inimestel aastatega kujunenud lihtsalt ülikindlad veendumused, millel ei pruugi faktidega midagi ühist olla.

Igatahes, rääkimata maitseküsimsutest või erinevate koolkondade soovitustest, ka konkreetsed faktide mustast valgest rääkimised on väsitavad. Tahaks lihtsalt öelda, et usu mind! Usu vähemalt seni, kuni leiad tõestuse, et mina eksisin. Mul ei ole mingit probleemi ka sellises olukorras oma vigu tunnistada. Küll aga ei meeldi mulle tunda, et minu suust tulles ei ole ka faktid faktid, vaid midagi läbiräägitavat.

Püüan nüüd keskenduda vaid arukatele arvamustevahetustele ja ignoreerida muud lollust.

Pea kaheksa kuud kahekesi ühes kehas

Ja ikka mul esineb neid momente, kus see kõik pähe ei mahu. Vaatan üle mõne aja peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kelle kõht see suur on? Mitte, et ma kaalu pärast põeks - seda mitte - aga lihtsalt uskumatu on tunne, et meist saavadki kohe varsti lapsevanemad ja seda loodetavasti/arvatavasti kogu meie ülejäänud eluks. Enam ei ole enam ainult mina ja tema ja meie mull. Beebimull saab ka kindlasti äge olema, aga ma annan endale aru, et see muutus on päris suur.

Ma olen sel nädalal saanud kätte jälle hulga nunnusid mähkmeid. Ennastki ajab naerma, kui elevil ma mähkmete üle olen ja kuidas ootan hetkel pesupesemist. Ma olen kindel, et kui sellest saab argipäev, siis ma enam ei oota, aga ma tahan seda tunnet mäletada. Pesta läbi asju oma pisikese jaoks on kuidagi eriline.

Muus osas aga täitus 34. nädal. Käisime taas ülevaatusel ja seekord oli kõik kuidagi nii teistmoodi, kaasa arvatud ämmakas ise. Sain aru, et mu enda oma on ikka väga tore. Lisaks olid kõik näidud hoopis teistpidi. Näiteks leidis asendaja, et mu kõht on kahanenud. Ma väga ei põe, sest ma olin siiani jälginud normkurvi ülemist äärt. Seega oli veidi puhvrit ja ta võis lihtsalt teises asendis olla. Ta üldse keerutab siiani päris palju. Lugesin, et kui luksumist on tunda all, siis on pea ka all. See on esimene asi, mis aitab mul mitu korda päevas aru saada, kuidas ta paikneb ja see luksumine ikka liigub üle kõhu.

Oleme ka mitmel beebikoolitusel käinud sel nädalal ja muidu valmistunud. Täna aga tõime kuuse ära. Neist võivad saada Triibu esimesed jõulud. Ehtisime kuuse ära ka ja mulle täitsa meeldib, kui kirju see sel aastal on. Natuke tavapäraseid kuule, minu imeilusad lumehelbed ja veidi erilisemaid ehteid, mida sel aastal ükshaaval kokku olen ostnud erinevatest riikidest. Lisaks Lemmiku soovil ka taas meie suured ja lapselikud lumememmed. Disainiauhindu sellega vist ei võidaks, aga meie saime proovida, kuidas kuusk meie lounge'inurka sobib ja nüüd oleme jõuludeks valmis. Mul on kaks nädalat veel jäänud tööl käia, siis pikad pühad ja siis millalgi võiks Triibu saabuda.

Ahjaa, Lemmik üllatas mind advendikalendriga. Ta teadis, et olin juba aastaid ühest unistanud, aga kuidagi ei sattunud sobival hetkel ette ühtegi ilusat. Nüüd ta siis ostis korraliku Lindti kommidega minu rõõmustamiseks ja see on nii tore. Tema on nii tore ja olen kindel, et temast saab ka suurepärane isa just nii, nagu ta on olnud suurepärane partner minule.