Project Beach House

Sel sügisel on toimunud me elus üsna mitmeid suuri asju ja täide läinud unistusi nii pool kogemata. Näiteks said lõpuks ära ostetud piletid Kuubale. Nagu ma Lemmikule ütlesin, siis he makes my dreams come true ;) Mitte, et ta peaks minu reise kinni maksma - ma ikka üsna iseseisev naisterahvas - aga temaga läheksin ma iga kell kas või maailma lõppu ja tagasi ning õnneks on ta nõus minuga ka kaasa tulema peaaegu igale poole, kuhu ma minna tahan. Siiani vist ainsaks erandiks on Türgi, mida tema pelgab.

Igatahes, tagasi selle postituse teema juurde. Me ostsime endale Eestisse teise kodu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu ja nii jabur, kui see ajastus ka ei ole, me suutsime seda teha. Võiks ju arvata, et meil on nüüd lisaks üks suu toita ja ta sööb päris hästi. Samuti kuivasid sissetulekud kokku seoses vanemapuhkusega ja ma ei ole ju tegelikult see tüüp, kes tahaks mitu korda ühes kohas puhata või kõik oma vaba aja veeta kuskil suvilas rohides ja muru niites. Nope. Eestiga aga on teine lugu. Ma olen ammu unistanud, et mul oleks kodu nii siin kui sealpool merd. Lihtsalt see tundus nii kättesaamatu ja hiljaaegu õnnestus mul ju alles esimese kodu omanikuks saada. Ja siis seda veel upgrade'ida. Nüüd aga on meil kaks kodu või beach house nagu me seda naljaga pooleks kutsume.

Meie uue kodu ostus võib kaudselt süüdistada Triibut, kes jäi haigeks ning keeldus üksi magamast. Mis mul siis üle jäi kui tema juures olla ja kuna mul endal kell seitse veel und ei olnud, siis mitu õhtut järjest tema kõrval telefonis scrollida. Ühel hetkel aga said tavapärased netitegevused otsa ja liikusin edasi Eesti kinnisvaraportaalidesse. Nii naljaga pooleks. Nali oli aga meie kulul, kui esimese õhtuga mõtlesin välja piirkonna, mis mulle meeldiks ja Lemmiku tingimustele vastaks ning googeldasin välja, kas me ka piisavalt laenu saaks. Teisel sellisel õhtul aga leidsin juba ka paar korterit, millel oli potentsiaali. Ei midagi luksuslikku, aga hea toormaterjal, ütleks.

Ühtlasi sain imestada ja ahhetada, milliseid pilte kinnisvara müügikuulutuste juurde pannakse ja milliseid kodusid veel eksisteerib. Näitasin hiljem neid ka ämmale kultuurierinevuste illustreerimiseks. Minu sisetunne aga ütleb, et need ekstreemkodude omanikud, kel on vanaaegsed vaibad siiani igas seinas ja piltidel nii nõuderestid kui ka hambaharjad, ei ole mitte minuga samast rahvusest ega põlvkonnast. Siin pool sood nähakse väga vaeva müügipiltidega, kuigi nõudmine on nii hull, et nad võiksid just lõdvemalt võtta. Kes teeb enne remonti, kes ostab enne fotograafi tulekut juurde veidi dekoratiivesemeid ja on täiesti enesest mõistetav, et kõik üleliigne viiakse keldrisse või peidetakse kappidesse, rääkimata värsketest lilledest ja eelnevast koristamisest. Aga see selleks.

Meie uus kodu asub nii mõnusas kohas - paarsada meetrit mu lemmikrannast, lähedal mu lapsepõlve kodule, parimatele sõbrannadele ja ilusa ilma korral kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Mitte, et ma eriline rannalõvi oleksin - päevitamast mind igal aastal ei leiagi ja ka soojamaa puhkuste ajal ehk päeva-kaks. Samas armastan ma suviti veepiiril jalutada ning liiva oma jalge all. Minu jaoks on meri olnud alati enne mägesid ja kaugel enne metsi, aga nüüd on meie akendest ka avar vaade männimetsale.

Korter on vanas aga renoveeritud majas neljandal korrusel. Seal on palju valgust ja hästi avar vaade, mida reklaamiti kui vanalinnavaadet. Hea tahtmise korral talviti vist tõesti võib paari torni näha, aga see polnudki kõige olulisem. Korteri planeering on hästi praktiline - suur ja väike magamistuba ning avatud ühisosa. Kõik toad on eraldi ja naabritega vaid üks ühine sein. Saime korteriga kaasa natuke mööblit, vanni ja isegi rõdu, mis on meeldivad plussid. Lisaks igasuguseid disainiröögatusi, mida sealt juba vaikselt eemaldame. Ootamegi nüüd, millal tuttav usaldusväärne meistrimees helistab ja ütleb, et on valmis tööd alustama, sest kaks tuba tahavad seinte ja lae remonti ning kolmas põranda väljavahetamist, sest mu ema, kelle koduks see ka peaks saama, tegi draamat ja väitis, et selle põranda still on nii õudne, et ilma põrandavahetuseta olevat korter lausa elamiskõlbmatu. Ei, see ei ole mäda ega auklik ega puhas betoon. Talle lihtsalt ei meeldi puidu viimistlus. See selleks.

Ma jätsin küll vahele mitmeid osasid ostuprotsessist ja seal oli ikka närvilisi hetki ka tänu pankade bürokraatiale, väidetavatele konkureerivatele huvilistele ja parajast udust eelmisele omanikule. Otsus sai langetatud pärast tunniajast külastust ja nii, et Lemmik polnud kaasaski, aga ta on meil nii easy going, et kui koha toorik ja asukoht sobisid ja mulle meeldis, siis sobis tallegi.

Ma olen nii põnevil meie jõuluks planeeritud Eesti reisi üle, sest siis on meid ootamas meie oma beach house. Veedan siin õhtuid mööblipoode kammides ja unistades ja kuigi meil ei olnud ju sellist ostu plaanis ega ka raha terve korteri sisustamiseks, saab meil olema katus pea kohal ja seekord meie enda oma. Kolmekesi olime küll tänulikud meie lähedastele, kes on alati nõus olnud meid majutama, aga tundsime siiski, et nii on kitsas ja me teistel veidi jalus. Nüüd oleme iseenda peremehed. Loodetavasti on jõuluks olemas ka vähemalt madrats ja paar tooli. Edasi peame jooksvalt vaatama. Nii põnev on lõpuks midagi algusest peale sisustada ja nullist alustada. Ma pole ju kunagi saanud.

Viimase aja unerutiin

Ma ei tea, kas asi on selles, et Triibu peab nüüd igal nädalal mõned päevad ilma minuta hakkama saama või milleski muus, aga ööunne minek muutub aina keerulisemaks rutiiniks.

Mõned asjad aga ei muutu. Ikka saab ta rinda ja samal ajal räägime läbi või õigemini mina jutustan tema möödunud päevast ja vahel eesootavast ka. Kui kõht täis, siis tulevad musid ja räägin talle, kui palju ma teda armastan. Seejärel võiks ta nagu oma voodisse minna ja tuttu jääda, aga hetkel kihutab ta hoopis meie voodit mööda vastassuunas, kuni jõuab minu keelamisest hoolimata nurgani, viskab seal kõhuli nii, et pea on üle ääre ja siis saab igapäevase loengu selle kohta, kui ohtlik ise kõrge voodi äärele minemine on. Seejärel nihutab ta end sammukese tagasi, istub, hakkab lollitama ja armsasti suhtlema või hoopis oma pead vastu seina kolkima. See on meil ka uus tore hobi, mida harrastatakse voodis vastu seina või radikat. Valus ei tundu tal igatahes olevat, aga palju ma ei luba, sest minu hingel on küll valus.

Jätkub tants ja trall mööda voodit. Ta käib aeg-ajalt minu juures näiteks mulle peale astumas või vesist musi tegemas, aga enamasti ronib radika najal ja püüab kõrgelt erinevaid juhtmeid kätte saada või kõõlub üle minu otsapidi oma voodis, aga sinna minna ka ei taha.

Kui varem õnnestus ta vähemalt kaissu haarata ja nii tihti meil mõlemal uinuda, siis nüüd hakkab ta kohe protesteerima ja teeb oma asju edasi, kuni ta on ise valmis magama. Vahel läheb veidi aega, et leida mugav asend, aga kohe kindlasti tähendab see viimasel ajal kuidagipidi minu peal magamist. See on hästi armas, aga ka veidi ahistav.

Kui veab, võin uinunud Triibu mõne aja pärast ümber tema enda voodisse tõsta. Kui mitte, ärkab ta kokkupuutel voodiga ja alustame otsast. Üsna tavaline on ka see, et ta magab ühe tsükli - umbes 40 minutit - ja seejärel ärkab nutuga. Sama võib korduda ka järgmisel tunnil. Ja ülejärgmisel. Ma püüan teda mitte iga kord toita ja võimalusel siiski oma voodisse tagasi panna, aga rinnata jätmine on tema meelest üks suurimaid ebaõiglusi maailmas ja ta väljendab seda väga selgelt. Niisiis ma olengi öösiti nagu lehm ja see on ka okei, kuni ta oma hambaid mu peal ei testi või mind muudmoodi üleval ei hoia. Ma ausalt öeldes enam isegi ei tea, mitu korda ta öösiti sööb, aga see on tal vist täiskohaga töö. Vaatame, kuidas minu päevatöö selle kõrval edeneb või ei edene. Üllatuslikult ei olegi ma veel kurnatusse suremas.

Kirjad Kahele Triibule 31

Mu kallis!

Iga nädal õpid sa uusi trikke ja ka lollusi. Näiteks mõtlesid sa välja sinu meelest väga naljaka, aga minu meelest pooltki mitte nii naljaka mängu, kus sa kogud hulga toitu suhu ja siis ajad selle taas korraga välja, nii et kõik, mis pihta saab, peab pessu kohe suunduma.

Samuti oled sa jõudnud peituse mängus uuele tasemele. Üks päev, kui Eesti vanaema ka siin oli ja me ühes mängutoas mängumajakese juures peitust mängisime, üllatasid sa meid. Iga kord, kui mina ühel pool aknaauku enda peitmiseks maa ligi kummardasin, tegid sina naerulagina saatel teisel pool akent täpselt sama. No nii armas lihtsalt. Ja täna näitasid sa selgelt, et algab meie matkimine, visates hooga pead nurga tagant välja ja peitu tagasi. Iga kord sa peitu päriselt ei jõudnudki või siis mitte üleni, aga hoogne peavise oli raudselt paigas ja nalja tegi see kõik ka.

Sul on viimaste kuudega tekkinud ka üsna korralikud juuksed, mis nüüd mu nina pidevalt kõdistavad, aga su pea lõhnab jätkuvalt nii hästi mu jaoks.

Ja kui sa oled elevil, siis sa hakkad mõlemat oma kätt hektiliselt raputama. Kui aga on käsil midagi huvitavat, siis sa jääd vaikseks ja häälitsed vaid sosinal. Muul ajal aga jutustad üsna palju. Vahel kõlab see rõõmsalt, vahel asjalikult ja vahel, nagu sa riidleksid meiega.

Kuna mina käin sellest kuust alates taas osalise ajaga tööl, siis on teil nüüd issiga olnud paar poiste päeva, mil mehed omavahel hakkama peavad saama. Ja saavad ka. Sul on ju nii tubli issi. Ainult voodisse ei taha sa temaga magama minna justkui see oleks ainult minu ja sinu privileeg. Kui aga jõuab kätte ööune aeg, siis oma voodisse saab sind jätkuvalt tõsta vaid une pealt ja öösel kolid sa meile kaissu, sest mina ei jaksa iga kord, kui sa ärkad ja tissi nõuad - ja sa nõuad alati - püsti tõusta, et sind võrekast välja tõsta, üleval püsida ja pärast tagasi panna. Viimastel öödel olen ma tundnud end lausa nagu 24/7 avatud söö palju jaksad tüüpi baar, sest sa sööd öösiti nii palju ja raevukalt, et vahel on lausa valus, rääkimata sellest, et sul on tihti abi vaja siiski mõne realistliku söömisasendi leidmiseks ning kui ka kõht täis ja ei lähe keset ööd trallimiseks, siis sa tahad minu otsas magada. Ma pean sulle tunnistama, et see on armas, aga mitte väga mugav, kui näiteks sinu pea on minu näos või surub mu pead kuklasse. On olnud ka päevi, kui ma tunnen pidevalt, et mind kägistati, sest sa oled eelneval ööl toetanud oma küünarvart mu kaelale tunde koos keharaskusega. Vaata siis, mida kõike ma olen nõus kannatama, et sul oleks hea olla.

Mis veel? Sa oled jätkuvalt uudishimulik, rõõmus ja sotsiaalne väikemees, kes tahab kõigiga mängida ja kiirustab pai tegema. Kahjuks mõnikord teised lapsed ehmuvad selle peale ja hakkavad su lähenemiskatse peale hoopiski nutma. Sina aga ei lase end heidutada sellistest pisiasjadest. Alati on ju kuskil ka mõni veidi vanem tüdruk, kes hea meelega kogu oma tähelepanuvõime sinule koondab.

Mul on naljakas dilemma, kus ma tahaksin ja samas ei tahaks ka, et sa veel suuremaks kasvaksid, sest nii põnev on seda teekonda tunnistamas olla ja ma väga tahaksin sinuga juba juttu ajada, aga samas võiksin ma igavesti ka lihtsalt sind kaisus hoida.

Armastan!
Emme