Mu kallis,
Aeg lendab sinuga ja nüüd kuuleme juba vihjeid, et sa tundud täitsa lasteaiaküps. Vähemalt Rootsi mõistes. Kindlasti mängib selles suurt rolli ka see, et sa õppisid lõpuks iseseisvalt käima ja homme õhtul saab sellest kolm nädalat. Sinnamaani aga kulus üle kuue kuu sõrmest kinni hoides käimise harjutamist ja ära saa minust valesti aru - see on hästi armas, aga mina ja mu sõrm on tõesti tänulikud, et sa nüüd palju iseseisvam oled, sest sa eelistasid muidugi minu käest hoida ja seda igal võimalusel, mis tähendas, et ma ei saanud eriti midagi muud teha ja siis kogu aeg tiksus kuklas nimekiri kõigist ootel kohustustest ja sõrm ise tundus, et tuleb kohe liigesest välja.
Kuni tädi Kadri sünnipäevani tegid sa mõned arglikud sammud ja lasid endal kukkuda mõne toeni, aga sedagi nii harva, et videosid meil sellest pole. Sa küll hakkasid veidi julgemalt püsti seisma ilma kusagilt kinni hoidmata, aga mingid kogemata kõndimisi ja seega ka potsatusi sul ei tulnudki. Tuli hoopis üks ilma hoiatusteta kahekümneminutine kõnnimaraton, kus sa kõndisid minu ja issi vahet edasi-tagasi, ise nii rõõmus. Rõõmus oli ka su suur vend, kes hakkas koos sinuga jooksma ja ega ta ju elevil kolmeaastasena osanud väga sinu vajadustega arvestada, nii et ta muudkui tuiskas sinust vahetult mööda ja vahel ka pihta, aga sa olid targalt ju nii kaua harjutanud turvaliselt kõndimist, et see sind rivist välja ei löönud ja sa ka ei kukkunud, mida ma kartsin. Kukkusid küll ise paar korda pepuli ja ühe korra lõid pea ära, aga sa olid nii põnevil oma uuest oskusest, et isegi see ei peatanud sind. Me kõik rõõmustasime väga koos sinuga ja nüüd on olnud üks väga huvitav periood, kus sa järsku tahad ja julged kõike proovida. Proovid mööda ebatasast diivanit kõndida, seisatad ja muudad suunda, leiad uuesti tasakaalu, kui miski sind korraks tasakaalust välja viib, proovid hüpata, kuid veel maast õhku tõusmata, harjutad voodisse enda kukutamist, tassid erinevaid asju ringi ja ka esimesed jooksusammud on, käest kinni, tehtud. Kõikide kingadega saad sa ka hakkama.
Hästi põnev on jälgida su arengut. On asju, mis tunduvad üsna sarnased su vennale samas vanuses. Näiteks kingade jalgaproovimine, kuigi sinu kingaarmastus on oluliselt suurem. Ja on ka asju, mida me su vennast ei mäleta. Näiteks see, kuidas sa väga palju suhtled pead noogutades ja raputades. Kuidas sa järsku armastad banaane ja mandariine ning osutad pidevalt me tsitrusepuu poole, et ma võiksin sulle sealt juba neid oranže vilju anda, olles unustanud, kui hapud need tegelikult on.
Sa armastad praegu loomadega mängimist, palud mul neid pidevalt nimetada ning osutad eriti kassidele. Samuti sa möirgad valjult, kui sa tahad piima (juurde) saada. Nii suur on su piimaarmastus. Üleeile katsid sa ise mängulaua taldrikute ja tassidega nagu päris inimene. Muidugi sa tead, mis taldrikud ja tassid on, aga selline lauakatmisoskus üllatas mind. Sa oled hakanud tellima meilt laule ja teed imse-vimse liigutusi veidi kaasa.
Sa testid piire, vaadates mulle sügavalt silma, pilgutamata, ja siis proovides aeglaselt üha uuesti teha seda, mida sa tead, et ma ei luba. Näiteks meelega toitu maha visata. Pudistamise üle ei ole me kunagi riielnud. Ega me isegi patust puhtad ei ole. Küll aga tulevad piirid vahel ette sellel, kui mitu korda võib meelega lusikat maha visata enne, kui me selle sinna jätamegi.
Te mängite vennaga koos aina paremini ja ta võtab sind nüüd rohkem kui võrdset mängukaaslast. Näiteks täna me käisime Maxis söömas ja vennal vist hakkas mängunurgas üksi igav, nii et ta tuli sind sinna meelitama magusalt ja sa läksid ka. Hiljem läksid sa sinna juba üksi, sest teadsid, et venna on seal ning järsku ei hirmutanud sind enam üldse üksi rahvast täis söögikohas olemine. Lihtsalt jalutasid ära oma emme-issi juurest. See on midagi uut.
Teine uus asi oli täna, kuidas sa keeldusid mul süles olemast ja käest kinni hoidmast. Ainult ise ja venna käest kinni hoides kõndimine olid aktsepteeritavad tänaval. Seni oled sa üsna kategooriliselt keeldunud Triibu käest hoidmast ja ta oli nii õnnelik, aga enam ei pea sa ju ka tasakaalu osas tema abile lootma.
Viimastel nädalatel oled sa hakanud ka ekraanide vastu rohkem huvi üles näitama ja võid end nt venna kõrvale kõhuli visata, kui ta mingit lasteasja vaatab. Üleüldse Triibu on sulle väga tähtis. Näiteks kui sa leiad tema panda kusagilt, siis sa selle ka talle viid. Teile meeldib koos vannis käia ja kui alguses mullid hirmutasid sind, siis nüüd juba nõuad neid tema eeskujul. Sa õpid kõike hästi ruttu ja tead täpselt, milline on uus vannivahu pudel näiteks. Kui vend tahab tutti pähe, tahad ka sina proovida. Isegi, kui sa kahe sekundi pärast mõtled ümber juba. Ja mitte, et sul väga palju juukseid veel oleks.
Ka kiisudega oled sa lähedasemaks saanud, tahad neid toita ja paitada ja erinevalt su vennast samas vanuses ei pea ma nii palju muretsema selle pärast, et sa midagi hävitaksid või kassiliivakastis kaevaksid. Ainult sa oled veidi liiga julge ronija ja trikitaja ning vahel ma kardan, et sa potsatad kusagilt alla. Enamasti seda küll ei juhtu, aga päris kõiki õnnetusi me ka pole suutnud ära hoida.
Aitäh, et meid oma vanemateks valisid!
Armastusega,
emme
