Mida veel...

Vaatasin, et jälle on kuidagi väga pikk paus kirjutamisse jäänud. Kusjuures, ma ei kirjuta, aga samas mõtlen üsna igapäevaselt, et voh! Selel asja tahaks küll siia jäädvustada. Ja siis lükkub see edasi ning ununeb. Nüüd olen ametlikult üks neist blogijatest, kellest Märt eelmisel aastal rääkis, kes kirjutavad harva, kuid oma meelest sisukamalt ja tegelikult mitte. No olgu. Proovime seda mõtet ümber lükata.


Vaata, mis ma eelmisel nädalavahetusel SEB suvepäevadel tegin. See oli ka suvepäevade kõige ägedam osa. Sain kaks korda oma neljast katsest mänguloomale südamesse ja kaks korda lasin tehniliselt õigesti loomast mööda. Ilgelt uhke olen enda üle. Ületasin end ja oma hirme haiget saada selle käigus. Ja juba sain täiesti üllatavast kohast kutse uuesti laskma tulla. Loodetavasti saan ka sinna minna kunagi.

Mis veel?
Praktika sai läbi. Pikendasime seda enam-vähem maksimumini, aga ikka sai läbi varem ,kui oleksin tahtnud. Kui algul oli igav ja tegevusetu, siis nüüd oli põnev ja tegemist rohkem kui vaja. Ja viimasel päeval ilmus lõpuks minu super persoonilugu ja siis hakaks sadama pakkumisi ka edaspidi koostööd teha või ka ühte inimest tema tegevuses väljaspool seda töökohta aidata. Ma olen juba põnevil. Tahaks ju lõpuks ometi hakata päriselt erialast tööd tegema.

Viimane nädalavahetus oli fun. Veetsin selle Reijo, Sassi, Erki, Alexi, Tuksi, Otti ja ühe välismaalasega. Muidugi, vahetustega. Ainult Reijoga olin kogu aeg koos reedest pühapäeva õhtuni. Ja tore oli. Tegime turistile sauna ja grilli Eesti moodi. Ja teise öö veetsime Aegviidu kandis järve ääres lageda taeva all magades ja mul ei olnudki külm. Esimest korda mu õues ööbimiste karjääri jooksul. Kahe poisi vahel oli isegi palav. Kui vaid putukad oleksid ka midagi või kedagi muud söögi pähe tarvitanud. Veidi alasti ujumist ja päevitamist ja... no mida veel võiks hing tahta?

Ja eile käisime Otti sõjaväes vaatamas. Tüüp on nii kiilakas:D Ja nägin esimest korda ta ema ja õde. Toredad, aga niiiii tagasihoidlikud. Ja Alexit nägin jälle. Nüüd on vist meie selle aasta nägemiste limiit täis ka:D Vaene mees, ta oli nii haige. Kujutage ette - see mees sai ka päikse käes piste. Ma arvasin, et tema tõmmuduse astmega on see võimatu. Loodus kavaldas meid üle siiski jälle.

Tegelikult tahaksin veel rääkida tati eri vormidest ja kinganumbritest 41 ja 42. Aga see jääb vist teiseks korraks, sest mul hakkab siin kiire. Mul on kolmepäevane puhkus, mis kulmineerub hambaarsti külastusega kohe varsti. puhkus, my ass, ma ütleks. Aga ülejäänu oli tõesti megatore. Kui vaid perverte siin maailmas vähem ringi hiiliks:P