Ehk me oleme Eestis.
Naljakas on siiani mõelda, et ühel päeval elame normaalset elu Rootsis, kiman veel suurimasse kaubanduskeskusesse meie väikestele eesti sõpradele sünnipäevakingitusi ostma ja järgmisel hommikul peetakse meid pidalitõbisteks, kes peavad alla kirjutama väga lühikese jutuga paberile, mis ei seleta midagi lähemalt, aga ütleb, et peame järgmised 14 päeva olema oma elupaigas karantiinis või riskima 10000 eurose trahviga. See ei ole naljakas number enam, mitte et me muidu kohe reegleid rikkuma oleksime kiirustanud.
Tänasega on meil möödunud 12 päeva eneseisolatsiooni. Lugesin enne erinevatelt ametlikelt veebilehtedelt, mida meilt täpselt oodatakse. PPA oli kõige lahkem ja lubas vähemalt metsa jalutama, kui seal just tihe inimliiklus pole. Samas kuskil ei olnud defineeritud, mida täpselt tähendab teistega kokkupuute vältimine või kui kaugele kodust näiteks minna tohib. Seda samas on vist Eestis üsna raske ka määratleda, sest maal elavad inimesed ei saaks nii alati toidupoodigi.
Me sõitsime otsejoones oma beach house'i. Polnud me ju siin jõuludest peale saanud käia ja no ikka nii mõnus on oma koht - isegi kui majanduslikult oleks odavam korralik hotell. Nüüd aga saime nokitseda edasi oma teise kodu kallal, nautida päikest oma rõdul ja seda, et meil on siin juba pea kõik vajalik olemas, et kaks kätt taskus tulla.
Esialgu arvasin, et meil hakkab siin kindlasti igav. Planeerisin vähemalt mõned päevad tööd teha ja kõik vajalik selleks on mul ka kaasa taritud. Esimesel nädalal aga ei lugenud ma isegi meile. Teise nädala alguses lugesin telefonist emailide teemaridu, aga ei avanud vist ühtegi. Kolmandal nädalal, kui me lõpuks tohime vabalt ringi käia ja oma lähedastega kohtuda, ei tule raudselt ka töötegemisest midagi välja, nii et las see töö ootab.
Me ostsime ennatlikult omale valmis ühe päris suure Ikea pusle täiskasvanutele ja lisaks ootasid meid ees mõned projektid veel nagu uue pliidi ost ja töökorda saamine ning rõdu renoveerimine. Siinne vana pliit oli seest nii rokane, et me ei julgenud selle ahju testidagi ja rõdu oli üks roostes kõverate piirete ja roheliseks kasvanud betoonpõrandaga kitsas riba, millele mööbli otsimiseks kulutasin tunde ja tunde ning lõpuks andsin alla. Eilse seisuga on aga kõik me suured projektid lõpetatud ja suurem osa said juba esimese nädalaga valmis. See ja väikese lapse haldamine on ka põhjuseks, miks meil üldse igav pole olnud.
Rõdu areng on olnud kõige rahuldust pakkuvam. Kõigepealt küürisin selle igast otsast puhtaks - palja veega - ja minu üllatuseks tuli sealt üsna väikese vaevaga palju ilusam põrand välja ning ka piirded oli nüüd ainult roostesed, aga enam mitte samblased. Minu esialgne plaan oli lihtsalt sinna puitlaudadest põrand tekitada, aga siis hakkasin mõtlema, et ma pean ikka roostes piiretega ka midagi ette võtma. Muidu on tulemus kuidagi väga poolik.
Kõige nõmedam on olnud teistest nii palju sõltumine. Ei taha ju sundida oma lähedasi pärast tööd veel meie pärast poodide vahet jooksma. Samas ise me ei tohtinud ehituspoodidesse oma nägu näidata isegi, kui üks neist on sama kaugel kui me toidupoed - kiviga visata. Nii me siis ääri-veeri palusime ja ootasime. Teised vahel unustasid või tuli muu elu ette. Üks väike värvipurk või selle puudumine pidurdas kogu rõdu renoveerimist mitu päeva. Samas oli me lähedastest siiski tohutu palju abi. Kohale jõudsid terrassilauad, tööriistad ja isegi instruktsioonid. Kõik tassiti ka neljandale korrusele treppe mööda.
Kui aga värv saabus, siis ma täiega nautisin paari tundi omaette pintseldamist päikese käes. Koos Lemmikuga või pigem Lemmik koos väikese minu abiga, said üle ootuste ilusasti maha ka terrassilauad. Selle käigus pidime tutvuma alt naabritega, et nad aitaksid ühe laua ühes tükis paika ukerdada ja nad olid väga toredad inimesed. Samas meie ühistu esinaise kohta aga pole kellelgi vist midagi head öelda. Lemmik pani pea tööle ning mõtleski välja, kuidas lõigata laudadesse täpselt õigetele kohtadele minimaalsed augud me eriti totakate piirdepostide järgi, millest ükski pole muidugi samal joonel. Lõpuks aga on tulemus nii ilus, et ka me Rootsist kaasa toodud vana rõdumööbel näeb järsku hea välja ja enam ma ei kibelegi seda välja vahetama. Samas mulle ikka veel meeldib idee aiapingist, aga kui ma seda siiski tahan, peame me selle vist ka ise tegema, et ta meie mõõtudesse mahuks.
Meie teiseks suureks projektiks oli riidekapp. Lemmik võttis õnneks targu akutrelli kaasa, sest kruvide arv, mis kapi ja terrassi puhul tuli paika panna oli vist küll kolmekohaline. Me oleksime vist muidu praeguseni muudkui kruvinud ja end kirunud. Ikea poisid küll suutsid mõned jupid ära kaotada või maha unustada ja üks kapinurk on veidi lömmis, aga nüüdseks on puuduvad asjad asendatud ja see kole nurk kaugele ei paista. Kui oleksime tahtnud jonnida, siis oleksime võinud ju väljavahetamist paluda, aga siis oleks meil kapi kokkupanek veelgi edasi lükkunud ja me tahtsime võimalikult kiiresti juppidehunniku põrandalt likvideerida.
Kolmas projekt aga vajas kõige rohkem abi ja selleks oli pliit. Alustuseks sain ma suhelda nii Eesti Energia kui ka Eesti Gaasi ning muidugi ühistuga, sest me tahtsime gaasipliidi välja vahetada induktsiooni vastu, mis oleks lastega kodu puhul turvalisem. Pärast ühistu esinaise poolset ringijooksutamist pidime siiski leppima uue gaasipliidiga, aga ka see ei olnud nii lihtne. Ma tahtsin ikkagi võimalikult turvalist pliiti, mil on lapselukud jms, aga selgus, et tänapäeval ei ole sellist olemaski. Suure googeldamise järel leidsin täpselt ühe mudeli, aga lähemalt uurides selgus, et ka seal oli valeinfo lapseluku kohta. Ma olin kohe täitsa kuri, aga lõpuks leidsime mingi universaalse kahepoolse teibiga luku ja ostsime ära suvalise pliidi.
Edasi sujusid asjad väga hästi, võib vist öelda. Kuigi odav see vahetus ei olnud. Pliidi kuller tuli ootamatult kohale ühel hommikul ja lasi lihtsalt uksekella. Tema sõnul ei olnud meid telefoni teel võimalik kätte saada. Minu telefon ei näidanud ühtegi märki üritamisestki, aga kuna kõik laabus, siis mis sest enam. Maksime lisaks, et keegi teine oma seljaga riskiks ja selle kolaka tuppa tooks. Kuna me aga ei teadnud täpselt, millal see pliit tuleb ja ka paki tracking oli väga ebamäärase infoga, siis me ei olnud ju paigaldamise osas midagi kokku leppinud. Helistasin siis Eesti Gaasile, olles valmis, et me peame ehk nädalakese ootama ja ümber selle suure kolaka navigeerima, aga nende partnerfirma lubas samal hommikul pooleteisttunnise ajavahemiku jooksul meistrimehe saata ja see sümpaatne mees tuli veel viis minutit varemgi. Kahjuks aga olid siin enne mingid keenjused toimetanud ning vajalik gaasikraan oli lootusetult peidus. Onu siiski suutis uue pliidi gaasiga ära ühendada ning isegi vooluvõrku panna, aga manitses meid kiiresti gaasikraanile ligipääsu tekitama ning elektrikut kutsuma, kes ühendaks pliidi õigete juhtmete külge, et sel oma kaitse oleks. Mind ajas natuke närvi, et üks paigaldaja ei saa siis üksinda pliiti installeeritud, aga vähemalt ühendas ta vana ka elektrivõrgust lahti ning andis meile juhtlõnga, kuidas tervest sellest risust vabaneda. Saime teada, et Tallinnas viiakse selline kraam tasuta ära.
Helistasin siis järgmisele mehele. Tema oli selline stereotüüpne eesti mees, kes sõnu ei raiska ja pigem vaikselt mõmiseb. Ometi ka tema lubas juba kahe tunni jooksul tulla ja viiski kokkulepitud ajal vana pliidi minema. Jälle pääsesid meie seljad vigastustest. Nüüd aga oli mul vaja saada kuidagi õhupuhastaja seinast alla, et näha, kus see kuramuse kraan siis end peidab. Otsustasin isale helistada ja õnneks ta sai ka juba järgmisel päeval tulla. Isa küll soovitas meistri nõu ignoreerida ja oodata selle avariikraani paljastamisega suurema köögiremondini, aga mulle ei tundunud gaasiavarii just väga meeldiva võimalusena ning palusin tal siiski meie õhupuhastaja lahti lammutada. Keegi oli sinna vahele veel mõnuga lahtisi kruvisid raputanud, aga nüüd sain vähemalt seda ka veidi küürida.
Kolmandaks päevaks kutsusime gaasionu tagasi kraani kolima ja ta tuligi. Ainult raha kulus. Ja seejärel tuli mul elektrik otsida ning leidsin ka samaks päevaks taas. Hästi toreda noore kuti, kes suudab ka Lemmikuga ingliskeeles suhelda. Lasime tal siis mõned muud asjad ka üle vaadata ning leppisime isegi järgmise kohtumise kokku.
Pärast gaasionu ja elektrikku oli taas isa kord aidata õhupuhasti tagasi seina panna, aga pärast kolme päeva ja kolme meest pluss toojad-viijad saigi uus pliit paika. Teinekord tean juba ise ka, et ei ole nii, et osta lihtsalt pliit. See on palju suurem ja kallim ja aegavõtvam ooper. Õnneks aega meil just oli ja onudega hoidsime distantsi.
Triibu vanavanemad aga ei tahtnud väga distantsi hoida. No ma saan tegelikult aru ka, et on õel nende eest last pool aastat teises riigis varjata ning siis tulla Eestisse, aga ikka kaks nädalat planeeritud kolmest neid vältida. Nii siis on nad saanud vabas õhus veidi kohtuda.
Meie ise aga oleme ka ikka korra päevas nina õue pistnud. Meil on küll hea asukohaga rõdu, kust näeb nii busse, tõukse, linde kui koeri hulgem ning lisaks nii palju päikest kui Eestis saada on, aga on hoopis teine asi õues ringi joosta ja mullas sonkida.
Kohe esimestel päevadel lasime oma rõõmupallil vaid mähkme ja kummikute väel hoovis porilombis hüppamas käia. Meie maja vastas aga on lasteaed kõigi toredate atraktsioonide ning muidugi teiste pisikestega. Mul on nii kahju meie sotsiaalset tüüpi neist eemal hoida. Õnneks aga tehakse ka meie hoovis remonti, nii et iga päev saab aknast kino, kus peategelasteks kahveltõstuk, kopp ja teised masinad, mille nimesid ma ei tea. Käime ka jalutamas, hobuseid vaatamas ning toidupoes. Mõned päevad veel ja siis saab ta kodurannast ning sealsetest mänguplatsidest täiel rinnan mõnu tunda. Seni aga peab lompide, metsas käbide korjamise ja vannis käimisega leppima ning lepib ka üsna kenasti. Ma ei jõua ära kiita kui mõnus laps meil on.
Kusjuures kogu selle kodus olemise jooksul ei olegi ta kööki ära lammutanud. Küll aga on ta nüüd väga tuttav köögisahtlite sisuga ning olen leidnud ta näiteks panni peal kükitamast. Lisaks meeldib talle asju prügikasti visata ning nüüd võimalusel ka vetsupotti, aga see on vähem tore minu jaoks.
Kaks päeva veel vabaduseni!!!
Naljakas on siiani mõelda, et ühel päeval elame normaalset elu Rootsis, kiman veel suurimasse kaubanduskeskusesse meie väikestele eesti sõpradele sünnipäevakingitusi ostma ja järgmisel hommikul peetakse meid pidalitõbisteks, kes peavad alla kirjutama väga lühikese jutuga paberile, mis ei seleta midagi lähemalt, aga ütleb, et peame järgmised 14 päeva olema oma elupaigas karantiinis või riskima 10000 eurose trahviga. See ei ole naljakas number enam, mitte et me muidu kohe reegleid rikkuma oleksime kiirustanud.
Tänasega on meil möödunud 12 päeva eneseisolatsiooni. Lugesin enne erinevatelt ametlikelt veebilehtedelt, mida meilt täpselt oodatakse. PPA oli kõige lahkem ja lubas vähemalt metsa jalutama, kui seal just tihe inimliiklus pole. Samas kuskil ei olnud defineeritud, mida täpselt tähendab teistega kokkupuute vältimine või kui kaugele kodust näiteks minna tohib. Seda samas on vist Eestis üsna raske ka määratleda, sest maal elavad inimesed ei saaks nii alati toidupoodigi.
Me sõitsime otsejoones oma beach house'i. Polnud me ju siin jõuludest peale saanud käia ja no ikka nii mõnus on oma koht - isegi kui majanduslikult oleks odavam korralik hotell. Nüüd aga saime nokitseda edasi oma teise kodu kallal, nautida päikest oma rõdul ja seda, et meil on siin juba pea kõik vajalik olemas, et kaks kätt taskus tulla.
Esialgu arvasin, et meil hakkab siin kindlasti igav. Planeerisin vähemalt mõned päevad tööd teha ja kõik vajalik selleks on mul ka kaasa taritud. Esimesel nädalal aga ei lugenud ma isegi meile. Teise nädala alguses lugesin telefonist emailide teemaridu, aga ei avanud vist ühtegi. Kolmandal nädalal, kui me lõpuks tohime vabalt ringi käia ja oma lähedastega kohtuda, ei tule raudselt ka töötegemisest midagi välja, nii et las see töö ootab.
Me ostsime ennatlikult omale valmis ühe päris suure Ikea pusle täiskasvanutele ja lisaks ootasid meid ees mõned projektid veel nagu uue pliidi ost ja töökorda saamine ning rõdu renoveerimine. Siinne vana pliit oli seest nii rokane, et me ei julgenud selle ahju testidagi ja rõdu oli üks roostes kõverate piirete ja roheliseks kasvanud betoonpõrandaga kitsas riba, millele mööbli otsimiseks kulutasin tunde ja tunde ning lõpuks andsin alla. Eilse seisuga on aga kõik me suured projektid lõpetatud ja suurem osa said juba esimese nädalaga valmis. See ja väikese lapse haldamine on ka põhjuseks, miks meil üldse igav pole olnud.
Rõdu areng on olnud kõige rahuldust pakkuvam. Kõigepealt küürisin selle igast otsast puhtaks - palja veega - ja minu üllatuseks tuli sealt üsna väikese vaevaga palju ilusam põrand välja ning ka piirded oli nüüd ainult roostesed, aga enam mitte samblased. Minu esialgne plaan oli lihtsalt sinna puitlaudadest põrand tekitada, aga siis hakkasin mõtlema, et ma pean ikka roostes piiretega ka midagi ette võtma. Muidu on tulemus kuidagi väga poolik.
Kõige nõmedam on olnud teistest nii palju sõltumine. Ei taha ju sundida oma lähedasi pärast tööd veel meie pärast poodide vahet jooksma. Samas ise me ei tohtinud ehituspoodidesse oma nägu näidata isegi, kui üks neist on sama kaugel kui me toidupoed - kiviga visata. Nii me siis ääri-veeri palusime ja ootasime. Teised vahel unustasid või tuli muu elu ette. Üks väike värvipurk või selle puudumine pidurdas kogu rõdu renoveerimist mitu päeva. Samas oli me lähedastest siiski tohutu palju abi. Kohale jõudsid terrassilauad, tööriistad ja isegi instruktsioonid. Kõik tassiti ka neljandale korrusele treppe mööda.
Kui aga värv saabus, siis ma täiega nautisin paari tundi omaette pintseldamist päikese käes. Koos Lemmikuga või pigem Lemmik koos väikese minu abiga, said üle ootuste ilusasti maha ka terrassilauad. Selle käigus pidime tutvuma alt naabritega, et nad aitaksid ühe laua ühes tükis paika ukerdada ja nad olid väga toredad inimesed. Samas meie ühistu esinaise kohta aga pole kellelgi vist midagi head öelda. Lemmik pani pea tööle ning mõtleski välja, kuidas lõigata laudadesse täpselt õigetele kohtadele minimaalsed augud me eriti totakate piirdepostide järgi, millest ükski pole muidugi samal joonel. Lõpuks aga on tulemus nii ilus, et ka me Rootsist kaasa toodud vana rõdumööbel näeb järsku hea välja ja enam ma ei kibelegi seda välja vahetama. Samas mulle ikka veel meeldib idee aiapingist, aga kui ma seda siiski tahan, peame me selle vist ka ise tegema, et ta meie mõõtudesse mahuks.
Meie teiseks suureks projektiks oli riidekapp. Lemmik võttis õnneks targu akutrelli kaasa, sest kruvide arv, mis kapi ja terrassi puhul tuli paika panna oli vist küll kolmekohaline. Me oleksime vist muidu praeguseni muudkui kruvinud ja end kirunud. Ikea poisid küll suutsid mõned jupid ära kaotada või maha unustada ja üks kapinurk on veidi lömmis, aga nüüdseks on puuduvad asjad asendatud ja see kole nurk kaugele ei paista. Kui oleksime tahtnud jonnida, siis oleksime võinud ju väljavahetamist paluda, aga siis oleks meil kapi kokkupanek veelgi edasi lükkunud ja me tahtsime võimalikult kiiresti juppidehunniku põrandalt likvideerida.
Kolmas projekt aga vajas kõige rohkem abi ja selleks oli pliit. Alustuseks sain ma suhelda nii Eesti Energia kui ka Eesti Gaasi ning muidugi ühistuga, sest me tahtsime gaasipliidi välja vahetada induktsiooni vastu, mis oleks lastega kodu puhul turvalisem. Pärast ühistu esinaise poolset ringijooksutamist pidime siiski leppima uue gaasipliidiga, aga ka see ei olnud nii lihtne. Ma tahtsin ikkagi võimalikult turvalist pliiti, mil on lapselukud jms, aga selgus, et tänapäeval ei ole sellist olemaski. Suure googeldamise järel leidsin täpselt ühe mudeli, aga lähemalt uurides selgus, et ka seal oli valeinfo lapseluku kohta. Ma olin kohe täitsa kuri, aga lõpuks leidsime mingi universaalse kahepoolse teibiga luku ja ostsime ära suvalise pliidi.
Edasi sujusid asjad väga hästi, võib vist öelda. Kuigi odav see vahetus ei olnud. Pliidi kuller tuli ootamatult kohale ühel hommikul ja lasi lihtsalt uksekella. Tema sõnul ei olnud meid telefoni teel võimalik kätte saada. Minu telefon ei näidanud ühtegi märki üritamisestki, aga kuna kõik laabus, siis mis sest enam. Maksime lisaks, et keegi teine oma seljaga riskiks ja selle kolaka tuppa tooks. Kuna me aga ei teadnud täpselt, millal see pliit tuleb ja ka paki tracking oli väga ebamäärase infoga, siis me ei olnud ju paigaldamise osas midagi kokku leppinud. Helistasin siis Eesti Gaasile, olles valmis, et me peame ehk nädalakese ootama ja ümber selle suure kolaka navigeerima, aga nende partnerfirma lubas samal hommikul pooleteisttunnise ajavahemiku jooksul meistrimehe saata ja see sümpaatne mees tuli veel viis minutit varemgi. Kahjuks aga olid siin enne mingid keenjused toimetanud ning vajalik gaasikraan oli lootusetult peidus. Onu siiski suutis uue pliidi gaasiga ära ühendada ning isegi vooluvõrku panna, aga manitses meid kiiresti gaasikraanile ligipääsu tekitama ning elektrikut kutsuma, kes ühendaks pliidi õigete juhtmete külge, et sel oma kaitse oleks. Mind ajas natuke närvi, et üks paigaldaja ei saa siis üksinda pliiti installeeritud, aga vähemalt ühendas ta vana ka elektrivõrgust lahti ning andis meile juhtlõnga, kuidas tervest sellest risust vabaneda. Saime teada, et Tallinnas viiakse selline kraam tasuta ära.
Helistasin siis järgmisele mehele. Tema oli selline stereotüüpne eesti mees, kes sõnu ei raiska ja pigem vaikselt mõmiseb. Ometi ka tema lubas juba kahe tunni jooksul tulla ja viiski kokkulepitud ajal vana pliidi minema. Jälle pääsesid meie seljad vigastustest. Nüüd aga oli mul vaja saada kuidagi õhupuhastaja seinast alla, et näha, kus see kuramuse kraan siis end peidab. Otsustasin isale helistada ja õnneks ta sai ka juba järgmisel päeval tulla. Isa küll soovitas meistri nõu ignoreerida ja oodata selle avariikraani paljastamisega suurema köögiremondini, aga mulle ei tundunud gaasiavarii just väga meeldiva võimalusena ning palusin tal siiski meie õhupuhastaja lahti lammutada. Keegi oli sinna vahele veel mõnuga lahtisi kruvisid raputanud, aga nüüd sain vähemalt seda ka veidi küürida.
Kolmandaks päevaks kutsusime gaasionu tagasi kraani kolima ja ta tuligi. Ainult raha kulus. Ja seejärel tuli mul elektrik otsida ning leidsin ka samaks päevaks taas. Hästi toreda noore kuti, kes suudab ka Lemmikuga ingliskeeles suhelda. Lasime tal siis mõned muud asjad ka üle vaadata ning leppisime isegi järgmise kohtumise kokku.
Pärast gaasionu ja elektrikku oli taas isa kord aidata õhupuhasti tagasi seina panna, aga pärast kolme päeva ja kolme meest pluss toojad-viijad saigi uus pliit paika. Teinekord tean juba ise ka, et ei ole nii, et osta lihtsalt pliit. See on palju suurem ja kallim ja aegavõtvam ooper. Õnneks aega meil just oli ja onudega hoidsime distantsi.
Triibu vanavanemad aga ei tahtnud väga distantsi hoida. No ma saan tegelikult aru ka, et on õel nende eest last pool aastat teises riigis varjata ning siis tulla Eestisse, aga ikka kaks nädalat planeeritud kolmest neid vältida. Nii siis on nad saanud vabas õhus veidi kohtuda.
Meie ise aga oleme ka ikka korra päevas nina õue pistnud. Meil on küll hea asukohaga rõdu, kust näeb nii busse, tõukse, linde kui koeri hulgem ning lisaks nii palju päikest kui Eestis saada on, aga on hoopis teine asi õues ringi joosta ja mullas sonkida.
Kohe esimestel päevadel lasime oma rõõmupallil vaid mähkme ja kummikute väel hoovis porilombis hüppamas käia. Meie maja vastas aga on lasteaed kõigi toredate atraktsioonide ning muidugi teiste pisikestega. Mul on nii kahju meie sotsiaalset tüüpi neist eemal hoida. Õnneks aga tehakse ka meie hoovis remonti, nii et iga päev saab aknast kino, kus peategelasteks kahveltõstuk, kopp ja teised masinad, mille nimesid ma ei tea. Käime ka jalutamas, hobuseid vaatamas ning toidupoes. Mõned päevad veel ja siis saab ta kodurannast ning sealsetest mänguplatsidest täiel rinnan mõnu tunda. Seni aga peab lompide, metsas käbide korjamise ja vannis käimisega leppima ning lepib ka üsna kenasti. Ma ei jõua ära kiita kui mõnus laps meil on.
Kusjuures kogu selle kodus olemise jooksul ei olegi ta kööki ära lammutanud. Küll aga on ta nüüd väga tuttav köögisahtlite sisuga ning olen leidnud ta näiteks panni peal kükitamast. Lisaks meeldib talle asju prügikasti visata ning nüüd võimalusel ka vetsupotti, aga see on vähem tore minu jaoks.
Kaks päeva veel vabaduseni!!!
4 kommentaari:
Ära kurda, Eesti on vägagi liberaalse suhtumisega kui mõne teise riigiga võrrelda ;)
Mina saabusin paari päeva eest Eestist Kanadasse, kus nakatumine kümneid kordi kõrgem. Lennujaamas anti paber, mis käskis otsemat teed karantiinipunkti sõita kui mul see olemas, vastasel korral viib riik kodaniku kulul koroonakoonduslaagrisse. Pean viibima teistest majaelanikest eraldi toas, peab olema eraldi vannituba/wc, kandma maski, toit tuuakse ukse taha. Igasugune karantiini paigast lahkumine rangelt keelatud - erandiks kiirabi või matuseauto. Reeglite rikkumine toob kaasa räige rahatrahvi ja reaalse vanglakaristuse.
Nagu tühja lennuki põhjal võis järeldada on selline käitumine võtnud enamusel igasuguse isu vahtralehemaad külastada.
Tere tulemast uude reaalsusse :P
Vau! Teil on siis päris karantiin. Siin peaks ju olema eneseisolatsioon. Ega ma väga tegelikult ei kurdagi. Lihtsalt eelistaksin selgemaid piire, mida see tähendab. Meil aga on seljataga esimene vaba päev.
Nojah, semantiline küsimus kuidas nimetada. Eneseisolatsiooniks kutsutakse kui pole haige, karantiiniks kui oled - samas nõuded mõlemal puhul samad.
Eestis haigeid poodi ei lubatud. Muud vahet vist väga ei ole jah. Samas minu jaoks kõlab paremini eneseisolatsioon - et otsustan ise, mis on mõistlik ja vajalik. Samas kas me kõik oleme ikka mõsitlikud inimesed? Kas ma isegi!?
Postita kommentaar