Täna sai Triibu ühenädalaseks. Täitsa uskumatu! Ta tähistas seda just nagu oma sünniööl terve öö üleval olemisega. Samas, tema õnneks on ta nii nunnu, et ma ei saa seda talle pahaks panna. Eriti, kui ta tõesti veedab lõviosa ajast süües. Natuke veider on jätkuvalt mõelda, et me oleme nüüd lapsevanemad - kellegi emme ja issi, aga vähemalt oleme me suutnud teda siiani elus hoida. Suurel poisil kukkus eile ka juba nabakönt ära ja meie tähistasime tänast päeva igasuguse bürokraatiaga alates tema lasteaia- ja koolijärjekordadesse panemisest ja lõpetades Lemmiku isaks registreerimise asjaajamise alustamisega. Võib-olla mitte päris selles järjekorras. Aga ma olen juba kõvasti plaanitud teemast kõrvale kaldunud.
Kaks teemavälist killukest veel.
1. Ei ole mingit kasu kuid varem beebikoti kokkupakkimisest, kui selle haiglasse minnes maha unustad.
2. Ananass pidi kuuldavasti aitama sünnitust esile kutsuda. Ma ei tea, kui palju tõtt selles väites on, aga mind isutas juba kuu aega vms ananassi järele, ilma seda teadmata. Enne polnud ma vist vähemalt aasta aega ananassi koju ostnud. Nüüd olen isegi gurmaanilikult vannis ananassi puginud. Viimase sõin teadlikult aga üleelmisel reede õhtul ja öösel ju hakkas see vist vetevärk pihta. Hakka või uskuma vanarahva tarkusi :)
Aga nüüd siis valust jms...
Ma arvasin, et olin sünnituseks a ka järgnevaks üsna hästi ette valmistunud. Olin ju luganud raamatuid, käinud koolitustel ja kuulnud teiste kogemusi. Minu keha aga regeeris kohati hoopis teistmoodi, kui enamikul. Vabandan, kui nüüd end kordan, sest ma olen magamatusest juba üsna zombi, aga ehk on kellelgi veel kasu teadmisest, et võib ka nii olla, nagu mul.
Esiteks, teised emad räägivad, et avatuse kontrollimine ja veelgi enam selle suurendamine - ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse, kui ämmakas oma sõrmedega emakakaela veidi venitab - pidid kuradi valusad või vähemalt ebamugavad olema. Kui minu keha tõmbus eelneval päeval krampi juba sellest kingalusikaga ülevaatusest, siis päris sünnitusel neid katsumiseosi ma konkreetselt ei tundnuki. Mul oli täiesti ükskõik, kes või mida seal allkorruse toimetab. Mulle tundus, et seal on vist paras suur lehter, aga päriselt vist ikka ei olnud.
Teiseks, räägitakse, et valud muutuvad oluliselt tugevamaks pärast veteminekut. Jälle kord, minu kogemuse puhul ei olnud mingit vahet. Ei olnud seda protseduuri ennast tunda muudmoodi kui märja loiguna ega olnud mul seejärel ka suuremaid valusid. Küll aga avanesin seejärel väga kiiresti. Küll jäi see lõpukant, mida samuti mitu ämmakat korduvalt eest lükata püüdsid. Mina jälle ei tundnud midagi.
Siis öeldi mulle, et oksüdotsiin toob kaasa võimsamad tuhud. Kartsin küll, aga kui ta ka seda tegi, siis ainult efekti mõttes. Valu osas taas ei saanud ma midagi aru, oma tsoonis olles.
Ja lõpuks pressid peaksid ju kuradi valusad olema - eriti pea lõikumine. Taaskord ma ei mäleta erilist valu. Lihtsalt seda ilma pressivajaduseta pressimist ja tunnet, et laps on nüüd kusagil ebamugavalt madalal. Ma küll registreerisin ära pea kroonimise, aga tul hetkel ei tundnud ma isegi tuhusid enam. Üks ämmakas lihtsalt katsus mu kõhu kõvadust ja ütles, kui ma pressida võin. Jah, kipitas natuke ja selles punktis oli küll kange tahtmine lõpuni pressida ootamise asemel, aga ei midagi hullu. Ma ei tea, kas ma ootasin/kartsin hullemaid valusid, kui sünnitusega tegelikult kaasnevad ja seetõttu tundusid asjad mulle paremad või mul lihtsalt vedas kuidagi.
Ei saanud ma aru ka, et ma oleksin rebenenud, aga ümmelda mind natuke tuli ja vot selleks hetkeks olin taas nii hellik, et küsisin järsku pingepeavalurohtu ja lisatuimestust allkorrusele, sest iga nõelatorge luges.
Rääkides veel valudest, siis paljud kaebavad ju valulikke emaka kokkutõmbeid ka pikalt peale sünnitust. Mul pole aimugi, mis need on. Sel hetkel, kui tuhude tunne kadus, oligi kõik. Emakas tõmbas samal päeval juba end pisikeseks ämmaemandate sõnul ja minule jäi vaid võbelev kõht. Tuhud ise olid aga hästi huvitavad. Algusest võisin ma vaevu aimata, et nüüd vist tuleb üks ja juba sekund hiljem oli valu laes, et siis mõnda aega seal lae lähedal passida ja siis vaikselt järele andma hakata. Suutsin need üsna hästi üle hingata suu kaudu ja aeglaselt, mingil hetkel ka puristades, sest siis tundus see õige. Kiiret hingamist tegin vaid kroonimise ajal käsu peale ja Lemmiku kätt pigistasin ka vaid paar korda koru selle perioodi peale, sest see töötas hingamisele ja lõdvestumisele vastu. Nüüd aga on nii naljakas, et samasugust hingamist läheb mul tihti vaja siis, kui Triibu end mu tissi otsa haagib. Me oleme küll palju edusamme teinud tissitamisega, aga esimene minut või pool on ikka üsna ebameeldiv ja vahel ta mängib mõnda aega, haakides end tissi külge, imedes paar korda ja lastes lahti, et siis seda korrata 4-5-6 korda. Pigem eelistan, et ta imeks pool tundi pausideta, sest pärast seda minutit ei ole enam üldse valus. Oli üks päev, kui rinnad tulitasid ja nibud hakkasid justkui verekorpa minema, mul oli palavik ja külmavärinad, aga kuna oskasin seda oodata ja valmistusin hullemaks järgnevatel päevadel, siis oli eriti meeldiv, et see jäigi üheks päevaks ja edasi olen taas edukalt inimlutt olnud.
Ma säästan teid vereklompide teemalistest lugudes, aga on siiski üks asi veel, mis mind ennast kõige rohkem üllatas ja mida ma tahan jagada ning eelkõige endale meenutamiseks kirja saada. Nimelt, kui paljusid värskeid emasid kimbutab põiepidamatus, siis minul läks vastupidi ja keegi ei tea, miks. Sünnituse ajal võib pissimisega probleeme esineda ja sünnituse järgselt kimbutab see probleem vahel neid, kellele on epiduraali tehtud. Minule ju aga ei tehtud ja ometi leidsin end seisust, kui nõksutasin end paanikas, sest tundus, et põis tahab lõhkeda, aga mitte ühtegi tilka ma ise välja ei saanud. Ämmakas ja õde ka küsisid uskumatult, et kas ma olen kindel, et mu põis täis on. Kuidas ma saanuks kindel olla, aga tunne oli selline nagu põiepõletiku ajal. Niisiis, palusin ka pärast sünnitust veel paar korda abi ajutise kateetriga ja nad reaalselt tõmbasid minust välja tunniajase vahega 600ml ja siis ligi liitri, sest ma lõpuks olin jaksanud juua rohkem. Samas isu ei olnud mul ca 24 tundi - sealhulgas kogu sünnituse aktiivse osa.
Tagasi pissimise juurde, siis ma proovisin korduvalt dušši all ja asi ei olnud hirmus valu ees. Ei suutnud ma pissida ei püsti ega kükkis. Hotelli kolides ei olnud midagi muutunud ja mul hakkas vaikselt hirm tulema, kuigi mulle oli kinnitatud, et nad saavad mind seal ka aidata, aga esialgu käskisid nad mul siiski ise proovida veel mõnda aega. Lisaks, kui minust oleks välja tõmmatud üle liitri, siis oleks mulle kolmeks päevaks püsikateeter pandud. Minu rekord jäi vist 960ml peale. Igatahes, ühel hetkel sain ma lõpuks magada - küll ainult mingi poolteist tundi, millest piisas tolle hetkel hormonaalse seisuga - ja seejärel läksin ja istusin lihtsalt potile - ei mingit duššiga mängimist - ja järsku midagi tuli. Mul oli nii hea meel. See aga ei tähendanud, et kõik korras olnuks. Mul oli veel hetki, kus ei töötanud üks variant või teine ja süsteem ei funktsioneeri siiani päris nii, nagu peaks, aga ma saan hakkama. Lihtsalt olen ühe väga kummalise kogemuse võrra rikkam.
Muus osas aga on kann siiani kange ja ümblused sikutavad veidi. Kõht tõmbub vaikselt tagasi ja kui perse ka korda saaks, siis oleks elu päris lill :) Ma lähen nüüd musian oma pisikest nunnut, kes end tahtmatult näpistama kipub.
Kaks teemavälist killukest veel.
1. Ei ole mingit kasu kuid varem beebikoti kokkupakkimisest, kui selle haiglasse minnes maha unustad.
2. Ananass pidi kuuldavasti aitama sünnitust esile kutsuda. Ma ei tea, kui palju tõtt selles väites on, aga mind isutas juba kuu aega vms ananassi järele, ilma seda teadmata. Enne polnud ma vist vähemalt aasta aega ananassi koju ostnud. Nüüd olen isegi gurmaanilikult vannis ananassi puginud. Viimase sõin teadlikult aga üleelmisel reede õhtul ja öösel ju hakkas see vist vetevärk pihta. Hakka või uskuma vanarahva tarkusi :)
Aga nüüd siis valust jms...
Ma arvasin, et olin sünnituseks a ka järgnevaks üsna hästi ette valmistunud. Olin ju luganud raamatuid, käinud koolitustel ja kuulnud teiste kogemusi. Minu keha aga regeeris kohati hoopis teistmoodi, kui enamikul. Vabandan, kui nüüd end kordan, sest ma olen magamatusest juba üsna zombi, aga ehk on kellelgi veel kasu teadmisest, et võib ka nii olla, nagu mul.
Esiteks, teised emad räägivad, et avatuse kontrollimine ja veelgi enam selle suurendamine - ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse, kui ämmakas oma sõrmedega emakakaela veidi venitab - pidid kuradi valusad või vähemalt ebamugavad olema. Kui minu keha tõmbus eelneval päeval krampi juba sellest kingalusikaga ülevaatusest, siis päris sünnitusel neid katsumiseosi ma konkreetselt ei tundnuki. Mul oli täiesti ükskõik, kes või mida seal allkorruse toimetab. Mulle tundus, et seal on vist paras suur lehter, aga päriselt vist ikka ei olnud.
Teiseks, räägitakse, et valud muutuvad oluliselt tugevamaks pärast veteminekut. Jälle kord, minu kogemuse puhul ei olnud mingit vahet. Ei olnud seda protseduuri ennast tunda muudmoodi kui märja loiguna ega olnud mul seejärel ka suuremaid valusid. Küll aga avanesin seejärel väga kiiresti. Küll jäi see lõpukant, mida samuti mitu ämmakat korduvalt eest lükata püüdsid. Mina jälle ei tundnud midagi.
Siis öeldi mulle, et oksüdotsiin toob kaasa võimsamad tuhud. Kartsin küll, aga kui ta ka seda tegi, siis ainult efekti mõttes. Valu osas taas ei saanud ma midagi aru, oma tsoonis olles.
Ja lõpuks pressid peaksid ju kuradi valusad olema - eriti pea lõikumine. Taaskord ma ei mäleta erilist valu. Lihtsalt seda ilma pressivajaduseta pressimist ja tunnet, et laps on nüüd kusagil ebamugavalt madalal. Ma küll registreerisin ära pea kroonimise, aga tul hetkel ei tundnud ma isegi tuhusid enam. Üks ämmakas lihtsalt katsus mu kõhu kõvadust ja ütles, kui ma pressida võin. Jah, kipitas natuke ja selles punktis oli küll kange tahtmine lõpuni pressida ootamise asemel, aga ei midagi hullu. Ma ei tea, kas ma ootasin/kartsin hullemaid valusid, kui sünnitusega tegelikult kaasnevad ja seetõttu tundusid asjad mulle paremad või mul lihtsalt vedas kuidagi.
Ei saanud ma aru ka, et ma oleksin rebenenud, aga ümmelda mind natuke tuli ja vot selleks hetkeks olin taas nii hellik, et küsisin järsku pingepeavalurohtu ja lisatuimestust allkorrusele, sest iga nõelatorge luges.
Rääkides veel valudest, siis paljud kaebavad ju valulikke emaka kokkutõmbeid ka pikalt peale sünnitust. Mul pole aimugi, mis need on. Sel hetkel, kui tuhude tunne kadus, oligi kõik. Emakas tõmbas samal päeval juba end pisikeseks ämmaemandate sõnul ja minule jäi vaid võbelev kõht. Tuhud ise olid aga hästi huvitavad. Algusest võisin ma vaevu aimata, et nüüd vist tuleb üks ja juba sekund hiljem oli valu laes, et siis mõnda aega seal lae lähedal passida ja siis vaikselt järele andma hakata. Suutsin need üsna hästi üle hingata suu kaudu ja aeglaselt, mingil hetkel ka puristades, sest siis tundus see õige. Kiiret hingamist tegin vaid kroonimise ajal käsu peale ja Lemmiku kätt pigistasin ka vaid paar korda koru selle perioodi peale, sest see töötas hingamisele ja lõdvestumisele vastu. Nüüd aga on nii naljakas, et samasugust hingamist läheb mul tihti vaja siis, kui Triibu end mu tissi otsa haagib. Me oleme küll palju edusamme teinud tissitamisega, aga esimene minut või pool on ikka üsna ebameeldiv ja vahel ta mängib mõnda aega, haakides end tissi külge, imedes paar korda ja lastes lahti, et siis seda korrata 4-5-6 korda. Pigem eelistan, et ta imeks pool tundi pausideta, sest pärast seda minutit ei ole enam üldse valus. Oli üks päev, kui rinnad tulitasid ja nibud hakkasid justkui verekorpa minema, mul oli palavik ja külmavärinad, aga kuna oskasin seda oodata ja valmistusin hullemaks järgnevatel päevadel, siis oli eriti meeldiv, et see jäigi üheks päevaks ja edasi olen taas edukalt inimlutt olnud.
Ma säästan teid vereklompide teemalistest lugudes, aga on siiski üks asi veel, mis mind ennast kõige rohkem üllatas ja mida ma tahan jagada ning eelkõige endale meenutamiseks kirja saada. Nimelt, kui paljusid värskeid emasid kimbutab põiepidamatus, siis minul läks vastupidi ja keegi ei tea, miks. Sünnituse ajal võib pissimisega probleeme esineda ja sünnituse järgselt kimbutab see probleem vahel neid, kellele on epiduraali tehtud. Minule ju aga ei tehtud ja ometi leidsin end seisust, kui nõksutasin end paanikas, sest tundus, et põis tahab lõhkeda, aga mitte ühtegi tilka ma ise välja ei saanud. Ämmakas ja õde ka küsisid uskumatult, et kas ma olen kindel, et mu põis täis on. Kuidas ma saanuks kindel olla, aga tunne oli selline nagu põiepõletiku ajal. Niisiis, palusin ka pärast sünnitust veel paar korda abi ajutise kateetriga ja nad reaalselt tõmbasid minust välja tunniajase vahega 600ml ja siis ligi liitri, sest ma lõpuks olin jaksanud juua rohkem. Samas isu ei olnud mul ca 24 tundi - sealhulgas kogu sünnituse aktiivse osa.
Tagasi pissimise juurde, siis ma proovisin korduvalt dušši all ja asi ei olnud hirmus valu ees. Ei suutnud ma pissida ei püsti ega kükkis. Hotelli kolides ei olnud midagi muutunud ja mul hakkas vaikselt hirm tulema, kuigi mulle oli kinnitatud, et nad saavad mind seal ka aidata, aga esialgu käskisid nad mul siiski ise proovida veel mõnda aega. Lisaks, kui minust oleks välja tõmmatud üle liitri, siis oleks mulle kolmeks päevaks püsikateeter pandud. Minu rekord jäi vist 960ml peale. Igatahes, ühel hetkel sain ma lõpuks magada - küll ainult mingi poolteist tundi, millest piisas tolle hetkel hormonaalse seisuga - ja seejärel läksin ja istusin lihtsalt potile - ei mingit duššiga mängimist - ja järsku midagi tuli. Mul oli nii hea meel. See aga ei tähendanud, et kõik korras olnuks. Mul oli veel hetki, kus ei töötanud üks variant või teine ja süsteem ei funktsioneeri siiani päris nii, nagu peaks, aga ma saan hakkama. Lihtsalt olen ühe väga kummalise kogemuse võrra rikkam.
Muus osas aga on kann siiani kange ja ümblused sikutavad veidi. Kõht tõmbub vaikselt tagasi ja kui perse ka korda saaks, siis oleks elu päris lill :) Ma lähen nüüd musian oma pisikest nunnut, kes end tahtmatult näpistama kipub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar