Uksematindusest

Kas te olete kunagi armastanud kedagi nii üliväga, et lepite selle pärast asjadega, millega ei arvanud end eales leppivat? Ja kas see on õigustatud? Muidugi, kompromissid on hädavajalikud. Aga kui teine pool ühtegi ei tee? Kui tunned end ühel hetkel maailma kõige õnnelikumana ja järgmisel tõmmatakse mingi nõmeda vabandusega vaip jälle jalge alt ära. Mida siis teha? Kas ei olegi happily ever after, vaid on happily until next time?

Eile tegin uue rekordi. Olen jälle natuke nutma hakanud. Õnneks sai mõned kuud puhkust. Nüüd sain aga ühel päeval kahe isase pärast nutta, sest R otsustas taas mu elust läbi hüpata. Ja ükskõik, kui lühikesed ta põiked ka ei ole või kui hästi ma ka end nende ajal kontrollid püüan, ma olen nõrk. Loodetavasti mitte nii nõrk, et ennast jälle tahaplaanile panna ja taas heaks ingliks hakata. Ta tahab kohtuda. Ehk näost näkku vabandust paluda!? Ma ei tea, kas olen selleks veel valmis või mitte, sest sisemuses on ikka suured mõrad, aga ehk ongi ainus võimalus neid parandada mõned lahtised otsad kokku siduda?

Neid sõnu kirjutades voolavad taas mõõda mu põski pisarad, sest ta H tahtis rääkida ja jättis mu tühjalt ootama. Samas tema sõbrad soovitavad mul edasi liikuda. Nad muidugi ei tea kõike. Aga ma olen nendelegi kallis. Ja see, kelle arvamus kõige rohkem loeb, on kadunud. Taas. Et tulla hiljem mingi vabandusega stiilis: unustas end telekat vaatama, jäi magama ja ei kuulnud telefonigi. See teeb ju haiget.

Ma peaksin praegu elu eest tööle keskenduma, sest homseks õhtuks peab veeb valmis olema, aga ma ei suuda. Mis vahet seal on? Kellele see ikka loeb? Saan ehk mõne verbaalse pai, aga elus on teisigi asju. Olulisemaid. Ja hetkel tunnen end taas veidi nagu uksematt. Selle erandiga, et lubasin meie asjad meie vahel hoida ja nüüd kogun igasugust negatiivsust endasse. Positiivsust ka. Aga kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse vahel?

Ilu inetusest otsimisest ja leidmisest

Kuna ma kirjutada hetkel ei jaksa ega viitsi - kuigi tegelikult tahaks, siis vaadake eelmise nädalalõpu pilte. Riskisin nende tegemiseks eluga. Ja üldse on olnud selline nädal, kus auto tahtis mulle otsa sõita ja siis oleksin ise peaaegu mingile jurakale maanteekiirusega otsa põrutanud.

Omal moel ilus, eks?Mõni asi on jälle uskumatult ilus eks?

Ainult Eestis!

Arvake, milline riik trükib oma postmargile kotivarguse hoiatusmärgi, asendab koti südamega ja lisab juurde kirja: Tallinn - kultuuripealinn 2011?

Naersin ikka kujutlematult kaua ja siis hakkas hirm, missugused inimesed Eestis otsuseid langetavad. Kas me tahamegi rahvusvahelisel tasandil oma kodumaad just nii tutvustada? Et turistid, tulge aga meie linna võlusid ise nautima!


Urr... Ehk viitsin hiljem pildi ka panna.

Kodus ja võõrsil

Reedel otsustasin veel kodukandiga tutvuda. Jah, siin on jätkuvalt kohti, kuhu ma veel oma jalga tõstnud ei ole! Leidsime Aivariga sellise kassiaasta sümboli:


Õhtul otsustasin veel mingi toidu kokku keerata. Nimelt oli paar päeva varem poes tekkinud kinnisidee, et ma tahan kõrvitsaputru! Käigupealt sai siis ostetud elu esimene kõrvitsakamakas ja ka pisike tumelilla baklažaan. Jäin lihtsalt lootma, et koos kartulitega tuleb sellest hea puder. Ja tuligi! See polnud nende süü, et ma soola doseerida ei oska:D Aga eks see kokkamine ole üks ohtlik tegevus ka. Kuidas muidu ma siis oma küüne ja osa sõrme lõhki viilutasin kõrvitsa pügamise käigus?

Nädalavahetuseks aga suundusin Tartusse. Nagunii oli vaja esmaspäeval seal olla - miks siis juba mitte laupäeval eks? Lisaks lootsin sealseid nunnusid kasutatud raamatute poode külastada, aga ei uskunud, et Tartu pühapäeviti täiesti välja surnud olla võiks. Kuid seal oli nagu mingi kartellikokkulepe - mitte ükski Riia mäe pood polnud lahti. Vastupidi igasugusele turumajanduslikule loogikale, mille kohaselt just nädalavahetusel on inimestel aega poode mööda käia. Aga ok.


Seega sai vist viimasest T-särgi ilmaga päevast turistireis. Käisime Sandraga kaemas ja üles pildistamas varemeid, millest vist korduvalt mööda käinud olen, kuid mille olemasolust isegi ei teadnud. Pildid see-eest aga tulid Qutub Minari tasemel. Ma küll ei tea, paljudele teist see nimi midagi ütleb, aga tegu on ühe Delhi sümboliga, mošee varemetega. Ja need on vapustavad. Seega lõpuks ometi on mul ka Tartust korralik kogus pilte. Ehk nüüd usutakse, et olen seal elanud?:D

Esmaspäev oli siis fieldwork day, kui käisin taas mööda kliente ja üritasin küll end tagasi hoida, et loomi ei katsuks, aga kui siis ikka julgustati pai tegema, siis andsin järgi. Jätsin vaid kõige pisemad igaks juhuks puutumata, aga lasin see-eest suurematel oma naha maha lakkuda ja üks proovis vist hambaid ka mu peal. Oli taas tore päev ning õppisin veel ühte kolleegi rohkem tundma.

Olles käinud veel üle aastate Tsink Plekk Panges kahanenud maitseelamuste portse nautimas ning Metroos end kurguauguni täis pugimas, võisin rahuliku südamega tagasi koju pöörduda. Tere, töönädal!

Mis muutub viie aastaga

Mul pidi neljapäeval klassikokkutulek olema. Tükk aega tundus, et üle viie aasta esimene, aga lõpuks tuli meelde ka mingi väiksema seltskonnaga bowlinguüritus. Igatahes, ma olin päris närvis sinna mineku pärast - ei teadnud ju, kuidas on taas teatud inimestega kohtuda. Kas ma peaksin taas pidevalt kaitsepositsioonil olema või võib nüüd juhtuda, et tekib klapp nt mõne isikuga, kellega seda pole kunagi olnudki. Aga noh kokkuvõttes oli päris tore. Sain jutustada kunagiste sõbrannadega, kellega enam ammu kohtunud ei ole. Samuti nägin teatud nägusid üle viie aasta ja meid oli kohale tulnud üllatavalt palju. Selgus tõesti, et mõni inimene on suureks kasvanud, pere loonud isegi. Üks tilluke klassiõde oli kohal suuuuuuuuuuuuuuure kõhuga.

Oleks väga tahtnud lähemalt kuulda, millega keegi möödunud aastatega hakkama on saanud ja osaliselt saingi teada. Samas oli aga ikka inimesi, kes pidasid end vist minust või teistestki nii palju paremaks, et tulid kohale, ise ääreni tähtsust täis, ühmasid mokaotsast midagi teretaolist ja siis suhtlesid kunagiste "sõpradega". Kasutan jutumärke, sest kahtlen, kas nad üldse kunagi sõbrad on olnud. Pigem rohkem partners in crime. Samas aga võimaluse korral ka üksteise jalgealust õõnestades.

Selgus nt, et kunagine populaarsete poiste paar pole üksteist neli aastat näinud ja oli ka nüüd nii, et kui üks ära läks, siis teine pidi kohe ära panema. Samas aga oli huvitav kuulda, et nt ühest klassivennast, keda me keegi ei jõudnud tundma õppida, on saanud juba keskkooli lõpu järel põllumees, kellega võiks ärigi ajada:D Teine on küll suureks kasvanud, aga tema enesearmastus ületab jätkuvalt kõike. See tuli eriti hästi välja, kui ta tund aega rääkis meile oma uuest armastusest ühe riigi vastu, kuni keegi ei viitsinud enam isegi mhm öelda ja samas ei küsinud kordagi, kuidas teistel läinud on või mida nemad teevad. Tundus täiega, nagu ta oleks hullult oodanud oma keskkooli seltskonda, et esineda publikule, kes ta kunagi pjedestaalile tõstis.

Samas ikka oli inimesi, kellele oleks tahtnud masendusest hüüda: miks? MIKS ma sulle ei meeldi? Mis sa sulle teinud olen? Nalja sai ka ning oli palav. Olgu põhjuseks üks või teine asi, tundsin end üle aastate pidevalt punastamas ja just meelega värskelt tehtud meigikihist ei olnud mingit abi selle kõige varjamisel.

Koju jalutasime Katsuga aga alles kahe paiku, olles enne kakelnud Chicagos töötajatega vastupidiselt meie soovile tehtud lauaarve pärast, kuhu nende eksimuse tõttu oli jäänud ka mõni jook ripakile. Samas aga oma vigasid enda kanda võtma ei nõustutud. See natuke rikkus asja, aga oligi arvata, et lauaarve tegemine lõpeb mingisuguse jamaga.

Veel enne koju jõudmist aga sain tuttavaks Joeliga. Jõudsime napilt Katsuga kumbki oma tänavale keerata, kui keegi mulle järgi jooksis. Üritasin täiega külm kala olla, sest sõbralikkus viib minu puhul alati valearusaamade ja probleemideni. Noormees aga muudkui üritas uurida mu nime, kust tulen ja kuhu lähen, kui vana olen jne. Pakkus oma õlut ka. Samal ajal rääkis ta küsimatagi ära kõik enda õhtu ja sihi kohta. Tema põhjendus oli, et ta ei taha üksi koju jalutada. Kui siis aga jõudsime tänavanurgani, millel ühine tee otsa sai, suruti kätt ja kiideti meeldiva seltskonna eest. Oletan, et järgmiseks oleks Joel, kolmkümmend pluss (üheksa vist) telefoninumbrit küsinud, kuid Maria ütles järsult head ööd. Jälle üks pisike seiklus teistsuguse päeva otsas.

Kui jutust jääb väheks

Ma olen siin nüüd juba tükk aega maadelnud gaasiprobleemidega, kutsunud ka erinevaid mehi koju ja andnud ära hea hulga raha. Kuna aga viimane käik ei andnud mingeid tulemusi, siis kogusin julgust ja viimaks tegin siiski kurja kõne, püüdes viisakaks jääda, ja saadeti mehed tagasi või noh...
Kas te kujutate ette, et keegi töömees tuleb ukse taha päev varem tööajal ja siis on solvunud, et sina kodus ei olnud ja ei rõõmustanud ta tuleku üle? Ma ei kuulnud telefonigi - nii kiire tööpäev oli.
Järgmisel päeval siis ilmus välja üks täiesti venekeelne mees, kes vist teregi öelda ei oska või ei proovinud vähemalt. Ja tema töötab ettevõtte Eesti Gaas heaks. Näete irooniat jah?

No ok, muidu ta tundus ju tore ja ma andsin endast parima, et temaga siiski suhelda - vene keeles siis - aga tõesti mu gaasiteemaline vene keele tase on üsna nullilähedane. Ei suutnudki ma talle selgeks teha, et antud hetkel tõesti funktsioneerivad asjad paremini, sest olin just hommikuse suure maadlemise boileriga duši võtmise nimel ära teinud. Tema aga lasi mul ikka ja jälle ise proovida boilerit südata ja kogeda, et tuleb ka järgmisel korral soe vesi. No ma tean seda ju ise ka. Aga probleem ongi selles, et kui on vaja pärast mõningast pausi saada sinna tuli alla või veel hullem - duši alla sooja vett, siis kõigepealt vajutan kätte boileri nuppu all hoides sügava valusa lohu, sest lihtsalt läheb mitmeid minuteid, et kuhugi jõuda ja siis külmetan või saan kõrvetada duši all oleku esimesed kümme minutit. Kas see on teie meelest normaalne? Sest minu meelest ei ole.

Igatahes, ühel hetkel, kui lootusetus kallale tuli, helistasin dispetšerile, et ta ise oma venekeelse mehega räägiks. Siis selgus, et tegelikult oleks pidanud minu juures olema kaks meest - teine ikka eestikeelne. Midagi see dispetšer siis ütles talle, kuigi tema suhtumine oli ka selline, et osta kallim boiler siis ja nemad ei saa midagi teha, kuigi raha võtta said. Igatahes, siis tuli autost ka eestikeelne mees, kellele telefoni teel seletati, et tut molodaja devotška kovo ne govorit porusski. No kuulge. Hetkel olin mina klient ega küsinud isegi, et nad minuga võõrkeeles räägiksid, vaid riigikeeles. Samas me kõik teame ju paljusid venelasi, soomlasi etc, kes peavad enesest mõistetavaks, et klienditeenindajana nende keelt räägime olenemata sellest, mis keelealal nad on.

Okei... tuli siis ka teine mees. Kahepeale üritasid nad mulle selgeks teha, et kõik on mu enda süü. Et ongi normaalne, et kui on pikem vahe boileri kasutamisel (minu puhul siis loeti selleks kuni paari päeva), siis peabki boileriga endale haiget tegema nii kaua, kuni põlema läheb. Muidu aga piisab vaid poolest minutist. Aga ma tean kogemusest, et vanasti piisas ka sekunditest. Samuti sain lahke soovituse alati liitrite kaupa vett joosta lasta - kõigepealt, et soe vesi jõuaks vannituppa ja pärast, et kogu soe vesi torustikust välja lasta. Halloo, keskkonnasõbrad. Appi!!! Siis veel, et gaaiboiler ei töötagi muud moodi, kui ainult kuumaveekraani maksimaalses astmes ja et kui liiga kuum on, siis võib kööki joosta ja leeki väiksemaks keerata. Ja mina olen imelik, et ikka üritan oma modernse üheosalise kraaniga veetemperatuuri reguleerida duši alt vahepeal kööki jooksmise asemel. Ja et üleüldse mul on liiga väike surve - see aga ei sega vahepeal kõrvetada saamist.

Proovisin siis eile nende viisil, et panin väiksema leegi peale ja kuumaveekraani maksimumile - mis te arvate, kas sain jälle kõigepealt külmetada ja siis kõrvetada või mitte? Muidugi sain ja lõppes asi jälle pidevalt kraani reguleerimisega, sest polnud ju võimalik ka enam leegisuurust väiksemaks keerata ilma, et see ära kustuks. No kuradi perse! Ma olen nii kuri, aga midagi teha ka ei saa. Ainus, mida võin Eesti Gaasi kasuks öelda, on see, et nad tulid vabatahtlikult tagasi asja kontrollima ja selle kümne minuti eest raha ei võtnud. Aga nad olid mulle nagunii ühe minu töötunni ja 50 minutit enda tööaega võlgu. Ma ei tea, kaua ma seda jama enam kannatan, kui mingi ajudega abimehe otsa ei satu. Või kuidas teile tundub? Kas hetkel olen mina see loll, kes teistele liiga teeb?

Kokkuvõte

Käisin ostsin lõpuks IELTSi õpikud ära. Andsime mõlemad Aivariga Uue Maailma festivalil oma viimasegi raha ära ühe imelise meres lihvitud klaasist kõrvarõngapaari eest ja lasime seejärel emal enda kõhud täis sööta. Kuulasime kingsepa õpetust, kuidas lukukelku peab pigistama õrnalt nagu naist. Istusime suvalise ärihoone trepi peal - sõime pontsikuid ja jäätist. Tegin ema juures süüa ja võtsin vähemalt neljandiku päevast uut infot vastu vähemalt iga kahe minuti tagant. Vaatasime, kuidas üks naaber oma erinevatesse kleitidesse topitud minikoeraga teise naabri töölimusiini peal fotosessiooni teeb. Ei keskendunud ÜRO avaldusele. Käisime sel aastal esmakordselt Suurupis tädi sünnipäeval. Kõige uuem sugulane tahtis vaid koeraga sõbrustada ja põgenes mu eest. Sõime kolm kooki ära. Tegin tööd. Käisin poes päevadel. Tegin veel tööd. Jäin haigeks. Käisin uiskudel piruette ja kunstipäraseid helisid loomas. Saatsin lõpuks avalduse ära.

Aga kõige sürreaalsem osa viimastest päevadest on see, et sain täna paariaastase vaikuse järel kutse ühe suure lennufirma stjuuardesside värbamispäevale. Ei olnud naljakas:D Ma ei tea, kas ma enam tahakski, aga äkki läheks ikka prooviks? Niisamagi... kui peaks juhtuma, et läbin konkursi, eks siis mõtleb edasi. Aga naljakas, kuidas taas asjad nagu sajas suunas jooksma hakkaksid. Ei tohi ikka sellele kivile vist sammalt kasvada, kuigi mulle vist praegu isegi meeldiks paigal olla. On ju üsna tõenäoline, et seda stabiilsust ei ole väga kauaks.

Enne oli hambas auk, nüüd rahakotis

See hakkab vist klišeeks muutuma juba, aga kui enda nahal koged, on ikka vastik küll.

Käisin täna hambaarsti juures, sest õnneks ei ole juba mitu aastat ühtegi probleemi olnud. Nüüd küll muutus üks kiku tundlikuks, aga eelkõige tahtsin lihtsalt kontrollida ja preventative maintenance'i teha.

Kohapeal selgus aga, et täitsa päris maintenance'i on vaja ja seal, kus ma ei oodanud. Pidi olema üks piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiisitilluke auk ja veidi hambakivi - elus esimest korda. Otsustasin korda teha.

Tore tädi tegi küll natuke haiget, mistõttu ma olin toolis krampis ja pulksirge. Aga siis ta lohutas mind nagu viieaastast väljenditega nagu: ainult üks kord puurime veel. Enam sügavalt ei tee. Rohkem valusaid asju ei kasuta. Tubli!:D Ma oleksin vist kõva häälega naernud, kui ma ei oleks valust ja veelgi suuremast hirmust paanitsenud.

Aga jah. Pärast piiiiiiiiiiiiiisikesi protseduure anti pihku üks paber, mille alusel maksma pidin minema. Seal polnud kirjas muud kui vihje mingile arvele. Ohkasin ja lootsin parimat. Parim oli 52 eurot. Aga eks see ole vist üks kaval nipp alles kassas õige kuluaruanne kätte anda. Muidu vist pooled tõuseks toolist püsti enne töö algust või jätaks kassaosa vahele. Mõtleks, kui veel oleks midagi suus väga pahasti olnud või erakliinikusse läinud...

Viisakuse erinevatest definitsioonidest

Kas te olete märganud, et erinevates kultuurides peetakse viisakaks ja ebaviisakaks erinevaid asju? See saab alguse isegi kaugemalt - sellest, mis on kellegi meelest hea või halb.

Igatahes, mõni päev tagasi plahvatasin sel teemal, sest jälle üks juhututtav arvas, et kuna me oleme "nii head sõbrad", siis tal on õigus mu välimust kommenteerida. Kusjuures ta püüdis teha komplimenti ja enne seda oli veel rääkinud, kui õnnelik ta oleks, kui suudaks tee mu südamesse leida. Aga välja tuli... ei saa öelda päris, et nii nagu alati, aga nii, nagu Indias väga tihti. Nimelt tuli temalt lause: I think you have lost a lot of fat since last time. Nagu excuse me?!?!?!???
Pähe tekkis kohe sada küsimust:
esiteks, kuidas ta julgeb?
teiseks, eriti õel on kasutada sõna fat ja mitte weight
kolmandaks, ma ei ole üldse kindel, et kaal mitte hoopis suurenenud ei ole
neljandaks, mis õigusega võõras inimene mind lambist välimuse põhjal hindab?
viiendaks, kas ta arvab siis, et ma olin väga paks või olen jätkuvalt paks?
kuuendaks, miks ta oma selliseid mõtteid enda teada ei hoia
seitsmendaks, kas ta ei tea, kuidas komplimenti teha
kaheksandaks, kuhu jääb kodune ja koolist tulema pidav kasvatus???

Anyway, see ei ole esimene ega kindlasti ka viimane kord, mil mõni india isane mõne sellise pirni ootamatult maha paneb. Selliseid asju on mul juhtunud aga ainult indialastega ja ma tean raudkindlalt, et ma ei ole ainuke, kes on korduvalt ehmatanud millegi, mida enamik eurooplasi vist häbematuseks peaks, peale. No tõesti, kas te kujutaks mõnda normaalset toredat euroopa meest kellelegi muu jutu sees ütlemas, et ta on tüse, et kellelegi teisel on seiksikamad jalad jne jne jne? Ei kujutaks hästi ette, eks.

Või noh, võib-olla tõesti väga lähedane sõber võib sel teemal sõna võtta. Muidu aga võiks hoiduda võrdlustest või piirduda väljendiga you look very nice today.

Aga ma tean, et need samad inimesed ei plaani üldse mitte ebaviisakad olla ja tõenäoliselt ei saa arugi, et nad kedagi solvanud on. Ma ei ole muidugi siiani käratanud ega kellelegi kõrvakiile jaganud ka. Aga nüüd küll aitas ja ma ei suutnud Facebookis suud kinni hoida. See muidugi lõi laiema diskussiooni ja otsekohe tundsid teatud tegelased end puudutatuna ning asusid vastu ründama. Nali on selles, et vaid üksikuid neist endist ei puuduta see teema. Aga jah, küsimus on, et kui palju tuleb alla neelata teise kultuuri esindajatega suheldes? Kust jookseb see piir?

Sest enda meelest olen ma üsna paindlik olnud. Üritanud neist ja nende kultuurist aru saada. Vältinud ohtlikke teemasid. Järginud kohalikke tavasid jne. Aga ma ei luba end suvalistel inimestel alusetult kritiseerida ning solvata! Kas see tähendab siis, et mina olen see ebaviisakas inimene oma viha välja elades? Eks see jää igaühe enda otsustada...

Muidu aga olen Rootsist tagasi. Oli üsna huvitav. Kuulsin õudusi (muidugi) india lehmapidamise kohta (kuidas pääsemaks mööda lehmade mitte tapmise reeglist seotakse nad seina äärde kinni, kuni nad näljast ja janust nõrkevad või kuidas välja praagitud lastakse lihtsalt farmist välja, kus nad peavad järsku ise hakkama saama). Sain teada, et ka hobuseid annab lüpsta ning üsna detailse ülevaate lehma sisust, aga ka sellest what mean ladies nad on:D Tegelikult ei ole see eriti naljakas.

Kahe päevaga üritasin tutvuda ka võimalikult paljude rahvusvaheliste kolleegidega ning minu rõõmuks tunnen nüüd veidi ka teisi oma ala spetsialiste jälle, aga samas ka hoopis muudes valdkondades ja piirkondades tegutsevaid tegelasi.

Sain päris headeks sõpradeks grupi sakslastega, kellega veel üheskoos lennujaamagi sõitsime ja seal siidrit jõime. Kahjuks aga olid kõik kenad poisid juba hõivatud - ja kusjuures paljud neist rahvusvahelistes suhetes. Mul oli muidugi huvitav nendega elu arutada. Nüüd aga olen tagasi ning üritan taas tööl end paari päevaga kogunenud hullumajast läbi närida.

Minu kodulinn

Pidevas liikumises üks jäädvustatud hetk... ja minu meelest iseloomustab see Tallinna oma võlus ülihästi