Jaburate tegevuste top 1

Arvake ära, mida ma eile tegin?
Ma kitkusin kala. Jah, kala! Seal keskel ei pea olema n-täht, kuigi ka mina olin varem kuulnud vaid kanade kitkumise võimalusest. Eile aga tuli kulmupinsettid kätte võtta ja kala ära kitkuda. Pinsettid pihku ja pisikeste luude kallale. Päris huvitav oli ja kusjuures ka efektiivne. Sõrmedega mina küll sealt toore liha vahelt luid kätte ei saa. Aga nagu te oletada võite, ma tegin süüa. Ja täna ka. Mu emmel on ikkagi juubel ja siis aitan kokata, kui ma just parasjagu maile ei loe vms:D Ma sain isegi sibula hakkimisega hakkama.

Mida veel olulist? Auto on jälle ühes tükis ja väga ilus. Ning vist mõtlesin uue seminaritöö teema välja, aga vastukaja veel ei ole, mis on imelik. See õppejõud vastab tavaliselt oleemata ajastusest minutitega. Nüüd on juba kaks päeva möödas. Peaks vist kontrollima, kas kiri läks läbi. Ja täna on Katsu sünnipäevapidu. Ootan huvi ja hirmuga. Hirm on ainult enda väljanägemise suhtes. Muus osas on huvi. Ja hea on see, et nüüd on üsna kindel, et hakkan tegema kaasa ühes noorteäris ja nad teevad praegu nii mega asja, aga sellest ma ei räägi. Lihtsalt leppige sellega või avastage ise.

Kuidas saada lahti Google'i cache-st?

See on abipalve kõigile andekatele. Mure tõstab pead mu hinges. Kas keegi teab, on see üldse võimalik? Oleks vaja tagasi võtta üks ammune rumalus ja enda meelest tegingi seda, aga siis tuli välja, et Google säilitab ikkagi vanad vead. Minu mõistus ei käi sellest enam üle. Ma lugesin mingit Google'i help'i, aga ma ei taha nii lõplikku otsust ka teha, et otsingumootor enam üldse vanu asju ei säilitaks. Vaja on vahetada välja vaid üks lehekülg paljudest.

- Paanika-Jaanika -

It's TV Time!

Päris mitmed blogijad on sügise saabudes kirjutanud oma uutest sarjaeelistustest. Mõned asjad neist on ka mulle peale läinud, mõned aga olen ise leidnud. Jagaks siis oma soovitusi ka. Ärge muretsege! Ma ei tee pikalt.

Kõigepealt klassikud:
House MD
Ugly Betty
Gossip Girl, kuigi arvan siiani, et O.C. on parem
Gilmore Girls, kuigi seda ei tehta enam

Uutest aga:
Privileged
Secret Diary of a London Call Girl - selle raamatu põhjal, mis Eesti blogijaid ka poolteist aastat tagasi vms ahhetama pani
Chuck - aga seda on nii raske kätte saada
Paris Hilton's - My New BFF - ei midagi eriti head, aga huvitav on jälgida, mida kõike inimesed kuulsuse nimel teevad
Girls Next Door - look how the other half lives!

Tundub, et sai kõik, aga võimalik, et unustasin midagi. Võite ka soovitada asju, mis minu maitsega sarnanevad. Või Lihtsalt arvamust avaldada. Blond postitus.

Aasta antireklaam iseendale!?

Kas teate neid linnabusse, mis on täiskleebitud mõne firma reklaami? Tavaliselt Selver jms. Siiani pole ma väga kurtnud selle üle. Muidugi on vastik, kui oled bussis ja aknad on täiesti kinni teibitud, aga siis on võimalus kohta vahetada. Täna ja eile aga nägin tõelisels shokeerivat bussi. Üks nubmer 40 on üle Pampersiga üle käidud. Kas ma olen ainuke, kellele see nimle tundub?

Mõelge nüüd kaasa minuga. Mis on selle brändi taga? Milleks antud põhitoodet kasutatakse? Kuidas teile meeldiks veeta märkimisväärne osa oma päevast mähkme sees? Ja mis see teist teeb? Ma ei ole küll mingi reklaamiekspert, aga tundub, et selle firma reklaamitegijad ka mitte, sest... kellele meeldiks ennast s**aga võrrelda? Sest just see käib mähkme sisse. Kas siis ühistranspordi kasutajad on s**t? Kas seda tahetigi öelda? Huvitav küll, mitu uut klienti nad selel kampaaniaga saavutavad ning kui mitu korda rohkem kliente kaotavad?

Oeh!

Vähemalt ei ole igav

Te juba teate vist arvestada, et kui annan tähtaja, millal edasi kirjutada, siis raudselt eiran seda mõnel põhjusel. Ei ole ka see kord erand.

Niisiis, reedel oli mul tibipäev. Kats, Sillu ja Inc kinkisid mulle sünnipäevaks kinkekaardi ilusalongi - aitäh teile, kallikesed, et ma saaksin nautida maniküüri ja pediküüri mõnusid. Ju siis Katsile jäi meelde mu korduv ving, et peaks ikka ükskord selle asja ära proovima. Nüüd siis proovisingi. Ja muidugi oli mõnus, aga samas oli ka pettumus. Eriti pediküür - ma ei mäleta küll lubatud massaazhiosa pediküüri juures ega ka eriti seda osa, mida kodus tüütu ise teha on. Tädi oli küll hästi tore, aga näiteks kandu ta ei võtnudki ette ja ma olin just meelega oodanud kodus ise pediküürimisega, et näha, kuidas proff jalaprobleemidega võitleb. Aga ta ei teinudki seda.

Aga ma lasin endale elus esimest korda prantsuse maniküüri teha ja see oli nii ilus. Kuid sel päeval juhtus veel nii mõndagi toredat ja mitte nii toredat. Käisin Rakveres Sami sünnal. Telefon sai juba teel sinna tühjaks, mis tähendas tõelist rahu päriselukohustustest, aga kahjuks ka seda, et kohalikud sõbrad jäid üle vaatamata. Ja seal on nii mõnus. Kui mulle mõnes kohas üldse ei meeldi selline sassis look ja näiteks kingadega toas käimine, siis seal tundub see nii õige. Kõik on päris. Päris elu. Ja sinna juurde kuulubki teatud mustus ja elu märgid. Ja sealsed lapsed on nii toredad. Olid ka seekord. Pisipiiga oli tükk maad kasvanud ja seekord nägin ka, milline ta avatud silmadega on. Ja Sam on äge. Ja Simon. Ja Robin on lihtsalt nii äge, et mul jäi suu lahti. Kas te teate mõnda teismelist, kes suure venna ülesannet nii tõsiselt võtab, et öösel vabatahtlikult üles tuleb lapse kisa peale ja emale puhkust annab või hommikul tuleb äratama ja uurib, kas soovitakse teed või kohvi, et need siis mõne minuti pärast voodisse tuua? Tõesti - wow.

Seekord nägin ka nende inlgise vanaema ära ja tema on ka hästi tore. Nagu Billgi, kutsus ta mind endale Inglismaale külla. Ma kindlasti tahan minna, kui võimalust tekib. Ainus, mis seekord ei olnud tore, oli kohal olnud meeste käitumine, aga minust ei oleks ilus seda siin lahkama hakata. See blogi ei ole nii anonüümne ning Eesti ei ole nii suur. Ma küll arvan siiamaani, et kui julgetakse teha, siis tuleb jugleda ka tunnistada või vähemalt tagajärgedega arvestada, aga seekord kaitsen süütuid kalleid inimesi. Sest haiget saaksid just nemad.

Autost ka nii palju et... tundub, et mina kogungi raha vaid selleks, et ootamatuid kulusid kinni maksta. Hetkel seisab stange omal kohal ühekordsete sulgurribade abil. Teate küll. Need plastikust vöötaolised pisikesed paelad, mis ainult ühtepidi liiguda - st kinni pandud paela saab vaid kääridega lahti. Vahepeal pole midagi väga elumuutvat toimunud. Interjuust jäi ka kõik lahtiseks esialgu.

Nii must päev

Tegelikult on peas üks teine post ootel, aga ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean selle endast välja saama.

Täna lähevad järjest asjad valesti. Või vähemalt... läksid. Esimene märk sellest, et täna ei tule hea päev, sai üsna varakult selgeks. Läksime KMiga poodi "usual'i" järele, aga see poeskäik osutus oodatust palju kallimaks.

Olin hommikust peale sõitnud millegipärast väga ettevaatlikult. Ennast ajas ka naerma, et no misasja. See pole enam ettevaatlikkus. See on tarbetu ajaraiskamine ja argpüksilikkus.

Ja siis poe parklas ootasin vaba momenti, kui ühtegi autot ei tuleks, et saaksin parkimiskohalt välja tagurdada. KM tagapngilt tahtis veel midagi, aga ma ei pööranud talle rohkem tähelepanu, kui ütlesin vaid, et hetkel pean hoolega akendest ja peeglist ümbrust jälgima, et teiste autodega kokku ei põrkaks ja ei jõudnud lausele vaikuselist punkti panna, kui käis PÕMAKI!

Juhtus see, mille vältimisest just lapsele rääkisin. Mina tagurdasin ja minu vastas ühe koha võrra eemal parkinud naine tagurdas ka. Ja nii me keset teed kokku saimegi. Hullult vihale ajas. Olin oodanud juba üle poole minuti kindlasti vaba hetke välja sõitmiseks, suund sees. Ja ühestki teisest tulijast ei olnud märkigi. Ja siis out of the blue... tuligi pauk ära.

Tulime mõlemad oma autodest välja tagajärgi vaatama, taustal mööda tahtvate autode pasunakoor. Tema omal oli pmbes kahesentimeetrine nähtamatu mõlk, mis mu enesetunnet kõvasti parandas, sest esimene mure oli, et krt. Nüdü tuleb teise autot remontima hakata. Aga siis jälle enesetunne langes, sest pilk peatus enda omal, mille bumper oli ribadeks. Pool jäigi külje peale ripnema.

Otsustasime tädiga, et oli mõlema süü ja ta läks ära. Mina helistasin veel Peedule, et muret kurta ja uurida, kuidas edasi käituma peaksin. Loomulikult jälle remont ja rahakulu.

Alles hiljem mõtlesin, et loll olin, et tädi ideega süü võrdseks kuulutada nõustusin. Äkki see siiski ei olnud minu süü. Jah, paha nurk oli üksteise nägemiseks, aga minu auto oli rohkem väljas, millest võib järeldada, et mina alustasin manöövrit enne ja minu suunatuld oleks ta ka võinud ju ammu näha ja autotee parklas oli põhimõtteliselt ühesuunaline ning mina keerasin sealt suunast, kuhu rohkem vaatama pidi. Ei tea, kas ta seda ei teinud siis või tõesti lähenesime üksteisele mingi tõelise x-nurga all. Aga muidugi, mina olin ka süüdi. Vähemalt osaliselt. Ja mis tehtud, see tehtud.

Seetõttu olin terve päeva liimist lahti. Ja siis sõitsime tagasi koju. Olin varem avastanud, et Eestisse tuleb üks äge bänd kontserti andma, aga kodus vaatasin järgi, et piletid on nii roppkallid. Kallimad kui eelmise aasta superstaaridel ja see bänd minu meelest veel sinna alal ei kvalifitseeru. Aga nende muusika meeldib mulle. Enivei, see käik jääb nüüd nii või naa ära. Ka viimane raha läheb remondi alla. Hakka või nutma. Kõik, mida ma säästnud olen. Kas tõesti läheb jälle auto alla? Te ju teate, mille jaoks ma kogun. Ja nüüd? Kas see lükkub jälle määramatusse tulevikku?

Enivei, must päev jätkus. Hakkasime uuesti KMiga õue minema ja siis mina pidin peaaegu trepist alla kukkuma, aga "õnneks" pääsesin vaid kannapõrutusega, mis siiani tunda annab. No kas poel tore?

Täna oli ka ühe veebikontrolltöö tähtaeg ja hirmuga värsisesin juba mõttest, et nüüd läheb see ka peesse. Aga vist ei läinud. Ma väga loodan.

Ahjaa... ja suur punn mu näos kasvab jälle jõudsalt ning ma ei saa sinan midagi parata. Aga kudias siis teisiti? Hommikul ootab ju jälle tööintervjuu. Ma loodan, et see oli vaid must päev mitte nädal, sest homme lihtsalt peab kõik ideaalselt minema.

Tahaksin veel kirjutada Sami sünnipäevast ja oma maniküüri-pediküüri külastusest, aga vist homme.

Ciao!

Mr Right Now

Käisime eile Sandra, Katsi ja hulga teistega peol. Või õigemini, pidime minema peole, aga kõik kodust kaugemale ei jõudnudki. Sandra kaasa arvatud, aga mitte enda süül.

Enivei, lihtsalt Sandra rääkis juba tükk aega, et tahaks tantsima ja mina tahtsin ka ja siis tegimegi enne mingid joogid tema pool ja läksime Illusioni, aga Sandra unustas dokumendi koju - teine kord viimase nädala jooksul, kui mult küsitakse - aga seal küsitakse kõigilt. Niisis tema ja üks ta sõbranna läksid tagasi ühikasse dokumendi järgi, aga tagasi ei tulnudki, sest sel sübrannal, kes muidu tundub üsna tore, aga ka meie sünnipäeval piiri ei pidanud, õnnestus nii hullusti üle juua, et Sandra vist koristas pool ööd tema okset tantsimise asemel, kui lapiga ja harjaga mööda elamist keerutamist tantsimiseks mitte lugeda. Või noh, ega ma täpselt ei tea, mis seal toimus. Mina olin ju klubis juba siis.

Tavaline õhtu oli. Minu meelest 90% väga head muusikat vähemalt ja rahvast oli harju keskmiselt. Kuigi peaks vist ütlema Tartumaa keskmiselt.

Vaatasin ükspäev telekast filmi The Sweetest Thing. Iseenesest tobe film, aga seal oli üks mõte, mis mulle meeldis - Don't look for mr. Right. Look for mr. Right Now!
Ja seda põhimõtet ma järgingi juba mõnda aega. Kuni olen noor, antakse ju sellised asjad andeks. Eile öösel jäigi üks väga ilus isend ette ja meil oli koos tore, kuni ma sain isu täis ja jätsin ta lolli näoga järgi vaatama, aga ta oli selline player-tüüp. Usun, et ta kaua ei põdenud. Ja siis peale pidu rääkisime Katsiga meestest McDonald'si eineid vitsutades. Rääkige veel tervislikust toitumisest eks:D

Kats on selline korralik. Ja ikka ma sain imestada, KUI korralik. Aga mina ei ole. Ma ei taha olla alati see "mõistlik" tüdruk. Ma tahaksin elu nautida. Mulle meeldib vahel lollusi teha. Ka siis, kui tean, et tegemist on lollustega. Ja muidugi, ka mina tahaksin Härra Õiget enda kõrvale, aga kas ma siis pean oma elu seisma panema, kuni ta välja ilmub? No seda juba ei juhtu. Ma olen piisavalt korralik, et veel endaga rahul olla, aga ma ei taha kunagi põdeda tegemata jäetud asjade pärast. Ma ühe eelmise aasta tegemata jäetud asja pärast siiani veidi põen. Pole rohkem põhjusi põdemiseks vaja. Et siis... tänane peäv saab kohe läbi ja lõpeb kodus istudes, aga who's mr. Friday?

Kõik saavad kunagi suureks

Kolivad kodust ära ja hakkavad 9st 5ni tööl käima, makse maksma ja laene võtma; otsivad enda kõrvale meeldiva teise inimese ja mõni aeg hiljem paljunevad.

Käisin eelmisel nädalal Aivari uut kodu vaatamas. Täitsa üllatavalt armas oli. Muidugi, seinas olid mõned augud ja tapeet kohati narmendas, aga olukord oli tunduvalt parem, kui ma eeldasin. Tahan ka:(

Igatahes, selle soolaleivaga sai päris palju nalja. Muidugi tuli alles kell üheksa õhtul välja, et ok, teeme veiniõhtu, aga tegelikult ei ole tal ei pokaale ega korgitseri ja ega ta hästi veini ka ei joo. Ja siis, kui poed järjest uksi sulgema hakkasid, otsisime mööda linna vajalikke vahendeid, mille ka lõpuks leidsime. Aga vein, mille huupi ostsin, maitses nagu sapivedelik. Aga muidu oli tore. Ja on hea, et jälle üks inimene, kes mulle kallis on, on mulle lähemale kolinud.

Ja siis sel nädalal käisin üle pika aja Steni ja Kaili, keda ma muideks siiani näinud ei ole, kodus külas nende kahe ja poole kuuseid kutsat ja kiisut ja kodu peremeest muidugi ka vaatamas. Ja see oli ka tore. Juba täitsa kõhe hakkab - kõik hakkavad paikseks jääma, ehitavad ja mööbeldavad ja teevad kodus süüa ja alustavad vabatahtlikult laupäevahommikuid vara puristades välja idee koristama hakata. Huvitav, kas minuga juhtub ka nii, et kui saan päris oma kodu, siis tahangi koristada? Pidevalt? Hetkel kujutan küll ette, et algul tahaks kõik kohad lapi ja veega üle käia. Võimalik, et ka keemiaga. Juba energeetiliselt tundub see hea tegevusena. Pesta kodu puhtaks vanast ja mitteomasest. Aga ma vist küll koristamist regulaarseks tegevuseks ei muuda.

Nende kahe kodu vaatamise vahele jäi ühe minu jaoks uue lounge'i külastus koos temaga, kes mulle huvitava erialase ettepaneku tegi. Ja see läks hästi. Muidugi, see ei oleks täisajaga töö ja ma ei ootagi sellelt muud kui võimalust end proovile panna, aga tundub, et saan seal ikka palju rohkem kätt harjutada, kui julgesin loota. Aga sellegipärast on kõik mu lootused esmaspäevale pandud. Nagu ruletii lauas. Punane 21. Või must. Parem olgu punane esmaspäev, mitte must või sinine. Sest ma lihtsalt nii väga tahan seda tööd.

Mis veel? Veidi kooli, enda tänane ühikast välja kirjutamine ja üks pidu, aga sellest räägin eraldi uues postituses.

Nägin täna päris litsi

Uskuge või mitte, aga see oli mul Tallinnas elades esimene kord.

Olin KMiga Balti jaamas, jalutasime trammipeatuse poole, kui vastu tuli üks väga kahtlane paar.

Mees oli selline suurt kasvu suvalises tressis viiekümnendale eluaastale lähenev loru. Naine tema kaisus nägi välja nagu tavaline klubibeib, ainult et sajaaastane. Või vähemalt lähemal sellele suurele juublile kui enamik klubibeibesid.

Blond nagu ma olen, ei ühendanud ma kohe ära. Mõtlesingi, et lihtsalt üks maamees ja tema naisuke, kes ei taha suureks kasvada. Siis aga hakkasin mõtlema, et asi on ikka liiga veider, et tõsi olla. Selline naine ei laseks ka oma mehel nagu mühkam riides käia.

Ja järsku lõi mõtte klaariks. No kes see muu ikka olla sai kui Tädi Tasuline!? Üllatav oli vaid see, et ta oli veel võrdlemisi stiilne. Ei mingeid litreid, tulipunast suud ega lakknahast platvormsaapaid! Aga sellegipoolest.

Minu arvamuse tõelevastavuse poolt räägib ka see, et paarike jalutas kohe sisse ühest Balta odava hotelli uksest. Seal asub ka mingi "restoran", aga väga kahtlen, et nad sööma läksid. Või mida teie arvate?