Tere, mu kallis!
See jääb ehk viimaseks sünnieelseks kirjaks sulle. Samas, mine sind tea. Äkki veedadki veel kolm nädalat mu kõhus, mis sellest, et 40. nädal jooksma hakkas.
Ma mäletan veel nii selgelt, kui me alles teada saime sinu tulekust. Istusin diivanil, nagu praegugi, sõin Lemmiku sünnapeo jääke ja googeldasin, mida ma üldse süüa tohin edaspidi. Selgus, et näiteks prociuttot ei tohi, nii et selle karbi pidin kohe käest ära panema. Googeldasin ka, kui usaldusväärne on üldse rasedustest, mille parim enne on möödas ja selgus, et need valetavad väga harva positiivses suunas. Sellegipoolest otsustasin veel teste teha.
Siis juba oli elevus päris laes. Tõmbasin omale beebiäppi ja püüdsin sealt aru saada, kas sa oled nüüd seesamiseemne või riisitera suurune. Igatahes, sa olid veel väga pisike, mida nüüd enam öelda ei saa. Ämmakas ennustas sel nädalal, et välja võid sa tulla umbes 3,5 kilosena, aga kui sa veel kaua kõhus kükitad, siis kes see oskab täpselt ennustada. Ma loodan siiski, et sa võtad suurema kasvamise ette alles väljaspool kõhtu - oma emme heaolu huvides.
Sel nädalal valutab su emme selg või pigem küljed juba päris palju ja nii on väga raske magada. Ma tean, et peaksin magamatusega nagunii ära harjuma, aga edaspidi saame vähemalt sinu issiga seda koormat jagada. Hetkel kannatan ainult mina ja tema peab lihtsalt higiloigus magama. Eile - vist - ta oligi hästi nunnu, sest hommikul, kui tema ärkas, oli voodi üsna märg ja siis ma ei reageerinud hiljem kohe tema sõnumile. Seega tuli sinu issi kontrollima, et ega ma äkki sünnitama pole hakanud, sest tema kartis, et voodi võis just seepärast märg olla. Sinu emme aga magas, hambad laiali, ja ainult naeratas su ähmi täis issile.
Me teame, et sa võid nüüd millal tahes tulla ja ootame väga, kuigi ma ausalt öeldes natuke kardan ka. Nii sünnitust kui ka seda, kuidas meie elu edaspidi kolmekesi kulgema hakkab. Me ju ka päris täpselt ei tea, kuidas sinuga käituda ja mis sulle meeldida võiks, aga küll me üksteist tundma õpime. Sina võiksid aga vähemalt mingitki moodi märku anda, kui kaugel sa oled. Või ongi see, et ma midagi ei tunne, märguanne, et sa ei taha veel tulla? Tule ikka, me jaanuaribeebi!
Meil on kõik nüüd valmis. No üsna valmis. Sinu emme ostis täna isegi igaks juhuks rinnakompressid ära ja saime kätte su ilusa sinise kandelina. Uus ports mähkmeid pannakse ka hiljemalt täna teele ja saime veel sõpradelt sulle riideid jms. Nüüd oledki vaid sina puudu!
See jääb ehk viimaseks sünnieelseks kirjaks sulle. Samas, mine sind tea. Äkki veedadki veel kolm nädalat mu kõhus, mis sellest, et 40. nädal jooksma hakkas.
Ma mäletan veel nii selgelt, kui me alles teada saime sinu tulekust. Istusin diivanil, nagu praegugi, sõin Lemmiku sünnapeo jääke ja googeldasin, mida ma üldse süüa tohin edaspidi. Selgus, et näiteks prociuttot ei tohi, nii et selle karbi pidin kohe käest ära panema. Googeldasin ka, kui usaldusväärne on üldse rasedustest, mille parim enne on möödas ja selgus, et need valetavad väga harva positiivses suunas. Sellegipoolest otsustasin veel teste teha.
Siis juba oli elevus päris laes. Tõmbasin omale beebiäppi ja püüdsin sealt aru saada, kas sa oled nüüd seesamiseemne või riisitera suurune. Igatahes, sa olid veel väga pisike, mida nüüd enam öelda ei saa. Ämmakas ennustas sel nädalal, et välja võid sa tulla umbes 3,5 kilosena, aga kui sa veel kaua kõhus kükitad, siis kes see oskab täpselt ennustada. Ma loodan siiski, et sa võtad suurema kasvamise ette alles väljaspool kõhtu - oma emme heaolu huvides.
Sel nädalal valutab su emme selg või pigem küljed juba päris palju ja nii on väga raske magada. Ma tean, et peaksin magamatusega nagunii ära harjuma, aga edaspidi saame vähemalt sinu issiga seda koormat jagada. Hetkel kannatan ainult mina ja tema peab lihtsalt higiloigus magama. Eile - vist - ta oligi hästi nunnu, sest hommikul, kui tema ärkas, oli voodi üsna märg ja siis ma ei reageerinud hiljem kohe tema sõnumile. Seega tuli sinu issi kontrollima, et ega ma äkki sünnitama pole hakanud, sest tema kartis, et voodi võis just seepärast märg olla. Sinu emme aga magas, hambad laiali, ja ainult naeratas su ähmi täis issile.
Me teame, et sa võid nüüd millal tahes tulla ja ootame väga, kuigi ma ausalt öeldes natuke kardan ka. Nii sünnitust kui ka seda, kuidas meie elu edaspidi kolmekesi kulgema hakkab. Me ju ka päris täpselt ei tea, kuidas sinuga käituda ja mis sulle meeldida võiks, aga küll me üksteist tundma õpime. Sina võiksid aga vähemalt mingitki moodi märku anda, kui kaugel sa oled. Või ongi see, et ma midagi ei tunne, märguanne, et sa ei taha veel tulla? Tule ikka, me jaanuaribeebi!
Meil on kõik nüüd valmis. No üsna valmis. Sinu emme ostis täna isegi igaks juhuks rinnakompressid ära ja saime kätte su ilusa sinise kandelina. Uus ports mähkmeid pannakse ka hiljemalt täna teele ja saime veel sõpradelt sulle riideid jms. Nüüd oledki vaid sina puudu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar