Preilist prouaks 1

Ehk alustan uue sarjaga.

Ma pole siin sel teemal veel eriti kirjutanud, aga me hakkasime pulmi planeerima häääästi aeglaselt. Just avastasin, et tänaseks oleme olnud täpselt kuus kuud kihlatud - ehk oligi aeg jalad tagumiku alt välja võtta ja teha rohkem kui meeldivaid asju Pinteresti lisada. Muidugi olen ka googeldanud päris palju erinevaid pulmadega seotud teemasid, aga kahe väikese lapse kõrvalt ei jõua ma naljalt ühtegi teemat põhjalikult läbi googeldada enne, kui miski muu vahele tuleb ja tavaliselt ma ei jätkagi või siis teen seda tunduvalt hiljem. Olen hetkel väga hea saak vist igasugustele end hästi turundanud tegelastele.

Oleme siin vaikselt proovinud leida omale pulmakorraldajat, sest mulle hakkas tunduma, et üksi kõike kaugelt korraldada on liiga keeruline, aga nüüd tundub, et pulmakorraldaja leidmine võib osutuda veel keerulisemaks. Ma saan aru, et suvi on nende kõige kiirem tööaeg, aga kui teada, et potentsiaalsed kliendid on Eestis vaid lühikest aega ja isegi siis ei leita tunnikest enne kui nädalate pärast, siis mulle tundub, et me ei ole neile korraldajatele piisavalt olulised. Aga noh, üks firma pole üldse emailile vastanud ja teistelgi läheb vastustega kuidagi kaua aega. Pärast kogu seda ootamist käisime siiski ühel kohtumisel ja jäime pakkumist ootama, aga saime siis hoopis koostööst äraütleva emaili. Oleme ringiga alguses tagasi. Samas vähemalt on hakanud mõte endal veidi jooksma soovide osas.

Koht

Me leidsime ühe pulmapeoks potentsiaalselt sobiva koha oma Eesti kodu lähedal, mis oleks võinud olla tore, aga nad tõmbasid ise endale vee peale. Kohe räägin, kuidas. Nende kodukas palub enne sinna sööma minekut laua broneerida. Kui seda teha proovisin, siis ei saadud mu soovist keelebarjääri tõttu hästi aru. Soovisin aknaalust lauda kahele kohas, kus on ruumi ka lapsevankrile. Lõpuks öeldi meile, et tulge kohale. Siis vaatame, kas saab. No ok. Kui siis kohale läksime, jäeti meid niisama ootama, kuni parim laud suvaliselt sissejalutanute poolt ära võeti ja ma lõpuks baarist küsima läksin, et kus meie laud on. Vastus oli ootamatu - istuge, kuhu tahate. Ühtegi reserveeringuga silti ei olnudki näha, kuigi ühel hilisemal külastusel nägin neid küll. Te küsite, miks me seal veel käinud oleme? Sest see on lähedal, mere ääres, ilusa terrassiga ja serveerib küüslauguleibu :) Aga nende pea kõiki pearoogasid serveeritakse mingi ratatouille-nime kandva sogaga. Nende versioon sellelst ei olnud just eriline maitseelamus . Koht võib ju olla mõnus, aga pulm on siiski nii palju eriline üritus, et siis tahaks olla kindel, et ka söök ja teenindus on esmaklassilised. Või mis? Suvalise lõunasöögiga on teine lugu.

Mu teine kohaidee oli erilisem. Ilusa vaatega katuseterrass, mis oleks nii eriline. Seal on siiani vaid ühe korra aastaid tagasi pulmi peetud ja nad hea meelega tuleksid meile vastu, aga selgus, et koha ilmastikukindlaks tegemiseks oleks vaja lausa kraana üürida, et telke paigaldada ja ühtegi eriti lihtsat lahendust ei ole. Seda aga omakorda saaks teha vaid õhtuti, sest päeval peab see olema avatud ka teistele külastajatele ja öösel ei tohi häirida öörahu. Üleüldse kui me seal tahame mingit muusikat mängida, siis peame käima ise ükshaaval läbi kõik lähimad hotellid, et neid oma üritusest informeerida. No ja mäletate, kuidas ma alguses mainisin, et kaugelt ja väikeste laste kõrvalt tundub tavapärane korraldaminegi keeruline? Ma ootan veel hinnapakkumist sellele unistuste kohale, aga üritan end harjutada mõttega, et see ei ole lihtsalt meie jaoks teostatav.

Mõnda kohta kaalusime veel, aga me tahaksime, et meie pulm oleks Tallinnas või viisaka taksosõidu kaugusel ja nagu ka googeldamisega, langetame me ajapuudusel otsuseid tihti selle põhjal, mis hetkel lihtsam on. Näiteks üks piltide järgi tore koht pakkus võimalust kohe nendele kirjutamisele järgnenud päeval külla tulla, aga meil olid juba kahjuks plaanid tehtud ja järgmist aega nad ei pakkunud. Palusid vaid uuel nädalal helistada. Üks teine koht aga võttis kauem aega infopäringule vastamisega ja nad küll vabandasid selle eest, aga vahepeal olime me juba leidnud üsna sobiva koha ja see koht küsib nii kõrget korgitasu, et pudelid ise maksavad ka vähem. 

Eile aga oli väga vihmane päev ja mul veidi aega googeldada. Leidsingi siis ühe koha, mille olin enne millegipärast juba välistanud, aga mis nüüd hakkas hea mõttena tunduma. Sain nendega kohe ühendust, kuigi seal oli ka naljakas story, kust nende kontaktisik ei julgenud võtta vastu välisnumbrit tulevat kõne ja lasi oma rootsi tuttaval hoopis mulle tagasi helistada kõigepealt. Naljakas, aga asjad sujusid. Juba tunni pärast olime kogu perga kohta vaatamas ja seal tundus kõik juba nii läbi mõeldud ja paindlik olevat. Asukoht on super, vaade imeline, nad on harjunud üritusi korraldama ja neil on pea kõik vajalik juba olemas. Sain samal päeval koos menüüga mõistliku hinnapakkumise ja valisime ühe kuupäeva, millele tegime hetkel broneeringu. Lukku ei lähe aga miski enne ettemaksu.

Igatahes, things are starting to feel real. Meil on vist koht ja kuupäev (ilus number ka). Leidsin isegi ühed muusikukandidaadid ja mu postkastis ootan lugemist hinnapakkumine nende managerilt. Mul on ka idee, kes võiks aidata dekoreerimise ja muu seonduvaga ja mis stiilis see kõik võiks olla. 

Kleit

Kuna eile juba kõik sujus, siis mul tuli mõte proovida ka minna esimest korda pulmakleite proovima ja seda me täna ema ja kahe mu hea sõbrannaga koos tegimegi. Kes teab, kas sellist võimalust rohkem tulebki, sest varsti ju naaseme juba Rootsi. Kõhutantsija oli ka kaasas ja veel üks beebi. Mul on nii hea meel, et nad kõik siiski esimesel maskiballi päeval kaasa tulla tohtisid ja said. Tore viis tähistada kuut kuud kihlumisest isegi, kui ma sellest siis veel teadlik ei olnud.

Käisime täna Pärli salongis. Mulle isegi veidi meeldis, et nad selle teenuse eest raha küsivad, sest sealne teenindaja keskendus vaid mulle ja meie seltskonnale ja pani mind tundma end kui printsessi ja mõtlema, et kõik on võimalik. Ma sain proovida iga kleiti, mida vähegi tahtsin. Lisaks toodi juurde neid, mis stilisti meelest minu figuuri ja eelistustega võiks sobida. Mind julgustati juhendati ja minust ja minu soovidest huvituti. Mina aga ei pidanud end süüdi tundma, et neile kohe alguses ütlesin, et olen alles kleidiotsingute alguses ega plaani veel midagi osta. Just seda kõike ma tahtsingi! Ainus asi, millest mul oli kahju seal, oli, et ikka veel ei tohtinud fotosid teha. Leidsin, missugused lõiked mulle sobivad ja mis ei meeldi, kuid enamik sealseid kleite olid kui ühe - õnneks mulle sobiva - vitsaga löödud.

Otsustasime spontaanselt teise salongi veel minna. Nimelt Anna-bellasse. Helistasime ette ja nad ootasid meid. Olen tänulik selle paindlikkuse eest, aga ülejäänud kogemus oli eelnevast nii erinev, et mul on hea meel, et ma sinna esimesena või ainult sinna ei sattunud. Nende teenindaja pani mind end tundma nagu ma oleksin erakordselt paks klient, kes peaks vist hoopis telgipoodi minema. Ma arvan, et ta ise ei saanud sellest arugi, sest pärast ta oli igati lahke ja abivalmis ja tema kolleeg tõi Kõhutantsijale tekikese, millel lamada ja isegi mänguasja. Ometi, kahju oli tehtud ja hetkeks oli mul isegi kiusatus midagi proovimata ära minna. Nimelt kui teises poes sain ma proovida kõike, mis üle puusa mahtus, siis selles poes, kus muide oli rohkem kleite, näidati mulle umbes nelja kleiti puudel ja öeldi, et rohkem pole neil midagi, mis mulle selga läheks. Ma kannan üldiselt M-suurust, et asi konteksti panna. Nüüd pärast beebisid ja rasedusi ja šokolaadi ehk L. Seega üsna keskmises mõõdus naine. See müüja aga vist kartis, et ma rebestan kõik nende jõhkralt pitsilised kleidid nagu Hulk ära. Mu ema lisas omalt poolt ka ühe kleidi kommentaarina, et sellega võiksin ma sünnitama minna. Ma ei tea, kas üldse mõni - kaasa arvatud lõpurase - pruut sellise kommentaari üle rõõmustaks. Igatahes, kui ma ise uurisin, et kas neid teisi kleite siis suuremates suurustes ei saaks tellida, siis neiu tõdes, et mõnda vist saab. Miks nad aga ostavad näidisteks sisse hunnikutest 34sid ja miks ta ise ei püüdnud kliendile lahendusi leida, vist jääbki mõistatuseks. 

Kuna me aga olime salongis juba kohal, siis otsustasin mõnda kleiti siiski proovida. Kaotada polnud ju midagi. Peale juba mõranema hakkava enesekindluse. Selle poe kleidid olid hoopis teises stiilis. Raudrüülike büstide ja kohevate seelikutega. Igas kleidis paluti mind ise oma tisse vormida, et raudrüüsse sobituda. Ühel olid lausa Madonnalikud 80ndate koonused. Samas ma saavutasin oma eesmärgi ja sain proovida erinevaid lõikeid, et õppida, mis mulle üldse võiks sobida ja meeldida. Mõne asja kohta teadsin ka enne, et mulle ei meeldi, aga mõni asi jälle üllatas seljas positiivselt. Otseloomulikult erinesid minu ja saatjaskonna maitsed osaliselt, aga kui miski sobis, siis sobis kõigi meelest. Ema aga teavitas meid kõiki, et mulle lihtsalt ei saa meeldida asjad, mis talle meeldivad, sest need meeldivad talle. Ma ei tea, miks ta minust nii halvasti arvab. Ma lootsin, et meil kõigil on koos tore kogemus, aga sellised asjad teevad haiget. Püüan sellest üle olla, aga kui sa seda loed, siis äkki järgmine kord mõtled, kas sellisel torkel on mõtet või alust. Ja kas see, kui su tütar tahab, et sa tuled temaga kaasa tema elu tähtsaimat kleiti valima kui tema ema (mitte lapsehoidja, kuigi olen abi eest tänulik), on see koht, kus mingeid eriarvamusi isiklikult võtta või muid solvumisi lahata.

Kokkuvõttes oli tore päev ja mul on hea meel, et mõned asjad hakavad paika loksuma. Pikk tee on veel minna ja püüan selle olulisemaid verstaposte siia ka kirja panna.