Raske on öelda, mida lugeda su esimeseks iseseisvalt istumiseks või toe najal püsti tõusmiseks, sest istud sa ammu juba ning aina pikemalt, aga kasutad abivahendeid, et sinna asendisse jõuda ja püsti seista meeldib sulle ka juba vähemalt kuu aega, kui keegi sind püsti aitab. Viimasel nädalal on piisanud sellestki, kui sulle vaid käed anda ja neid paigal hoida, sest siis vinnad sa ise end vertikaali. 29. august aga oli see päev, kui sa esimest korda ühe eseme abil end täiesti iseseisvalt püsti ajasid. Samas sa ei ole avastanud veel, et ka paljud teised asjad on toeks sobilikud, kuid sellegipoolest polsterdasime me nüüd kõik madalad nurgad ära ning ohtlik kraam liikus kõrgemale.
29. august on ühtlasi ka päev, mil sa esimest korda haigeks jäid. Me peaksime vist õnnelikud olema, et see alles 7,5-kuuselt juhtus, sest sa oled juba suur, tugev ja nii-nii vapper. Me teised siin olime juba enne tõbised ja mina sada korda varem ka, aga sinul polnud midagi viga. Nüüd oleks sa justkui veidi kohkunud, et mis see ometi tähendab, et hingata on raske ja kurk teeb haiget, kui köhida. Kahtlustame, et kurk teeb sul muidu ka veidi haiget, sest meil ka teeb ja ühel õhtul käis sul söök ainult suus ringi ning nutt tuli peale, aga muus osas oled sa ikka see sama rõõmupall ja hea isuga tüüp. Rõõmus ei ole sa vaid siis, kui me su tatiga võidelda püüame. Ma ei saa aru, mis kasu oleks kallist ninaimurist, kui sa midagi oma nina ligigi ei luba.
Selle esimese haiguse juurde on kuulunud ka klassikaline oksemaraton, kus sa valasid oma erikastmega rikkalikult üle emme-issi voodi, minu, enda ja üht-teist veel. Seejärel vahetas su issi ära voodipesu ja umbes kohe tuli ka round 2 voodisse. Kokku viis vooru väikeste vahedega ja algas see pull une pealt, nii et mul oli ikka kohe väga hea meel, et sa olid nõudnud, et ma su kõrvale jääksin ja su und valvaksin. Sa oksendasid ilma igasuguse hoiatuseta voodi täis ja magasid ise edasi, kni ma su vannituppa tassisin. Samas sind ennast ei häirinud see oksendamine üldse, mulle tundub.
Et esimene haigus ikka eriti mälestuste väärne oleks, siis suutsid sa siin ühel hommikul kassioksega mängida. Ma tundsin end kui ülihalb ema, sest ei märganud. Minu teada mängisid sa tühja taaraga ja mulle ei tulnud üldse meelde, et Eros eelmisel õhtul samasse nurka oksendanud oli ning ma olin koristamist edasi lükanud kuni unustamiseni. Lesson learned.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa siin muhkude kallal töötama asunud. Said kirja ka oma esimese korraliku, mis ajas nii nutma kui silmaümbruse paiste, sest otseloomulikult kohtus mänguasja terav serv just silmapiirkonnaga.
Niisiis oleme siin mõned päevad lihtsalt kodus palju kaisutanud ja täna olime pool-sunnitud end juba ka välja vedama. Tegime taas beebikunsti, kus sina ainsana tundsid mõnu erivärvilise toiduga mängimisest ja nii end kui paberit igati kokku möksisid ning seejärel vanni kraanikausis nautisid. Mulle juba nii meeldib su iseloom. Midagi ei jää tegemata. Kõike tuleb see-eest täiega nautida.
Meil on siin ka suurtele kavas mõningaid esimesi, aga neist on veel vara rääkida.
29. august on ühtlasi ka päev, mil sa esimest korda haigeks jäid. Me peaksime vist õnnelikud olema, et see alles 7,5-kuuselt juhtus, sest sa oled juba suur, tugev ja nii-nii vapper. Me teised siin olime juba enne tõbised ja mina sada korda varem ka, aga sinul polnud midagi viga. Nüüd oleks sa justkui veidi kohkunud, et mis see ometi tähendab, et hingata on raske ja kurk teeb haiget, kui köhida. Kahtlustame, et kurk teeb sul muidu ka veidi haiget, sest meil ka teeb ja ühel õhtul käis sul söök ainult suus ringi ning nutt tuli peale, aga muus osas oled sa ikka see sama rõõmupall ja hea isuga tüüp. Rõõmus ei ole sa vaid siis, kui me su tatiga võidelda püüame. Ma ei saa aru, mis kasu oleks kallist ninaimurist, kui sa midagi oma nina ligigi ei luba.
Selle esimese haiguse juurde on kuulunud ka klassikaline oksemaraton, kus sa valasid oma erikastmega rikkalikult üle emme-issi voodi, minu, enda ja üht-teist veel. Seejärel vahetas su issi ära voodipesu ja umbes kohe tuli ka round 2 voodisse. Kokku viis vooru väikeste vahedega ja algas see pull une pealt, nii et mul oli ikka kohe väga hea meel, et sa olid nõudnud, et ma su kõrvale jääksin ja su und valvaksin. Sa oksendasid ilma igasuguse hoiatuseta voodi täis ja magasid ise edasi, kni ma su vannituppa tassisin. Samas sind ennast ei häirinud see oksendamine üldse, mulle tundub.
Et esimene haigus ikka eriti mälestuste väärne oleks, siis suutsid sa siin ühel hommikul kassioksega mängida. Ma tundsin end kui ülihalb ema, sest ei märganud. Minu teada mängisid sa tühja taaraga ja mulle ei tulnud üldse meelde, et Eros eelmisel õhtul samasse nurka oksendanud oli ning ma olin koristamist edasi lükanud kuni unustamiseni. Lesson learned.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa siin muhkude kallal töötama asunud. Said kirja ka oma esimese korraliku, mis ajas nii nutma kui silmaümbruse paiste, sest otseloomulikult kohtus mänguasja terav serv just silmapiirkonnaga.
Niisiis oleme siin mõned päevad lihtsalt kodus palju kaisutanud ja täna olime pool-sunnitud end juba ka välja vedama. Tegime taas beebikunsti, kus sina ainsana tundsid mõnu erivärvilise toiduga mängimisest ja nii end kui paberit igati kokku möksisid ning seejärel vanni kraanikausis nautisid. Mulle juba nii meeldib su iseloom. Midagi ei jää tegemata. Kõike tuleb see-eest täiega nautida.
Meil on siin ka suurtele kavas mõningaid esimesi, aga neist on veel vara rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar