Kas te olete sellele kunagi mõelnud? Näiteks, kuidas selgitada disainerile, millised kleididetailid teile meeldivad ja millised mitte? Või kas julgeksite anda vabad käed kellelegi, kelle portfoolio teile meeldib? Sama on näiteks kodudisainiga.
Mulle meeldib vahel mängida mõttega, et mis oleks, kui ma saaksin palgata professionaali oma kodu kujundama? Kas kellegi teise maitse on üldse kunagi minu omaga täpselt sama? Ei usu hästi. Igasugustes sisustusteemalistes telesaadetes on tavaliselt näha vaid üksikute märksõnade edasiandmist, kuigi ma usun, et tegelikult eelneb tööle siiski põhjalikum arutelu. Samas aga kõik need suuresti üllatus make-overid - kas keegi on päriselt lõpuni rahul millegagi, mille kujunemisel tal ei olnud kontrolli? Ometi on ju see keegi lõpptarbija.
Kõige parem on vist tuua näiteid selle kohta, mis meeldib ja mis mitte ning ma usun, et me kõik teeme järeldusi teiste maitse kohta selle põhjal, mis neil juba olemas on. Aga mis siis, kui nende kodu viimane remot tehti eelmise omaniku poolt tegelikult ja miski, mida disainer peaks kliendi maitseks on tegelikult hoopis miski, mille osas klient oli nõus kompromissi tegema, aga ise kunagi ei valiks? Mis siis, kui enamik kellegi riietest on saadud kingituse või pärandusena? Mis siis on nende tegelik maitse? Ja kui vildakas on meie pilt neist?
Olen jalutanud oma kodus mööda tube ja mõelnud nii neile elementidele, mis mulle meeldivad ja minu meelest minu maitset kirjeldavad, aga ka neile, mis võivad teisi eksitada. Näiteks meie seinad on täis kunsti, mis mulle väga meeldib mõttena, aga sellegipoolest ei tahaks ma teist triigitud pärlitest Chewbacca pilti, vaid talun seda, sest elan koos fänniga ja selle tegi ta väike õde. Meil on pesakiik, mida ma väga tahtsin, aga ise oleksin ma veidi teistsuguse valinud. Triibu toas on uus vaip, mille ma emotsiooni ajel ise ostsin, aga mitte kõik ei meeldi mulle selle juures. Meil on päris palju kollakat puitu, aga see on meile pärandatud pere ja eelmiste elanike poolt. Meie vannituba on beež ja marmorit immiteerivate plaatidega. Ma vihkan beeži. Lihtsalt oleme sellega praegu leppinud. Pea kõik meie seinad on valged, sest Rootsis on nii kombeks. Meie Eesti kodu enda värvitud seinad on troopilised sinised ja kollased. Meil on mööbliesemeid, mis elukaaslasel juba varem olemas olid.
Samas kõneleb ju meie kodu ka asjadest, mis meile meeldivad. Näiteks meil on palju aknaid ja suur osa neist päikese poole. Meie köök-elutuba on sisustatud ühe suure sotsiaalse alana. Meil on hästi kõrged köögikapid, mida mina küll ei teinud, aga mis mulle meelepäraselt palju mahutavad ja samas uste taha peidavad. Meie mööblil on üsna lihtsad jooned, aga mulle meeldib rohkem kui üks stiil. Samas kaugeltki mitte iga stiil. Meie lapsel ei ole totakat trendikat majavoodit. Ma tõesti ei saa nende võlust aru ja püüan lihtsalt suu kinni hoida, kui keegi oma uue selletaolise mööblitüki üle rõõmustab. Mulle meeldivad julged värvid ja mustrid, aga ma ei ela üksi ja tahan, et teistel siin ka mugav oleks. Meil on palju taimi - mitte, et ma eriline rohenäpp oleksin, vaid ma loodan, et mõni neist ikka jääb meie juures ellu. Meile meeldib, kui on ruumi ja õhku, aga samas olen ma üsna sentimentaalne asjade korjaja ja kirglik koristamise vihkaja, nii et meil peab olema palju häid peidukaid.
Kas hea disainer saaks sellest kõigest aru ka siis, kui ma ei oska seda sõnadesse panna? Kas ma saaksin kaasa rääkida iga detaili osas, aga samas pääseda lõutust googeldamisest ja otsustada mõne valiku hulgast või öelda neile kõigile ära?
Riietega on mõnes mõttes veel keerulisem, sest asjad, mis võivad teiste seljas meeldida ei pruugi enda seljas seda teps mitte teha. Ma imetlen neid, kes näiteks lasevad endale pruutkleidi õmmelda. Mis siis, kui see lõpuks üldse ei sobigi? Kõike ei saa ju ringi teha.
Igatahes sellised mõtted tänasesse õhtusse. Mul on hetkel lihtsalt huvitav iseendaga sel teemal arutleda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar