Veel üks eluring seljataga

Ma olen alati arvanud, et 6 ja 16 on minu numbrid ja seega peaksid õnnelikud olema. Samas aasta 2016 oli minu elu üks keerulisemaid. Olen sellest siin natuke kirjutanud ka, aga ei juhtu päris igal aastal nii, et põhimõtteliselt päeva pealt tänavale tõstetakse, kaotad lähedasi ja lõpuks ka oma töö. 2017 ei olnud palju parem. Rabelesin ikka veel, et jalgu alla saada ja nii aasta lõpuni. 2018 aga on mul nii palju, mille eest tänulik olla. Samas, pean tunnistama, et vundament sellele sai laotud juba 2016. aastal.

Ma ei suuda ise ka uskuda, kui palju on viimase aastaga muutunud ja positiivses suunas. See vist ei üllata kedagi, et enamik aastast on möödunud lapseootuse tähe all. See on nii eriline aeg, et mu blogimisisugi on taastunud. Samas olen ma taas seal, kus olin aasta eest - kodune, kuid hoopis teistel tingimustel. Olen nüüd pea aasta uues kohas tööd rabanud ja end tõestanud ja kuigi see ei ole tähendanud ainult pudrumägesid ja piimajõgesid, siis suures plaanis võin eluga väga rahul olla.

Lisaks pere- ja tööelule, kolisin ma vabatahtlikult ja sain ise valida vahelduseks oma kodu. Jah, mõnekuuse vahega sai ostetud lausa kaks kodu, aga lõpuks ometi ei ole mul pea kohal enam kirvest, et ühel hetkel keegi tuleb ja ütleb, et mul on aeg edasi liikuda. Tõele au andes, võib ju alati juhtuda, et suhe saab läbi ja tuleb leida mingi uus variant, aga esiteks on meiega kõik kõige paremas korras ja teiseks, ei oleks asi ka siis päris lootusetu, sest minu mitme aasta säästud on nüüdseks investeeritud oma koju ning üüri asemel maksan nüüd ju laenu, mis vaikselt kahaneb. Vajadusel saab need lihtsalt ümber paigutada. Me oleme muidugi olnud ka hästi tublid ja maksnud rohkem, kui tarvis. Mõni ütleb kindlasti, et ma olen loll, et maksan laenu ajal, kui intressid on madalad, aga mulle tundub siiski, et ka madal intress suurelt summalt on palju ja kui intress ühel hetkel tõuseb, siis mulle meeldiks, et igakuised kogukulud selle võrra väga ei tõuseks. Tolle vältimiseks aga on vaja laenu baassumma allapoole tuua.

Pesaloomisega on tekkinud mulle ka natuke mööblit lõpuks. Mulle küll meeldiks mõte alustada päris nullist oma kodu sisustamist, aga ma ei kurda selle üle, et mu elukaaslane tuli juba kaasavaraga. Küll jõuame ka aja jooksul kodu aina rohkem enda näo järgi muuta. Ühe hiljutise külalise arvates juba oligi minu kodu väga minu moodi - parasjagu nipsasjakesi ja segadust ja soojust. Samas üsna lihtsa joonega, aga sisaldab detaile maailma eripaigust.

Nüüd on jäänud loetud päevad beebi tulekuni, kuigi endal pole üldse veel tunnet, et midagi juhtuma hakkaks. Vastupidi - vahepeal ei tule mulle meeldegi, et rase olen. Peeglist siiski paistab 38. nädalale vastav kõht ja voodist on aina raskem välja saada. Siputan nagu ümber läinud sajajalgne, asjade järele sirutades. Siis aga teen kõhule pai kohtades, kust Triibu parasjagu välja punnitab ja tuleb selline heldimus peale. Mul on nii vedanud Lemmikuga ja ma ei jõua ära oodata, millal meist päriselt perekond saab. Viimane aasta teeb tänulikuks.