Triibu saigi üheseks. Mõne jaoks see ehk ei ole midagi erilist, aga kui sul pole kunagi varem sünnipäeva olnud, siis on ikka eriline päev küll. Samas, see päev ei kujunenud üldse selliseks, nagu ma olin vaimusilmas ette näinud. Mitte, et mul oleks olnud väga konkreetne visioon, aga see polnud kohe kindlasti selline nagu tegelikkuses olema sai. Samas ehk oligi sellevõrra huvitavam ja erilisem. Kahju, et Triibu seda ise arvatavasti ei mäleta. Muidu saaks tema enda arvamust küsida.
Igatahes, ma olin mõelnud ehk selle päeva töölt vabaks võtta, aga siis selgus, et meil on terve fima aasta konverents samal ajal ja sellest polekski olnud väga hullu. Ma palusin Lemmikul end kohale sõidutada, et saaksime rohkem aega koos veeta ning õhtul oleksin ma püüdnud võimalikult kiiresti tagasi tulla, et enne Triibu uneaega taas kodus olla ja talle täielikult pühenduda. Muidugi kujutasin ma ette ka torti ja ilusaid fotosid jms.
Käputäis päevi enne sünnipäeva aga selgus, et me peame seal konverentsil lausa kahel päeval osalema ja lisaks on meile planeeritud ühine õhtusöök, millel oleks tore ja kasulik osaleda. Koht ise aga oli minu perspektiivist üsna ebamugav, nõudes mitme erineva transpordivahendi kasutamist ja tunde linna ühest otsast teise seiklemist, mis tähendab, et kui ma ka õhtuks koju oleksin tulnud, siis Triibu tõenäoliselt juba maganuks ja ka järgneval hommikul pidanuks ma varakult taas teele asuma. Ülimalt tüütu ja mitte aktsepteeritav Triibu esimesel sünnipäeval minu meelest.
Ka see variant poleks olnud okei, kui ma oleksingi neist eemal ööbinud, sest me ei ole veel ühtegi ööd lahus veetnud ja ta sööb öösiti nagu loom. Ma ei tahtnud mingi tööasja pärast küll teda järsult rinnast võõrutada ja seda veel sünnipäeval, kui ta peaks olema tähelepanu keskpunktis ja saama, mida ta tahab.
Niisiis järgi jäi põhimõtteliselt üks variant - me kõik pidime konverentsikohas ööbima. Alguses polnud üldse kindel, et see võimalikuks osutuks, sest seal on ühekohalised toad ja mis kasu meil sellest oleks? Siis aga leiti siiski ka üks kahene tuba ja isegi beebivoodi ning lootus naases.
Õigel päeval ärkasime me vara, et siiski koos kooki süüa ja kingitusi avada. Või kingitust, sest ma ei suutnud ega suutnud leida seda kõige õigemat. Ma oleksin tahtnud midagi, mis oleks talle kohe kasutamiseks, aga jääks ka toredaks mälestuseks. Suvaline mänguasi ei sobinud ja neid tal jagub ka.
Igatahes, lugesin juba eelneval õhtul Lemmikule sönad peale, et ta paneks Triibu ilusasti riidesse ja teeks ka temast häid pilte - korraliku kaameraga. Hommiku saabudes aga selgus, et kaamera aku oli tühi ja see kestab tavaliselt terve igaviku.
Ma olin õhtul proovinud teha ka suhkruvaba beebisõbralikku banaanileiba koogiks ja miski asi tuli sealt ahjust välja ka. Triibu sõi päris isuga, sest see koosnes tema lemmikutest - jahust, kaerahelvestest ja banaanidest. Konsistentsilt oli see aga paras telliskivi ja meie maitse jaoks ka üsna mage, aga noh. Ise ma tahtsin suhkruvaba.
Hommikul siis sättisime kõik end valmis, Triibu sõi oma igapäevast putru ja seejärel puhusime kolmekesi ühte koogiküünalt, maitsesime kooki ja andsime üle ühe kingituse - ta sai ratastel Brio kaelkirjaku, mis kiigub ja liigub, on täispuidust ja nunnu ning elab loodetavasti aastakümneid, kui ta tahaks selle kunagi oma lastele edasi pärandada. Kindlasti pole see midagi unikaalset - eriti Rootsis - aga laps oli rahul. Tehtud said ka mõned telefonipildid, aga hämar valgus ja telefon pole just kõige lootustandvam kombinatsioon. Lisaks ma ei saanudki ühtegi pilti meist kahest koos, mille üle ma olen veidi kurb, aga õnneks teda on ees ootamas veel kaks sünnipäevapidu sel aastal ja seega saan ma ka koogitegemist harjutada veel.
Triibule aga tellisime me selle erilisema kingitusena ühe käsitööna tahutud sõrmuse. See pole veel jõudnud kohale, aga ega tema ju ei tea, mis päev see õige päev on. Veel mitte. Sõrmust ta nagunii veel kanda ei saa - esiteks sellepärast, et see peaks olema ta isale paras ja teiseks mahuks see hetkel talle kurku. Sõrmuse mõte aga tuli sellest, et Lemmik ise pole üldse ehtekandja, aga armastab oma vanaisa koolilõpusõrmust. Mulle tundus tore idee traditsiooni jätkata Triibule sõrmuse kinkimise näol ja kui ta suuremaks saab, siis saab ta seda kaelas või ka sõrmes kanda. Minu üllatuseks meeldis see mõte ka Lemmikule, kes ei pea muidu üldse kingitustest lugu. Ma tahaksin veel sinna midagi graveerida, aga ainult siis, kui tuleb mõni väga hea mõte.
Rääkides edasi sünnipäevast endast, siis konverentsihotelli check-ini ajaks tulid ka poisid kohale, olles enne veel arsti juures kaalumas käinud ja näinud, et pirtsutamisest hoolimata on ta taas üle poole kilo juurde võtnud ja nüüd 10kg piiri ületanud.
Me käisime koos tööõhtusöögi eelsel oma õhtusöögil, kus Triibu sai proovida planksteki, mis oli imeline, aga tema eelistas minu küpsetatud Camemberti murakamoosiga. Vahi snoobe :) Või oli asi selles, et mul ei õnnestunud talle ampsu andes moosi täielikult vältida.
Pärast meie tagasihoidlikku söömingut muidu inimtühjas kohalikus pubis, liikusime me hotelli vestibüüli, kus Triibu sai mu kolleegidega flirtida, Lemmik niisama nendega tutvuda ja meie Triibut taga ajada, kui tema igal pool vedelevaid küünlaid jahtis. Lisaks oli seal mingi kividega dekoratiivbassein, kus sai käsipidi sulistada. Kas pole mitte ideaalne kooslus väikelastele!? Meie suur suhtleja aga paistis rahul olevat kõigi oma "sünnipäevakülalistega" ja seejärel saabus poiste jaoks uneaeg ning emme läks pittu.
Plaaniliselt suurepäraselt tööõhtusöögilt naasedes ootas mind ees pärani silmadega Triibu, kes püüdis muudkui kõrgest voodist põgeneda ja eelistas pehmele madratsile vannitoa kahhelplaate ning muud sisustust, mida oleks hügieenilisem mitte näppida. Meil kulus paras ports aega, et taas uni üles leida ning öösel üks round veel, mis ei ole üldse temalik. Ta küll ärkab tihti, aga uinub tavaliselt ruttu, mitte ei nuta ega ürita põrandale sukelduda.
Sünnipäevajärgne hotellihommikusöök ehk kompenseeris õige päeva kiirustamise, sest taas oli seal tema päralt palju nunnutajaid. Assistendid isegi pakkusid välja, et teeme tööle lasteaia ja olid nõus teda vabatahtlikult hoidma. Triibu aga sai süüa igasuguseid uusi ja maitsvaid asju hotelli valikust ja vahel on näha, et ta on ikka rootslane ka, sest ta sõi kohe hooga siinset hapupiima Cornflakes'idega. Jälkus mu meelest, aga kui teistele maitseb...
Pärast hommikusööki läksid poisid oma asju ajama ja mina taas konverentsile. Ja nüüd on meil kodus üks enam mitte nulliaastane, vaid päris suur poiss, kes meid igapävaselt positiivselt üllatab, pidevalt midagi uut õpib ja paneb kukalt kratsima, et kuidas meil küll temaga nii vedanud on.
Igatahes, ma olin mõelnud ehk selle päeva töölt vabaks võtta, aga siis selgus, et meil on terve fima aasta konverents samal ajal ja sellest polekski olnud väga hullu. Ma palusin Lemmikul end kohale sõidutada, et saaksime rohkem aega koos veeta ning õhtul oleksin ma püüdnud võimalikult kiiresti tagasi tulla, et enne Triibu uneaega taas kodus olla ja talle täielikult pühenduda. Muidugi kujutasin ma ette ka torti ja ilusaid fotosid jms.
Käputäis päevi enne sünnipäeva aga selgus, et me peame seal konverentsil lausa kahel päeval osalema ja lisaks on meile planeeritud ühine õhtusöök, millel oleks tore ja kasulik osaleda. Koht ise aga oli minu perspektiivist üsna ebamugav, nõudes mitme erineva transpordivahendi kasutamist ja tunde linna ühest otsast teise seiklemist, mis tähendab, et kui ma ka õhtuks koju oleksin tulnud, siis Triibu tõenäoliselt juba maganuks ja ka järgneval hommikul pidanuks ma varakult taas teele asuma. Ülimalt tüütu ja mitte aktsepteeritav Triibu esimesel sünnipäeval minu meelest.
Ka see variant poleks olnud okei, kui ma oleksingi neist eemal ööbinud, sest me ei ole veel ühtegi ööd lahus veetnud ja ta sööb öösiti nagu loom. Ma ei tahtnud mingi tööasja pärast küll teda järsult rinnast võõrutada ja seda veel sünnipäeval, kui ta peaks olema tähelepanu keskpunktis ja saama, mida ta tahab.
Niisiis järgi jäi põhimõtteliselt üks variant - me kõik pidime konverentsikohas ööbima. Alguses polnud üldse kindel, et see võimalikuks osutuks, sest seal on ühekohalised toad ja mis kasu meil sellest oleks? Siis aga leiti siiski ka üks kahene tuba ja isegi beebivoodi ning lootus naases.
Õigel päeval ärkasime me vara, et siiski koos kooki süüa ja kingitusi avada. Või kingitust, sest ma ei suutnud ega suutnud leida seda kõige õigemat. Ma oleksin tahtnud midagi, mis oleks talle kohe kasutamiseks, aga jääks ka toredaks mälestuseks. Suvaline mänguasi ei sobinud ja neid tal jagub ka.
Igatahes, lugesin juba eelneval õhtul Lemmikule sönad peale, et ta paneks Triibu ilusasti riidesse ja teeks ka temast häid pilte - korraliku kaameraga. Hommiku saabudes aga selgus, et kaamera aku oli tühi ja see kestab tavaliselt terve igaviku.
Ma olin õhtul proovinud teha ka suhkruvaba beebisõbralikku banaanileiba koogiks ja miski asi tuli sealt ahjust välja ka. Triibu sõi päris isuga, sest see koosnes tema lemmikutest - jahust, kaerahelvestest ja banaanidest. Konsistentsilt oli see aga paras telliskivi ja meie maitse jaoks ka üsna mage, aga noh. Ise ma tahtsin suhkruvaba.
Hommikul siis sättisime kõik end valmis, Triibu sõi oma igapäevast putru ja seejärel puhusime kolmekesi ühte koogiküünalt, maitsesime kooki ja andsime üle ühe kingituse - ta sai ratastel Brio kaelkirjaku, mis kiigub ja liigub, on täispuidust ja nunnu ning elab loodetavasti aastakümneid, kui ta tahaks selle kunagi oma lastele edasi pärandada. Kindlasti pole see midagi unikaalset - eriti Rootsis - aga laps oli rahul. Tehtud said ka mõned telefonipildid, aga hämar valgus ja telefon pole just kõige lootustandvam kombinatsioon. Lisaks ma ei saanudki ühtegi pilti meist kahest koos, mille üle ma olen veidi kurb, aga õnneks teda on ees ootamas veel kaks sünnipäevapidu sel aastal ja seega saan ma ka koogitegemist harjutada veel.
Triibule aga tellisime me selle erilisema kingitusena ühe käsitööna tahutud sõrmuse. See pole veel jõudnud kohale, aga ega tema ju ei tea, mis päev see õige päev on. Veel mitte. Sõrmust ta nagunii veel kanda ei saa - esiteks sellepärast, et see peaks olema ta isale paras ja teiseks mahuks see hetkel talle kurku. Sõrmuse mõte aga tuli sellest, et Lemmik ise pole üldse ehtekandja, aga armastab oma vanaisa koolilõpusõrmust. Mulle tundus tore idee traditsiooni jätkata Triibule sõrmuse kinkimise näol ja kui ta suuremaks saab, siis saab ta seda kaelas või ka sõrmes kanda. Minu üllatuseks meeldis see mõte ka Lemmikule, kes ei pea muidu üldse kingitustest lugu. Ma tahaksin veel sinna midagi graveerida, aga ainult siis, kui tuleb mõni väga hea mõte.
Rääkides edasi sünnipäevast endast, siis konverentsihotelli check-ini ajaks tulid ka poisid kohale, olles enne veel arsti juures kaalumas käinud ja näinud, et pirtsutamisest hoolimata on ta taas üle poole kilo juurde võtnud ja nüüd 10kg piiri ületanud.
Me käisime koos tööõhtusöögi eelsel oma õhtusöögil, kus Triibu sai proovida planksteki, mis oli imeline, aga tema eelistas minu küpsetatud Camemberti murakamoosiga. Vahi snoobe :) Või oli asi selles, et mul ei õnnestunud talle ampsu andes moosi täielikult vältida.
Pärast meie tagasihoidlikku söömingut muidu inimtühjas kohalikus pubis, liikusime me hotelli vestibüüli, kus Triibu sai mu kolleegidega flirtida, Lemmik niisama nendega tutvuda ja meie Triibut taga ajada, kui tema igal pool vedelevaid küünlaid jahtis. Lisaks oli seal mingi kividega dekoratiivbassein, kus sai käsipidi sulistada. Kas pole mitte ideaalne kooslus väikelastele!? Meie suur suhtleja aga paistis rahul olevat kõigi oma "sünnipäevakülalistega" ja seejärel saabus poiste jaoks uneaeg ning emme läks pittu.
Plaaniliselt suurepäraselt tööõhtusöögilt naasedes ootas mind ees pärani silmadega Triibu, kes püüdis muudkui kõrgest voodist põgeneda ja eelistas pehmele madratsile vannitoa kahhelplaate ning muud sisustust, mida oleks hügieenilisem mitte näppida. Meil kulus paras ports aega, et taas uni üles leida ning öösel üks round veel, mis ei ole üldse temalik. Ta küll ärkab tihti, aga uinub tavaliselt ruttu, mitte ei nuta ega ürita põrandale sukelduda.
Sünnipäevajärgne hotellihommikusöök ehk kompenseeris õige päeva kiirustamise, sest taas oli seal tema päralt palju nunnutajaid. Assistendid isegi pakkusid välja, et teeme tööle lasteaia ja olid nõus teda vabatahtlikult hoidma. Triibu aga sai süüa igasuguseid uusi ja maitsvaid asju hotelli valikust ja vahel on näha, et ta on ikka rootslane ka, sest ta sõi kohe hooga siinset hapupiima Cornflakes'idega. Jälkus mu meelest, aga kui teistele maitseb...
Pärast hommikusööki läksid poisid oma asju ajama ja mina taas konverentsile. Ja nüüd on meil kodus üks enam mitte nulliaastane, vaid päris suur poiss, kes meid igapävaselt positiivselt üllatab, pidevalt midagi uut õpib ja paneb kukalt kratsima, et kuidas meil küll temaga nii vedanud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar