Mu kallis Triibu,
Sa oled jälle kasvanud. Viimased päevad ja isegi nädalad on su lemmiktegevuseks meie peal turnimine ning nüüd üritad sa juba ka diivani najale püsti tüsta ning laualt asju näpata. Täna õhtul aga juhtus see, mida ma kartnud olen ja millest mu oma ema siiani õudusega räägib.
Sa lamasid oma voodis ilusasti ja mina sinu kõrval ning järgmisel hetkel olid sa järsku püsti, üllatades iseennastki. Ma ju teadsin, et sa suudaksid, aga oli veel vaja, et sa välja mõtleksid, et sa saad ja oskad. Nüüd see siis juhtus ja oh seda elevust, mis sellega kaasnes. Sa pidid muidugi kohe proovima ka ainult ühe käega kinni hoida või üle voodi ääre mind sikutada ja mulle sõrmi ninna toppida. Mahtusid. Aga kuidas ma su uuesti voodisse lamama ja magama saan - ei tea.
Ma püüan mitte välja näidata, kui armas see sinu voodis ukerdamine on, sest ma ei taha, et sellest nüüd igaõhtune trall saaks, aga ma ei tea ka, kuidas seda vältida. Täna igatahes võtsin ma su lõpuks uuesti võrekast välja ja kaissu, kus sa ka veidi ukerdasid, aga siis tissi järele sukeldusid ning söömise pealt ära kustusid. Ma ootasin suuremat lahingut, aga su nohisemine on maailma kõige armsam hääl. Või vähemalt armsuselt teine su naerulagina järel.
Meil on jälle olnud sinuga mitu toredat päikselist nädalat, aga nüüd vist seisame taas uue arenguhüppe lävel. Ainus, mille vastu sa kõvasti protesteerid, on igasugused ujumisrõngad. Sa nutad kohe nii õnnetult, et me polegi saanud enam päriselt proovida nendega ujuda. Samas vee peal matiga chillimine või kas või sukeldumine on täiesti okeid tegevused su meelest. Eile - su issi sõnade kohaselt - iga kord, kui me ühe laulu käigus sind üles tõstsime ja siis uuesti alla, panid sa hoolega suud-silmad kinni, kuigi me ei pannudki pead vee alla. Vähemalt oskad sa end kaitsta. Ja muul ajal hoiad täiest jõust minust kinni seal basseinis.
Igatahes, tea Triibu, et meil on suur rõõm ja au vaadata, kuidas sa järjest kasvad ning milliseks inimeseks sa kujuned ja sa väga meeldid meile. Ausalt :)
Armastusega,
Emme
Sa oled jälle kasvanud. Viimased päevad ja isegi nädalad on su lemmiktegevuseks meie peal turnimine ning nüüd üritad sa juba ka diivani najale püsti tüsta ning laualt asju näpata. Täna õhtul aga juhtus see, mida ma kartnud olen ja millest mu oma ema siiani õudusega räägib.
Sa lamasid oma voodis ilusasti ja mina sinu kõrval ning järgmisel hetkel olid sa järsku püsti, üllatades iseennastki. Ma ju teadsin, et sa suudaksid, aga oli veel vaja, et sa välja mõtleksid, et sa saad ja oskad. Nüüd see siis juhtus ja oh seda elevust, mis sellega kaasnes. Sa pidid muidugi kohe proovima ka ainult ühe käega kinni hoida või üle voodi ääre mind sikutada ja mulle sõrmi ninna toppida. Mahtusid. Aga kuidas ma su uuesti voodisse lamama ja magama saan - ei tea.
Ma püüan mitte välja näidata, kui armas see sinu voodis ukerdamine on, sest ma ei taha, et sellest nüüd igaõhtune trall saaks, aga ma ei tea ka, kuidas seda vältida. Täna igatahes võtsin ma su lõpuks uuesti võrekast välja ja kaissu, kus sa ka veidi ukerdasid, aga siis tissi järele sukeldusid ning söömise pealt ära kustusid. Ma ootasin suuremat lahingut, aga su nohisemine on maailma kõige armsam hääl. Või vähemalt armsuselt teine su naerulagina järel.
Meil on jälle olnud sinuga mitu toredat päikselist nädalat, aga nüüd vist seisame taas uue arenguhüppe lävel. Ainus, mille vastu sa kõvasti protesteerid, on igasugused ujumisrõngad. Sa nutad kohe nii õnnetult, et me polegi saanud enam päriselt proovida nendega ujuda. Samas vee peal matiga chillimine või kas või sukeldumine on täiesti okeid tegevused su meelest. Eile - su issi sõnade kohaselt - iga kord, kui me ühe laulu käigus sind üles tõstsime ja siis uuesti alla, panid sa hoolega suud-silmad kinni, kuigi me ei pannudki pead vee alla. Vähemalt oskad sa end kaitsta. Ja muul ajal hoiad täiest jõust minust kinni seal basseinis.
Igatahes, tea Triibu, et meil on suur rõõm ja au vaadata, kuidas sa järjest kasvad ning milliseks inimeseks sa kujuned ja sa väga meeldid meile. Ausalt :)
Armastusega,
Emme
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar